preili isegi kiljatas kergelt, kui astusin ülemisse salongi, kus ta tolmu pühkis.
Ma küsisin selle kohta proua Cloriselt (ta võttis allkorrusel tolmu morni järjekindlusega, mis oleks sulle päris hämmastava mulje jätnud, juuksed vanasse kulunud rätikusse sätitud), ta pöördus minu poole ja ütles otsustavalt: «Neile ei meeldi see maja ja mulle ka mitte, härra, see on alati olnud halb maja.»
Mu suu vajus selle ootamatu sõnumi peale ammuli ja ta jätkas lahkemal toonil: «Ma ei tahtnud öelda, et Stephen Boone poleks olnud tubli mees, sest ta oli; ma käisin siin igal teisel neljapäeval koristamas, kui ta siin oli, samuti nagu ma koristasin tema isa, härra Randolph Boone’i jaoks, kuni tema ja ta naine 1816. aastal kaduma läksid. Härra Stephen oli hea ja lahke mees, nagu ka teie paistate olevat, härra (vabandage mu otsekohesus, ma ei oska teisiti rääkida), aga see maja on halb ja on alati olnud, ja ükski Boone pole siin olnud õnnelik pärast seda, kui teie vanaisa Robert ja tema vend Philip 1789. aastal varastatud (siin ta tegi peaaegu süüdlasliku pausi) esemete pärast tülli pöörasid.»
Millised mälestused nendel inimestel on, Bones!
Proua Cloris jätkas: «See maja ehitati ebaõnnes ja see on kestnud ebaõnnes ja selle põrandatel on verd valatud (nagu sa võib-olla tead, Bones, oli mu onu Randolph seotud õnnetusega keldritreppidel, kus suri tema tütar Marcella, seejärel võttis ta kahetsusehoos ka endalt elu. Vahejuhtumit kirjeldas mulle Stephen ühes oma kirjadest, oma surnud õe sünniaastapäeval), siin on olnud kadumisi ja õnnetusi.
Ma olen siin töötanud, härra Boone, ja ma pole pime ega kurt. Ma olen kuulnud seintes kohutavaid hääli, härra – põntsumist ja kolinat ja ühel korral isegi kummalist poolnaeru sarnast huilgamist. See pani mu vere tarretuma. See siin on sünge koht, härra.» Ja ta peatus, ehk kartes, et on öelnud liiga palju.
Mis minusse puutub, siis ma vaevalt teadsin, kas olla solvatud või lõbustatud või uudishimulik või lihtsalt asjalik. Kardan, et nali sai võitu. «Ja mida te kahtlustate, proua Cloris? Kettidega kolistavaid vaime?»
Ta ainult vaatas mind kummaliselt. «Vaime võib siin olla. Aga seintes ei ole vaimud. Need pole vaimud, kes huilgavad ja nutavad nagu äraneetud ja müdistavad ja mürgeldavad pimeduses. See on...»
«Jätkake, proua Cloris,» õhutasin teda. «Te olete juba nii palju öelnud. Suudate ehk oma mõtte lõpetada?»
Tema näole langes kõige kummalisem kabuhirmu, huvi ja – ma võin seda vanduda – religioosse aukartuse segune ilme. «Mõned ei sure mitte,» sosistas ta. «Mõned elavad videviku varjude vahel, et teenida – Teda!»
Ja see oli kõik. Püüdsin teda veel mõned minutid pinnida, ent ta muutus veelgi kangekaelsemaks ega öelnud enam midagi. Lõpuks ma loobusin, kartes, et ta võib oma asjad kokku korjata ja töö üles öelda.
Nii lõppes üks vahejuhtum, kuid teine leidis aset järgmisel õhtul. Calvin oli alumisele korrusele tule teinud ja ma istusin elutoas, tukkudes The Intelligenceri numbri kohal ja kuulates tuulest aetud vihma sabinat suurel eendaknal. Mul oli nii mugav, kui saab olla kellelgi sellisel õhtul, kui väljas on täiesti armetu ja sees on soe ja mõnus; kuid hetk hiljem ilmus uksele Cal ja nägi põnevil ja veidike närviline välja.
«Olete te ärkvel, härra?» küsis ta.
«Vaevu,» vastasin. «Mis on?»
«Ma leidsin ülemiselt korruselt midagi, mida ma arvan, et te tahaksite näha,» vastas ta, paistes erutust maha suruvat.
