olla ikonoklast, ütlen, et ma ei hooli mitte põrmugi, millisel teemal Stephen King kirjutada soovib. See, et ta praegu naudib kirjutamist õudustest ja loitsudest ja keldrisahinatest, on minu jaoks kõige vähem tähtis fakt mehe kohta, kelle looga igaüks võib samastuda.
Selles raamatus on palju keldrisahinaid, ja selles on hullunud pressimismasin, mis kummitab mind, nagu see hakkab sindki kummitama, ja selles on nõnda palju kurje lapsi, et saaks veebruarikuus igal pühapäeval Disney Worldi täita, kuid peamine asi on lugu.
Sind pannakse hoolima.
Jäta see meelde. Kaks kõige raskemat asja, mida kirjutada, on huumor ja õudus. Kohmakates kätes muutub huumor nutuseks ja õudus naljakaks.
Aga kui sa tead, kuidas kirjutada, võid seda teha igas žanris.
Stephen King ei kavatse end piirata oma praeguse suure huviobjektiga.
Üks kõige võimsamaid ja haaravamaid lugusid selles raamatus on «Redeli ülemine pulk». Kalliskivi. Selles pole vähimatki teiste maailmade hingusest.
Viimane mõte.
Kirjanik ei kirjuta, et sulle meeldida. Ta kirjutab, et meeldida iseendale. Ta kirjutab, et süda rahule jääks. Kui see juhtub, siis meeldib ta töö ka lugejale. Need lood meeldisid Stephen Kingile ja need meeldisid mulle.
Kummalise kokkusattumuse tõttu on päeval, mil ma seda kirjutan, Stephen Kingi romaan «Hiilgus» ja minu romaan «Ühisomand» mõlemad bestsellerite nimekirjas. Me ei võistle omavahel teie tähelepanu pärast. Me võistleme, arvan, saamatute ja pretensioonikate ja sensatsiooniliste raamatutega, mida on avaldanud kirjastused, kes pole kunagi vaevunud oma kunsti ära õppima.
Stephen Kingi lugusid ei saa olla liiga palju, kui te otsite lugusid ja lugemisrõõmu.
Kui sa oled terve mu sissejuhatuse läbi lugenud, siis on sul palju vaba aega. Sa oleksid võinud juba jutte lugeda.
John D. MacDonald
EESSÕNA
Räägime, sina ja mina. Räägime hirmust.
Praegu, kui ma seda kirjutan, on mu maja tühi ja väljas sajab külma veebruarivihma. On öö. Mõnikord, kui tuul puhub sellest suunast, kust ta praegu puhub, läheb meil vool ära. Aga praegu on see veel alles, nii et räägime – väga ausalt – hirmust. Räägime väga ratsionaalselt jõudmisest hullumeelsuse piirile... ja võibolla ülegi sellest piirist.
Minu nimi on Stephen King. Olen täiskasvanud mees, kellel on naine ja kolm last. Armastan neid ja usun, et see tunne on vastastikune. Minu töö on kirjutamine ja see on töö, mis mulle väga meeldib. Mu lood – «Carrie», «Salem’s Loti linnake» ja «Hiilgus» – on olnud piisavalt edukad, et võimaldada mulle vabakutselise kirjaniku elu, mis sellise võimaluse avanedes on meeldiv asi. Oma praegusel eluhetkel, tundub, olen piisavalt hea tervise juures. Möödunud aastal suutsin ma muuta oma suitsetamisharjumust, minnes ilma filtrita sigarettide juurest, mida olin tõmmanud alates 18. eluaastast, madala nikotiinija tõrvasisaldusega suitsude juurde, ja ma endiselt loodan, et suudan kunagi sellest täielikult loobuda. Elan oma perega toredas majas suhteliselt reostamata järve ääres Maine’i osariigis: möödunud sügisel nägin ühel hommikul ärgates oma tagaaias piknikulaua kõrval murul seismas hirve. Meil on hea elu.
Aga ikkagi... räägime hirmust. Me ei tõsta häält ega hakka karjuma, me räägime ratsionaalselt, sina ja mina. Me räägime sellest, kuidas turvaliste asjade kangal on mõnikord komme ehmatava äkilisusega lahti hargneda.
Öösiti, kui ma magama lähen, jälgin ma senini hoolikalt, et kui tuled kustuvad, oleksid mu jalad teki all. Ma ei ole enam laps... aga mulle ei meeldi magada üks jalg teki alt välja paistmas. Sest kui külm käsi kunagi voodi alt välja sirutuks ja mu kannast haaraks, võin ma kisendama hakata. Jah, ma võin karjuda nii, et see äratab surnud. Sedalaadi asju muidugi kunagi ei juhtu ja me kõik teame seda. Järgnevates lugudes kohtud sa igasugust liiki ööelukatega nagu vampiirid, deemonlikud armastajad, olendid, kes elavad kapis, ja igat masti muude õudustega. Ükski neist pole päris. Olend mu voodi all, kes vaid ootab, et saaks mu kannast kinni krabada, pole päris. Ma tean seda ja ma tean sedagi, et kui ma olen piisavalt hoolikas, et hoida oma jalga teki all, ei saa see kunagi mu kannast haarata.
