edasi mu soojad soovid oma naisele.
Charles
6. oktoober, 1850
Kallis Bones!
Milline koht see küll on!
See hämmastab mind jätkuvalt – nagu ka lähima küla elanike reaktsioon minu sissekolimisele. Küla on kummaline väike kohake maalilise nimega Preacher’s Corners. Sealt saime Calviniga oma nädala toiduvarud. Teine asjatoimetus, leida talveks piisavas koguses küttepuid, sai samuti aetud. Kuid Cal tuli tagasi morni näoga ja kui ma küsisin, mis viga on, siis vastas ta süngelt:
«Nad arvavad, et te olete hull, härra Boone!»
Naersin ja ütlesin, et võib-olla on nad kuulnud ajupõletikust, mille all ma pärast oma Sarah surma kannatasin – ma ajasin sel ajal üsna hullu juttu, nagu ka sina kinnitada võid.
Kuid Cal vaidles, et mitte keegi ei teadnud minu kohta midagi, nad olid tundnud vaid mu nõbu Stephenit, kes tellis külast samu asju, mis minagi. «Öeldi, härra, et kõik, kes Chapelwaite’is elavad, on kas hullud või riskivad hullumeelsusega.»
See tegi mind täiesti nõutuks, nagu võid ette kujutada, ja ma küsisin, kes oli talle seda imelist infot jaganud. Ta ütles, et teda oli saadetud morni ja üsna purjakil Thompsoni-nimelise puidukaupmehe juurde, kellel on nelisada aakrit männi-, kase- ja kuusemetsa, kes langetab metsa oma viie poja abiga ja müüb seda Portlandi saeveskitesse ning ümberkaudsetesse majapidamistesse.
Kui Cal, tema veidratest eelarvamustest teadmatuses, andis Thompsonile aadressi, kuhu puud tuua, siis vahtis too teda suu ammuli ning ütles, et saadab oma pojad puudega kenas päevavalguses ja mööda mereäärset teed.
Calvin, kes pidas mu segadust ilmselt meelehärmiks, ütles kohe, et mees oli haisenud odava viski järele ning padranud midagi mahajäetud külast ning nõo Stepheni sugulastest ja ussidest! Calvin jätkas seda tehingut ühega Thompsoni poegadest, kes, nagu ma aru saan, oli samuti üsna tõre ning sugugi mitte kaine või healõhnaline. Ma saan aru, et sarnast reaktsiooni kohtas Cal ka küla pudukaupluses, kus ta rääkis poepidajaga, kes paistis olevat klatšihimulist, seljataga-sosistavat tüüpi.
Kõik see ei häirinud mind eriti. Me teame, kui palju meeldib maainimestele oma elusid rikastada skandaali ja müüdi hõnguga, ning ma pakun, et vaene Stephen ja kogu temapoolne suguvõsa on heaks saagiks. Nagu ma Calile ütlesin, tekitas mees, kes kukkus surnuks peaaegu omaenda eestrepil, kahtlemata palju kuulujutte.
Maja ise pakub pidevaid üllatusi. Kakskümmend kolm tuba, Bones! Seinapaneelid, mis katavad ülemisi korruseid, ja portreedega galeriid on hallitanud, ent endiselt tugevad. Seistes ülakorrusel oma kadunud nõbu magamistoas, kuulsin ma rotte seina taga ringi krõbistamas ja hääle järgi peavad nad suured olema – nagu kõnniks seal inimesed. Ma ei tahaks sugugi ühega neist pimedas kokku sattuda, või kui nii võtta, siis isegi päevavalges mitte. Siiski, ma pole näinud ei rotiauke ega väljaheiteid. Kummaline.
Ülemist galeriid ääristavad kehvad portreed, mille raamid on ilmselt tervet varandust väärt. Mõned sarnanevad Stephenile, nagu mina teda mäletan. Ma usun, et suutsin ära tunda oma onu Henry Boone’i ja tema naise Judithi, teised on kõik tundmatud. Ma pakun, et üks neist võib olla mu kurikuulus vanaisa Robert. Stepheni-poolne perekond on mulle peaaegu täiesti tundmatu, millest mul on südamest kahju. Sama huumor, mis kumas kirjadest, mida Stephen mulle ja Sarah’le saatis, sama kõrge intellekti valgus särab nendes portreedes, ükskõik kui kehvad need on. Kui totratel põhjustel võivad perekonnad tülli minna! Läbituhnitud kirjutuslaud, karmid sõnad nüüdseks kolm põlvkonda surnud vendade vahel, ja ongi süüta järeltulijad põhjuseta võõrandunud. Oli tõesti õnnelik juhus, et sina ja John Petty suutsite kontakteeruda Stepheniga, kui tundus, et ma võin järgneda oma Sarah’le läbi taevaväravate – ja milline ebaõnn, et juhus röövis meilt võimaluse näost näkku kohtuda. Kuidas ma oleks soovinud kuulda teda kaitsmas neid pärandatud kujusid ja mööblitükke!