Tõusin ja järgnesin talle. Laiast trepist üles minnes ütles Calvin: «Lugesin ülemise korruse kabinetis raamatut – üsna kummalist –, kui kuulsin seina sees häält.»
«Rotid,» ütlesin ma. «Kas see on kõik?»
Ta peatus trepimademel ja vaatas mind pühalikult. Lamp, mis tal käes oli, heitis kummalisi hiilivaid varje tumedatele kardinatele ja pooleldi nähtavad portreed paistsid nüüd pigem irvitavat kui naeratavat. Väljas tõusis lühikeseks karjeks tuul ja vaibus siis vastu tahtmist.
«Ei olnud rotid,» ütles Cal. «See oli selline mürgeldav, tümpsuv hääl raamaturiiulite tagant ja siis kohutav korisemine – kohutav, härra. Ja kraapimine, justkui oleks seal miski, mis võitleks väljapääsu nimel – et mulle kallale tulla!»
Võid minu üllatust ette kujutada, Bones. Calvin pole selline, kes end hüsteerilisel kujutlusvõimel juhtida laseks. Hakkas tunduma, et siin tõepoolest on mingi müsteerium – ja ehk isegi inetu müsteerium.
«Ja mis siis sai?» küsisin ma. Me olime mööda koridori edasi kõndinud ja ma nägin kabineti valgust galerii põrandale langemas. Vaatasin seda mõningase ärevusega; öö ei tundunud enam meeldiv olevat.
«Kraapimine lõppes. Mõne aja pärast algasid põntsuvad ja lohisevad hääled uuesti, seekord liikusid need minust eemale. See seisatas korraks ja ma kuulsin kummalist, peaaegu kuuldamatut naeru! Läksin raamaturiiuli juurde ja hakkasin lükkama ja tõmbama, arvates, et seal võib olla vahesein või salauks.»
«Leidsid sa sellise?»
Cal seisatas kabineti uksel. «Ei – aga ma leidsin selle!»
Me astusime kabinetti ja ma nägin kandilist musta auku vasakpoolses riiulis. Raamatud selle ees olid butafooria ja Cal oli avastanud väikese peidukoha. Ma näitasin sellesse valgust ega näinud midagi muud peale paksu tolmukihi, mis pidi olema aastakümnete vanune.
«Seal oli ainult see,» ütles Cal vaikselt ja ulatas mulle kollakaks tõmbunud kirjutuspaberi. Sellel oli ämblikuvõrguna peene musta tindiga joonistatud kaart – linnast või külast, milles oli ehk seitse hoonet, ja maja all, mis oli selgelt markeeritud torniga, seisis järgmine lause: Uss, mis saadab hukka.
Ülemises vasakus nurgas, mis oleks olnud sellest külast loodes, asus nool, mille alla oli kirjutatud: Chapelwaite.
Calvin ütles: «Linnas, härra, rääkis keegi üsna ebausklikult midagi mahajäetud külast, mida kutsutakse Jerusalem’s Lotiks. Nad väldivad seda kohta.»
«Aga see?» küsisin ma, näidates vanale kirjutisele torni all.
«Ma ei tea.»
Mälestus kindlast, kuid hirmunust proua Clorisest vilksatas läbi mu mõtete. «Uss…» pomisesin ma.
«Kas te teate midagi, härra Boone?»
«Võib-olla... võiks olla huvitav homme seda linna otsima minna, mis sa arvad, Cal?»
Ta noogutas, silmad säramas. Pärast seda veetsime me peaaegu tunni, otsides edutult mõnda avaust Cali leitud peidupaiga tagaseinas. Samuti ei kostnud enam Cali kirjeldatud hääli.
Tol õhtul igatahes meid enam ei tülitatud.
Järgmisel hommikul läksime Caliga metsa ringi luusima. Eelmise öö vihm oli lakanud, kuid taevas oli morn ja madal. Märkasin Cali end mõningaste kahtlusega jälgimas ning kinnitasin talle kiiresti, et kui peaksin väsima või kui tee peaks olema liiga pikk, annan kohe teada. Me olime varustatud kaasapakitud lõuna, kena Buckwhite’i kompassi ning loomulikult kummalise ja iidse Jerusalem’s Loti kaardiga.
Oli kummaline ja mõtlik päev; ükski lind ei paistnud laulvat ega loom liikuvat, kui me kõndisime läbi suurte ja
