raamat, kirjutatud nii ladina keeles kui kribulistes ruunides, mis minu koolitamata silmale tundusid kas kelti või eel-kelti päritolu. Lisan kaardi mitmete sümbolitega, mille mälu järgi ümber joonistasin.
Sulgesin raamatu ning vaatasin nahka pressitud sõnu: De Vermis Mysteriis, mu ladina keel on roostes, kuid piisav, et tõlkida: «Ussi Müsteeriumid».
Kui ma seda puudutasin, siis see neetud kirik ja Calvini valge, ülessuunatud nägu justkui ujusid mu silme ees. Mulle tundus, et kuulsin madalaid, loitsivaid hääli, täis kohutavat, ent innukat hirmu – ja selle hääle taustal teist, mis kostis sügavast maapõuest. Kahtlemata hallutsinatsioon, aga samal hetkel kuulsime kirikus häält, mis oli väga tõeline ja mida ma saan kirjeldada vaid kui suurt õudustäratavat kriginat minu jalge all. Kantsel mu sõrmede all värises ja rüvetatud rist vabises seinal.
Me lahkusime koos, Cal ja mina, jättes selle koha pimedusse maha, kumbki meist ei julgenud tagasi vaadata enne, kui olime rohmaka silla selja taha jätnud. Ma ei ütleks, et oleksime jooksma hakates päriselt unustanud need tuhat ja üheksasada aastat, mis lahutavad inimest ebausklikust ja vaimekummardavast metslasest, aga ma valetaksin, kui ütleksin, et me jalutasime.
See on minu lugu. Su paranemist ei tohi segada mure, et olen jälle palavikku jäänud. Cal võib tunnistada kõike, mis ma kirja panin, kaasa arvatud see õudne hääl.
Seega ma lõpetan, öeldes ainult, et tahaksin sinuga kohtuda (teades, et suur osa mu segadusest kaoks siis otsekohe) ja et jään sinu sõbraks ja imetlejaks.
Charles
17. oktoober, 1850
Lugupeetud härrad
Teie majapidamistarvete kataloogi kõige viimases numbris (suvi, 1850), märkasin ma preparaati nimega Roti Kirstunael. Ma sooviksin osta ühe (1) 5-naelase purgi seda preparaati teie nimetatud hinnaga kolmkümmend senti (0.30$). Ma lisan postikulud. Palun saatke see nimetatud aadressil: Calvin McCann, Chapelwaite, Preacher’s Corners, Cumberlandi maakond, Maine.
Tänan teid tähelepanu eest selles asjas.
Lugupidamisega
Calvin McCann
19. oktoober, 1850
Kallis Bones
Ebameeldivad sündmused.
Hääled majas on muutunud tugevamaks ja ma olen jõudnud järeldusele, et rotid ei ole sugugi ainsad, kes meie maja seintes liiguvad. Otsisime Calviniga järjekordselt peidetud nurgataguseid või käike, ent ei leidnud midagi. Kui kehvasti me sobituksime mõnda proua Radcliffe’i romaani. Cal väidab, et hääl tundub tulevat peamiselt keldrist, ja seda me kavatsemegi homme avastama asuda. Mul pole sugugi kergem teadmisest, et nõo Stepheni õde seal oma õnnetu lõpu leidis.
Tema portree, muide, ripub ülemises galeriis. Marcella Boone oli nukker, kena naine, kui kunstnik on teda täpselt tabanud, ja ma tean, et ta ei abiellunud kunagi. Mõnikord ma mõtlen, et proua Clorisel oli õigus ja et see on halb maja. Viimastele asukatele on see igatahes ainult õnnetust toonud.
Kuid nüüd pean rääkima silmapaistvast proua Clorisest, sest vestlesin temaga täna teist korda. Otsisin ta üles täna pärastlõunal ühe ebameeldiva kohtumise järel, pidades teda Cornersi elanikest kõige mõistlikumaks.
Küttepuud pidid täna hommikul saabuma ja kui pärastlõuna oli kätte jõudnud ja puid polnud, siis otsustasin oma igapäevase jalutuskäigu asemel külasse minna. Kavatsesin külastada Thompsonit, meest, kellega Cal oli kokku leppinud.