* * *
Teinekord, kui ma esinen inimeste ees, keda huvitab kirjutamine või kirjandus, pärib keegi alati enne küsimuste-vastuste vooru lõppu püsti tõustes: miks te olete otsustanud kirjutada sellistest võigastest teemadest?
Vastan sellele tavaliselt teise küsimusega: miks te eeldate, et mul on valikut?
Kirjutamine on igast võimalusest kinnihaaramise tüüpi elukutse. Kõigi meie ajude eri kihtidel paistab olevat hulk erineva suuruse ja tihedusega filtreid. Mille minu filter kinni püüab, võib sinu omast vabalt läbi minna. Mis jääb pidama sinu omale, võib minu omast pingutusteta läbi minna. Kõigil meil tundub olevat sisseehitatud kohustus seda ajufiltritesse kinni jäävat settekihti läbi sõeluda ja sellest, mis sinna kinni jääb, kujuneb meil enamasti välja mingi kõrvaltegevus. Raamatupidaja võib samal ajal olla fotograaf. Astronoom võib koguda münte. Kooliõpetaja võib teha hauakivide tekstidest paberile söekoopiaid. Settekiht, mis igaühe ajufiltritesse kinni jääb, mis keeldub meie süsteemist lahkumast, muutub sageli inimese jaoks kinnisideeks. Tsiviliseeritud ühiskonnas on meil sõnatu kokkulepe kutsuda selliseid kinnisideid hobideks.
Mõnikord võib hobist saada põhikohaga töö. Raamatupidaja võib avastada, et suudab fotode tegemisega pere ülalpidamiseks piisavalt raha teenida, õpetajast võib saada sedavõrd suur söekoopiate ekspert, et ta saab minna loengutuurile. Ja on mõningaid ameteid, mis algavad hobist ja jäävad ka hobiks, isegi kui nende harrastaja suudab nendega endale elatist teenida, aga kuna hobi on nii konarlik ja hariliku kõlaga sõna, eksisteerib samuti väljaütlemata reegel, et me kutsume oma professionaalseid hobisid «kauniteks kunstideks».
Maalimine. Skulptoritöö. Helilooming. Laulmine. Näitlemine. Pillimäng. Kirjutamine. Neil seitsmel teemal on kirjutatud piisavalt raamatuid, et uputada kruiisilaevade laevastik. Ja me tundume suutvat nende asjus kokku leppida vaid selle, et need, kes neid kunste tõsimeeli harrastavad, jätkaksid nendega tegelemist ka siis, kui nad selle eest tasu ei saaks, isegi siis, kui nende tegevust kritiseeritaks või sõimataks, isegi ohu korral saada vangistatud või surma. Mulle tundub see üsna aus obsessiivse käitumise definitsioon. Ja see käib ka tavaliste hobide kohta samamoodi nagu nende aadressil, mida me uhkelt «kunstideks» nimetame: relvakollektsionäärid topivad oma auto põrkerauale kleepse kirjaga «SA SAAD MU RELVA VAID SIIS, KUI MU KÜLMAD SÕRMED SELLE KÜLJEST LAHTI KANGUTAD!» Ja Bostoni eeslinnades kleepisid koduperenaised, kes avastasid riigikoolide desegregatsiooni kampaaniate ajal endas poliitilise aktivismi, oma mahtuniversaalide põrkerauale samalaadseid silte: «PANGE MIND ENNE VANGI, KUI SAATE MU LAPSE SIIT NAABRUSKONNAST EEMALE!» Sarnaselt juhtuks, kui mündikogumine hommepäev keelustataks: nende eest hingehinda maksnud kollektsionäär ei viiks oma indiaanlase kujutisega viiesendiseid ega Lincolni profiiliga terasest ühesendiseid võimudele, vaid uputaks need korralikult plastikusse pakituna oma vetsupoti veepaagi põhja ja tunneks salaja pimedas kahjurõõmu.
Tundub, et me kipume hirmu teemast kaugele ära ekslema, aga tegelikult ei ole me väga kaugele sattunud. Setted, mis kipuvad minu aju äravoolusõelale jääma, on tihti seotud hirmuga. Minu kinnismõtted on õudustäratava ja surmaga seotud. Ma ei kirjutanud ühtegi järgnevaist lugudest raha pärast, kuigi mitmed neist olid kirjutatud erinevatele ajakirjadele, enne kui nad selles köites ilmusid, ja ma ei tagastanud ühtegi honoraritšekki. Ma võin olla kinnisideedest vaevatud, aga ma ei
