kui jõudsime rohtukasvanud teele, mis ma arvan, et võis varem olla palktee tüüpi. See sobis meie üldise suunaga ning me hakkasime seda mööda kiirel sammul minema. Me rääkisime vähe. Vaikne ja kurjakuulutav päev rõhus raskelt meie meeli.
Umbes kella üheteistkümne paiku kuulsime kiirelt voolava vee häält. Rohtukasvanud tee pöördus järsult vasakule ning teisel pool keevat ja kildalist väikest oja seisis nagu ilmutis Jerusalem’s Lot.
Oja oli ehk kaheksa jalga lai ja seda ületas samblasse kasvanud jalakäijate sild. Kaugemal seisis, Bones, kõige täiuslikum väike küla, mida suudad ette kujutada, arusaadavalt varemeis, kuid imeliselt hästi säilinud. Mitmed majad, mis olid ehitatud selles askeetlikus, ent domineerivas stiilis, mille poolest puritaanid nii õigustatult tuntud olid, seisid kobaras koos järsult ära lõigatud pangal. Kaugemal mööda rohtukasvanud teed paistis kolm või neli maja, mis võisid olla olnud algelised ärimajad, ning nendest edasi tõusis halli taevasse kaardil märgitud kirikutorn, jättes oma kooruva värvi ning tuhmunud viltuse ristiga kirjeldamatult sünge mulje.
«Linnal on hea nimi,» ütles Cal minu kõrval vaikselt.
Me ületasime silla ning jõudsime linnatänavaile – ja edasi läheb mu lugu veidike uskumatuks, Bones, nii, et pane vaim valmis!
Õhk tundus tinane, kui me ehitiste vahel ringi kõndisime, isegi rõhutud. Hooned lagunesid – aknaluugid olid kadunud, katused möödunud talvede lume raskuse all sisse vajunud, aknad tolmused ja irvakil. Veidrad ja väändunud nurgad peegeldusid pahaendeliselt lompidest vastu.
Me sisenesime esmalt vanasse ja kõdunevasse kõrtsi – tahtmata tungida mõnda nendest elumajadest, kuhu inimesed olid kunagi privaatsust soovides taandunud. Vana, ilmast kulunud silt pilbastunud ukse kohal teatas, et see oli olnud Seapea Võõrastemaja ja Kõrts. Uks kriiksus põrgulikult ühel allesjäänud hingel ning me astusime varjudesse mähitud interjööri. Kõdu ja hallituse lõhn oli paks ja masendav. Ning selle varjus tundus olevat veelgi varjatum hais, limane ja nakkust kandev aegade ja kõdu lõhn. Selline hais võiks tulla rikutud kirstudest või rüüstatud hauakambritest. Tõstsin taskurätiku nina ette ja Cal tegi sedasama. Vaatasime ringi.
«Mu jumal, härra...» ütles Cal vaevukuuldavalt.
«Keegi pole vahepeal siin käinud,» lõpetasin tema eest.
Ja tõepoolest, nii see oli. Lauad ja toolid seisid nagu vahti pidavad tontlikud valvurid, tolmused ja Uus-Inglismaa temperatuurimuutustest kooldunud, kuid muus mõttes täiuslikud – nagu nad oleks oodanud läbi vaiksete, kajavate aastakümnete, et ammukadunud inimesed tuleks taas ja nõuaks pindi või pitsi, jagaks kaarte ning süütaks savipiipe. Väike täiesti terve kandiline peegel seisis kõrtsileti kõrval. Kas mõistad, kui märkimisväärne see oli, Bones? Kõik teavad väikeste poiste uudishimu ja vandalismi, pole ühtegi «kummitavat» maja, mis seisaks tervete akendega, ükskõik kui hirmutavad ja ebamaised selle elanikud väidetavalt ka poleks; pole ühtegi varjulist surnuaeda, kus noored vembumehed poleks vähemalt üht hauakivi pea peale pööranud. Kindlasti on vähem kui kahe miili kaugusel asuvas Preacher’s Cornersis terve hulk väikesi võrukaelu. Ent kõrtsmiku peegel (mis kindlasti maksis kenakese summa) oli puutumata – nagu ka teised haprad esemed, mida oma uurimisretkel leidsime. Kogu kahju Jerusalem’s Lotis paistis olevat põhjustatud osavõtmatu Looduse poolt. Selle tähendus on ilmselge – Jerusalem’s Loti välditi. Aga miks? Mul on üks mõte, aga enne kui sellele üldse viidatagi söandan, pean suunduma meie häiriva külaskäigu kokkuvõtte juurde.