Kuid ärgem laskem mul seda kohta ekstreemsusteni mustata. Stepheni maitse pole minu oma, kuid lisaks tema toodud asjadele leidub siin tõeliseid meistriteoseid (mitmed neist on ülakorrusel tolmukatetega kaetud). Siin on voodeid, laudu ja raskeid tumedast tiigist ja mahagonist rullornamente ning mitmed magamistoad ja eeskambrid, ülemine kabinet ja väike salong omavad teatud nukrat sarmi. Põrandad on rikkalikust männipuidust, mis kumab sisemise ja salajase valgusega. Siin on väärikust, soliidsust ja aastate kaalu. Ma ei saa veel öelda, et see meeldib mulle, aga ma austan seda. Oleks põnev näha seda kõike erinevas valguses, kui vahelduvad põhjamaised aastaajad.
Jumal hoia, kuidas ma võin heietada! Kirjuta ruttu, Bones. Räägi mulle, kuidas sul edeneb ja mis uudiseid kuuled Pettylt ja teistelt. Ja palun, ära püüa uutele tuttavatele lõunas oma vaatenurka liiga jõuliselt selgitada – ma saan aru, et mitte kõik ei rahuldu ainult suuliste vastustega, nagu meie pika jutuga sõber härra Calhoun.
Tervitades
Charles
16. oktoober, 1850
Kallis Richard!
Tere ja kuidas läheb? Ma olen su peale tihti mõelnud sellest ajast, kui siia Chapelwaite’i elama asusin, ja lootsin väga sinult uudiseid kuulda – ja nüüd sain ma Bonesilt kirja, mis andis teada, et olin unustanud jätta klubisse oma aadressi! Kuid ma oleksin igal juhul lõpuks kirjutanud, sest mõnikord tundub mulle, et mu ausad ja truud sõbrad on ainus kindel ja normaalne asi, mis siin ilmas mulle jäänud on. Ja jumal küll, kui laiali me oleme läinud! Sina Bostonis, kirjutad truult Liberatorile (kuhu ma samuti juhtumisi oma aadressi saatsin), Hanson Inglismaal oma järjekordsel segasel lõbureisil ja vaene Bones üsna lõvikoopas oma kopsusid ravimas.
Siin läheb umbes nii hästi, kui arvata võiks. Dick, võid kindel olla, et annan sulle täieliku ülevaate, kui ma olen ära klaarinud teatud vahejuhtumid, mis siin aset on leidnud – ma arvan, et su juriidiline meel võiks olla üsna huvitatud mõningatest sündmustest siin Chapelwaite’is ja selle ümbruskonnas.
Seniks tahaksin sult üht teenet paluda, kui lubad. Mäletad seda ajaloolast, keda sa mulle härra Clary heategevuslikul õhtusöögil tutvustasid? Ma arvan, et ta nimi oli Bigelow. Igatahes mainis ta oma hobi, milleks on minu praeguse elukoha kohta käivate kummaliste ajalooliste pärimuste kogumine. Mu palve siis on selline: ehk sa võtaksid temaga ühendust ja uuriksid talt, kas ta teab mingeid fakte, folkloori ja üldiseid kuulujutte väikese mahajäetud küla kohta nimega Jerusalem’s Lot, mis asub Preacher’s Cornersi linnakese lähedal Royali jõe kaldal. Jõeke ise on Androscoggini harujõgi ja voolab sellesse umbes üksteist miili jõesuudmest ülesvoolu, Chapelwaite’i juures. Ma oleks sügavalt tänulik ja veelgi enam, tegemist võib olla väga olulise infoga.
Seda kirja üle lugedes on mul tunne, et olen olnud liiga napisõnaline, Dick, millest mul on südamest kahju. Kindlasti seletan varsti kõik, ja seniks saadan kõige soojemaid tervitusi sulle, su naisele ja kahele tublile pojale.
Sinu armastav sõber
Charles
16. oktoober, 1850
Kallis Bones!
Pean rääkima sulle loo, mis paistab nii mulle kui Calile natuke kummaline (ja isegi ärevusttekitav) – vaata, mis sina sellest arvad. Võib-olla lõbustab see sind sel ajal, kui sääskedega võitlust pead!
Kaks