Oli kena päev, täis kirka sügise kargust, ja olin Thompsonite juurde jõudes parimas tujus, mis mul viimaste päevade jooksul oli olnud (Cal, kes oli jäänud koju uurima nõbu Stepheni raamatukogu, andis mulle piisavad juhised), ning üsna valmis Thompsonitele puude hilinemise andestama.
Nende õu oli täis umbrohtu, hooned lagunenud, värvi vajavad. Aidast vasakul röhitses ja püherdas mudases laudas hiiglaslik emis, valmis novembrikuiseks seatapuks, ja prahti täis aias, maja ja kõrvalhoonete vahel, söötis räbaldunud ruudulises kleidis naine põllest kanu. Kui ma teda hüüdsin, pööras ta kahvatu tuima näo minu poole.
Oli päris imetabane vaadata, kuidas ta näoilme muutus täielikust puupäisest tühjusest pööraselt hirmunuks. Võin ainult arvata, et ta pidas mind Stepheniks, kuna ta tõstis käe, tehes kahe sõrmega märgi kurja silma kaitseks, ja röögatas. Kanasööt pudenes maha ja linnud laperdasid kaagutades minema.
Enne kui ma suutsin häält teha, vantsis majast välja hiiglaslik mehekolakas, pika säärega aluspüksid jalas, hoides ühes käes oravapüssi ja teises kannu. Punasest silmadest ning kõikuvast kõnnakust järeldasin ma, et tegemist on puuraidur Thompsoniga.
«Boone!» röögatas ta. «Neetud olgu su silmad!» Ta pillas kannu maha ning tegi samuti sõrmedega sama märgi.
«Ma tulin,» ütlesin ma nii sõbralikult, kui antud olukorras suutsin, «sest küttepuud pole kohale jõudnud. Te leppisite Calviniga kokku, et...»
«Neetud olgu su Calvin ka, ütlen ma!» Ja esimest korda märkasin ma, et kogu selle otsekohesuse ja kära varjus oli ta surmani hirmunud. Hakkasin tõsiselt mõtlema, et äkki ta võib erutuses päriselt mind oma püssist tulistada.
Alustasin ettevaatlikult: «Viisakusžestina võiksite...»
«Neetud olgu su viisakus!»
«Hästi siis,» ütlesin nii väärikalt, kui suutsin. «Soovin teile head päeva seniks, kuni suudate end paremini kontrollida.» Pöörasin ringi ja hakkasin tagasi küla poole minema.
«Vaata et sa tagasi ei tule!» röökis ta mulle järele. «Püsi seal üleval oma kurja juures! Neetud! Neetud! Neetud!» Ta viskas mind kiviga, mis tabas mu õlga. Ma ei tahtnud pakkuda talle rahuldust selle eest kõrvale põigates.
Niisiis otsisin ma üles proua Clorise, olles otsustanud lahendada vähemasti Thompsoni vaenulikkuse mõistatuse. Proua Cloris on lesk (ja ära hakka tegelema oma paaripanekuga, Bones, ta on minust viisteist aastat vanem ja ma ei ole enam nelikümmend) ja elab üksinda kenas väikeses majakeses üsna ookeani lävel. Leidsin daami oma pesu kuivama panemas ja tal tundus olevat siiralt hea meel mind näha. Tundsin sellest suurt kergendust, on sõnulseletamatult ärritav olla tembeldatud paariaks ilma igasuguse arusaadava põhjuseta.
«Härra Boone,» ütles ta poolkniksu tehes. «Kui tulite pesupesemise pärast, siis ma ei võta ühtegi tööd pärast septembrit. Mu reuma teeb mulle niimoodi valu, et on üsna raske enda pesugagi hakkama saada.»
«Soovin, et oleksin pesu pärast tulnud. Tulin abi otsima, proua Cloris. Ma pean teadma kõike, mida te oskate mulle rääkida Chapelwaite’i, Jerusalem’s Loti ja selle kohta, miks linnarahvas mind nii väga kardab ja umbusaldab!»
«Jerusalem’s Lot! Te siis teate sellest.»
«Jah,» vastasin ma, «ja ma käsin seal oma kaaslasega nädal tagasi.»
«Jumal!» Ta muutus valgeks nagu piim ja vaarus. Sirutasin käe, et teda toetada. Ta silmad pöörlesid hirmsasti ja hetkeks olin ma kindel, et ta minestab.
«Proua Cloris, ma vabandan, kui ütlesin midagi, mis...»