Läksime üles tubadesse ja leidsime ülestehtud voodid ja kenasti nende kõrvale asetatud tinast veekannud. Köök oli samuti puutumata, peale aastate tolmu ning selle hirmsa, uppunud kõdu haisu. Juba kõrts ise oleks vanavara kaupleja paradiis, ainuüksi see imeliselt veider pliit teeniks Bostoni oksjonil kenakese summa.
«Mis sa arvad, Cal?» küsisin, kui olime taas jõudnud hääbuva päevavalguse kätte.
«Ma arvan, et see on üks halb koht, härra Boone,» vastas ta oma kurblikul moel, «ja kui tahame rohkem teada, siis peaksime seda edasi uurima.»
Vaatasime põgusalt teisi hooneid – võõrastemaja, kopitanud nahkesemed rippumas roostetanud naelte otsas, pudupood, ladu, siiani täis tamme- ja männipuitu, sepikoda.
Teel küla keskel oleva kiriku poole sisenesime kahte majja. Mõlemad olid täiesti puritaanlikud, täis esemeid, mille eest kollektsionäärid oleks nõus oma käe andma, mõlemad mahajäetud ning samamoodi kõduhaisulised.
Miski ei paistnud siin elavat või liikuvat peale meie. Me ei näinud ei putukaid, linde ega ämblikuvõrke aknanurkades. Ainult tolmu.
Viimaks jõudsime kirikusse. See tõusis meie kohale sünge, eemalepeletava ja kalgina. Aknad olid varjudest mustad ja igasugune jumalikkus või pühalikkus oli sellest ammu kadunud. Selles olen ma kindel. Me läksime trepist üles ja ma panin käe suurele rauast ukselingile. Vahetasime Caliga pika, morni pilgu. Avasin ukse. Kui kaua oli möödunud sellest ajast, kui ust viimati puudutati? Ma võin üsna enesekindlalt väita, et minu puudutus oli esimene viiekümne aasta, võib-olla isegi pikema aja vältel. Roostest ummistunud hinged kriiksusid valjult. Mäda ja kõdu hais, mida tundsime, oli peaaegu käegakatsutav. Cali kurgust kostis öökiv heli ning ta pööras tahtmatult pead puhtama õhu suunas.
«Härra,» küsis ta. «Olete kindel, et tunnete end hästi...?»
«Minuga on kõik korras,» vastasin rahulikult. Kuid ma polnud rahulik, Bones, mitte rohkem kui praegu. Ma usun, just nagu ka Mooses, Jereboam ja Increase Mather ja meie oma Hanson (kui tal parasjagu on filosoofiline meeleolu), et leidub vaimselt mürgiseid paiku, hooneid, kus kosmosepiim on läinud hapuks ja haisvaks. See kirik oli üks selline koht, seda ma vannun.
Me astusime pikka vestibüüli, mis oli varustatud tolmuse riidevarna ning riiulisse asetatud lauluraamatutega. Sel polnud aknaid. Siin-seal seisid niššides õlilambid. Üsna harilik ruum, mõtlesin ma, kuni kuulsin Calvini teravat hingetõmmet ning nägin, mida tema juba märganud oli.
See oli rõvedus.
Ma suudan seda uhkes raamis pilti kirjeldada vaid niimoodi: see oli maalitud rubenslikus lopsakas stiilis ja kujutas groteskset paroodiat madonnast ja lapsest, kelle tagaplaanil kepslesid ja roomasid kummalised poolviirastuslikud olendid.
«Jumal,» sosistasin ma.
«Siin pole jumalat,» ütles Calvin, ja tema sõnad tundusid õhus rippuvat.
Avasin kirikusse viiva ukse ja tundsime peaaegu hingematvat mädahaisu.
Pärastlõuna sillerdavas poolvalguses sirutusid tontlikud kirikupingid altari suunas. Nende kohal oli kõrge, tammine kantsel ja varjudesse jääv narteks, millest helkis kulda.
Poolnuuksatusega tegi Calvin, tõsiusklik protestant, pühamärgi ja ma järgisin teda. Sest see helkiv kuld oli suur, kaunilt põimitud rist – mis rippus tagurpidi – Saatana missa sümbol.
«Me peame rahulikuks jääma,» kuulsin end ütlemas. «Me peame olema rahulikud, Calvin. Me peame olema rahulikud.»
Kuid üks vari oli puudutanud mu südant ja ma kartsin rohkem kui kunagi varem. Ma olen kõndinud surma sirmi all ja arvanud, et midagi pimedamat pole olemas. Aga on. On.
Kõndisime sammude kajades mööda vahekäiku edasi, tolmu sisse jälgi jättes. Ja altaril oli teisigi hirmutavaid kunstitöid. Ma ei luba endal nendele pikemalt mõelda.
Hakkasin
