ei ole suur kunstnik, kuid ma olen alati tundnud sundi kirjutada. Nõnda sõelungi ma iga päev neid mõttesetteid uuesti ja uuesti, lastes peast läbi kõiki neid vaatluste, mälestuste ja spekulatsioonide kõrvaleheidetud kilde, püüdes sellest kraamist, mis ei valgunud läbi filtri alateadvuse torustikku, midagi mõtestatut luua.
Vesternikirjanik Louis L’Amour ja mina võiksime seista samaaegselt Colorados väikese tiigi kaldapealsel ning meile võib korraga pähe karata idee. Me võime mõlemad tunda tungi maha istuda ja seda sõnadesse valada. Tema lugu võiks olla põuahooaja veeseadustest, minu oma oleks tõenäoliselt mingist hirmuäratavast ja kogukast olendist, mis tõuseb tasase veepinna alt, et viia endaga kaasa lambaid... ja hobuseid... ja lõpuks inimesi. Louis L’Amouri «kinnismõte» keskendub Ameerika Metsiku Lääne ajaloole, minu oma kaldub olevuste poole, kes vonklevad tähevalguse käes. Tema kirjutab vesterneid, mina hirmutavaid raamatuid. Me oleme mõlemad pisut peast põrunud.
Kunstid on kinnisideelised, ja kinnisideed on ohtlikud. See on nagu ajju tungiv nuga. Mõnel juhul – meenuvad Dylan Thomas ja Ross Lockridge ja Hart Crane ja Sylvia Plath – võib nuga metsikul kombel selle vastu pöörata, kes temaga vehib. Kunst on lokaliseeritud haigus, enamasti healoomuline – loomingulised inimesed kipuvad elama vanaks –, kuid mõnikord kohutavalt halvaloomuline. Kasuta nuga ettevaatlikult, kuna see ei hooli, keda ta lõikab. Ja kui sa oled tark, sõelud sa settekihti ettevaatlikult... kuna osa sellest ei pruugigi olla surnud.
* * *
Pärast seda, kui miks te seda kraami kirjutate küsimus on kaelast ära saadud, kerkib üles selle paariline: miks inimesed seda kraami loevad? Miks see müüb? See küsimus kannab endas varjatud eeldust, et hirmujutt, õuduslugu märgib ebatervislikku maitset. Mulle kirjutavad inimesed alustavad tihti nõnda: «Kardan, et peate mind imelikuks, aga mulle tõsiselt meeldis «Salem’s Loti linnake»,» või «Ilmselt on see haiglaslik, aga ma nautisin «Hiilguse» igat lehekülge...»
Arvan, et võti selle mõistmiseks peitub ühes Newsweeki filmiarvustuses, ühe mitte eriti hea õudusfilmi retsensioonis, kus oli kirjas midagi sellist: «...suurepärane film kõigile neile, kes tavatsevad autoõnnetuste puhul kinni pidada ja kõike huviga jälgida». See on hea ja nipsakas lause, kuid kui järele mõelda, siis kehtib see kõigi õudusfilmide ja -juttude kohta. «Elavate surnute öö» oma võikate inimsöömise ja ematapu stseenidega oli kindlasti film inimestele, kes armastavad autoavariide puhul kinni pidada ja juhtunut huviga jälgida. Või siis see väike tüdruk, kes «Eksortsistis» preestri peale oma hernesupi välja oksendas? Bram Stokeri «Dracula», mida sageli ja õigustatult võetakse võrdluse aluseks kõigile moodsatele õuduslugudele (ja milles esimesena leidusid häbenematult psühho-freudistlikud alatoonid), kujutab maniakki nimega Renfield, kes kugistab alla kärbseid, ämblikke ja lõpuks ka linnu. Ta ropsib linnu skeleti välja, olles ära söönud selle suled ja kõik muu. Romaanis on kujutatud veel noore ja armastusväärse naisvampiiri teivastamist – mida võiks vaadelda ka rituaalse penetratsioonina – ning imiku ja tema ema mõrvamist.
Klassikaline üleloomulik kirjandus sisaldab endas tihti sedasama «peame kinni ja vaatame lähemalt»-sündroomi: Beowulf veristamas Grendeli ema, «Reetliku südame» jutustaja tükeldamas oma kaest vaevatud heategijat ning tema keha tükke põrandalaudade alla peitmas või Tolkieni «Sõrmuste»triloogia viimases raamatus kujutatud Sami sünge võitlus ämblik Shelobiga.
On neid, kes sellisele käsitlusele visalt vastu vaidlevad, öeldes, et Henry James ei näita meile «Kruvi keermes» autoavariid, nad väidavad, et Nathaniel Hawthorne’i õuduslood nagu «Noorperemees Brown» või «Vaimuliku must loor» on ka märksa maitsekamad kui «Dracula». See on nonsenslik mõte. Nemadki näitavad meile autoõnnetust, lihtsalt surnukehad on ära viidud, kuid me saame ikkagi näha väändunud autovrakki ning vereplekkidega kaetud salongipolsterdust. Mitmes mõttes on see delikaatne lähenemine, melodraama puudumine ning mõistuspärasuse vaikne ja õpetatud tonaalsus, mis läbivalt «Vaimuliku mustas looris» tunda on, isegi Lovecrafti kahepaiksetest ebarditest ja Poe «Kella ja pendli» autodafeest hirmsam.
Enamik tunnistab oma südames fakti, et vaid väga üksikud meist suudavad politseimasinatest ja ohutuledest ümbritsetud autovrakist kuskil tollipunktis keset ööd ilma rahutult sinna suunas kiikamata mööduda. Eakamad inimesed alustavad hommikul ajalehelugemist surmakuulutuste leheküljest, et näha, kelle nad on üle elanud. Kõik me oleme hetkeks äreva rahutusega justkui paigale naelutatud, kui kuuleme, et Dan Blocker, Freddie Prinze või Janis Joplin on surnud. Õudus seguneb meis veidrat sorti kahjurõõmuga, kui kuuleme, kuidas Paul Harvey räägib raadios, kuidas väikesel maalennuväljal kõndis naisterahvas ägeda vihmavalangu ajal lennuki propelleriterade otsa või kuidas mees aurustus hiiglaslikus tööstuslikus blenderis hetkega, kui tema kolleeg kogemata selle juhtkangide vastu komistas. Pole mõtet panna pahaks ilmset: elu on pisikesi ja suuri õudusi täis ja kuna pisikesi neist suudame me hoomata, jõuavad need meile ka paremini kohale ja löövad näkku kogu oma surelikkuse jõuga.
Meie huvi nende taskuõuduste suhtes ei maksa eitada, kuid samuti mitte meie jälestust. Need kaks ei sobi hästi kokku ja nende koostoime üheks tulemuseks on süütunne, mis ei erine oluliselt seksuaalse ärkamisega kaasaskäivast süütundest.
Minu asi ei ole teile ütelda, et ärge tundke ennast süüdi, nagu ei ole minu asi õigustada oma romaane või järgnevaid lühijutte. Ometi on seksi ja hirmu vahel huvitav paralleel. Kui me muutume seksuaalsuhete jaoks küpseks, kui me seksuaalselt ärkame, keskendub see huvi, kui see just kuidagi ei väärastu, paaritumisele, liigi jätkamisele. Kui me saame teadlikuks oma paratamatust lõpust, saame me teadlikuks ka hirmust kui emotsioonist. Ja mulle tundub, et nagu paaritumine on seotud enese säilitamisega, on kõik hirmud seotud omaenda lõplikkusest arusaamisega.
On tuntud mõistujutt seitsmest pimedast, kes kompasid elevanti erinevatest kohtadest. Üks neist arvas, et hoiab käes madu, teine hiiglaslikku palmilehte, kolmas arvas, et katsub kivist sammast. Kui nad kõik oma kogemused kokku võtsid, jõudsid nad järeldusele, et tegu on elevandiga.
Hirm on tunne, mis teeb meid pimedaks. Kui paljusid asju me kardame? Kardame märgade kätega tulesid kustutada. Kardame noaga rösterist sinna kinnijäänud kuklit lahti kangutada, ilma seadet välja lülitamata. Kardame, mida arst meile pärast läbivaatust ütleb, kardame, kui lennuk õhus järsku küljele kaldub. Kardame, et bensiin saab otsa, kardame, et värske õhk saab otsa, et puhas vesi saab otsa, et hea elu saab otsa. Kui tütar lubas olla kodus kella üheteistkümneks, aga juba on veerand üks ja lobjakas trummeldab kuiva liiva kombel aknaklaasi vastu, istume ja teeskleme Johnny Carsoni saate vaatamist, heites vahel pilke tummale telefoniaparaadile, ning meid haarab tunne, mis teeb meid pimedaks, tunne, mis muudab meie mõtteprotsessid märkamatult varemetehunnikuks.
Imik ei tunne hirmu senimaani, kuni ta ema ühel hetkel kohal pole, et talle rinda anda, kui laps nutma puhkeb. Põngerjas avastab ruttu ilustamata valusad tõed kinnilangeva ukse, kuuma pliidiraua ja leetrite saabumisega kerkiva palaviku kohta. Lapsed õpivad kiiresti kartma: nad õpivad seda ära tundma ema või isa näoilmest, kui need sisenevad vannituppa ja näevad neid tabletipurgi või žiletikarbiga mängimas.
Hirm muudab meid pimedaks ja me katsume igat hirmu omakasupüüdlikult ja innuka uudishimuga, püüdes neist tükkidest tervikut kokku saada, täpselt nagu pimedad mehed oma elevandiga.
Me tunnetame selle piirjooni. Lapsed omandavad selle kiirelt, kuid unustavad siis ja õpivad uuesti ära alles täiskasvanuna. Need piirjooned on kogu aeg olemas, nagu enamik meist varem või hiljem aru saab, need on teki all oleva keha piirjooned. Kõik meie hirmud liituvad üheks suureks hirmuks, kõik meie hirmud on selle suure hirmu osad – käsivars, jalg, sõrm, kõrv. Me kardame seda keha teki all. See on meie keha. Õuduskirjanduse suur võlu on läbi aegade olnud selles, et seda saab võtta peaproovina omaenda surmale.
Õuduskirjandust pole kunagi kõrgelt hinnatud.
