Tolkieni Keskmaa fantaasiad pidid paarkümmend aastat oma kohta otsima, enne kui neist said meie maailma menukid, ja Kurt Vonnegut, kelle raamatud käsitlevad tihti surma peaproovi teemat, on pidanud taluma pidevat kriitikatormi, millest suur osa on olnud päris hüsteeriline.
Võibolla on see nii sellepärast, et õuduskirjanikud on halbade uudiste toojad: nad ütlevad, et sa sured ära, et unusta ära telepastor Oral Robertsi «Teile saab osaks midagi head», sest teile saab osaks ka midagi halba ja see võib olla vähk või infarkt või autoavarii, aga see juhtub. Ja nad võtavad teil käest kinni ning viivad teid magamistuppa ning suruvad teie käe vastu teki all oleva keha kumerusi... ning käsivad teil puudutada seda siit... siit... ja siit...
Surma ja hirmu temaatika ei ole muidugi eksklusiivselt õuduskirjanike pärusmaa. Paljud nõndanimetatud peavoolukirjanikud on nendega tegelenud vägagi erineval moel, alates Dostojevski «Kuritööst ja karistusest» kuni Edward Albee «Kes kardab Virginia Woolfi?» ja Ross Macdonaldi Lew Archeri juttudeni. Hirm on alati olnud populaarne. Surm on alati olnud populaarne. Need on kaks inimelu konstanti. Kuid vaid õudusest ja üleloomulikust kirjutav autor suudab anda lugejale selle nii totaalse samastamise ja katarsise võimaluse. Õudusvaldkonnas tegutsevad autorid, kes kasvõi kõige elementaarsemal tasemel mõistavad, mida nad teevad, teavad, et terve õuduse ja üleloomuliku žanr on omamoodi filtriks teadvuse ja alateadvuse vahel; õuduskirjandus on kui inimpsüühika metroovõrgu kesksõlm, kust lähtuvad sinised liinid, mida võime turvaliselt omaks võtta, ja punased, millest peame moel või teisel lahti saama.
Õudust lugedes ei usu sa tegelikult seda, mida loed. Sa ei usu vampiire, libahunte ega veoautosid, mis järsku käivituvad ning ise sõitma hakkavad. Õudused, mille olemasolu me kõik usume, on pigem sellised, millest kirjutavad Dostojevski, Albee ja MacDonald: viha, võõrandumine, üksinda ja armastuseta vananemine, lapseea ebakindlal sammul vaenulikku maailma tuterdamine. Oma reaalses argielus oleme me tihti nagu naerev ja nuttev mask, irvitades välispidiselt, grimassitades seespidiselt. Kusagil seal sees on pealüliti, võibolla trafo, kuhu neist kahest maskist lähtuvad juhtmed kokku jooksevad. Ja just see on koht, kus õuduskirjandus tihti märki tabab.
Õudusjuttude kirjanik ei olegi nii erinev gaeli patuõgijast, kes pidi enda kanda võtma lahkunud kallite lähedaste patud, saades osa nende viimasest einest. Koledustest ja hirmust rääkiv jutt on kui foobiaid täis korv: kui sinust möödub kirjanik, võtad sa korvist mõne tema väljamõeldud õuduse ja asetad sinna vähemalt mõneks ajaks mõne oma reaalse hirmu.
1950ndatel toimus tohutu hiidpõrnikate filmide («Nemad!», «Lõpu algus», «Tappev palvetajaritsikas») buum. Peaaegu eranditult, saime me filmi arenedes teada, olid need hiiglaslikud mutandid Vaikse ookeani atollidel või New Mexico kõrbes aset leidnud tuumakatsetuste tulemus (ja palju hilisemas filmis «Õudus rannapeol», mille alapealkiri võinuks olla «Rannalina maailmalõpp», olid süüdlaseks tuumareaktori radioaktiivsed jäätmed). Kokkuvõttes moodustavad need hiidpõrnikafilmid ümberlükkamatu mustri, rahutukstegeva terviku kogu maa hirmudest selle uue ajastu ees, kuhu Manhattani projekt oli meid tõuganud. 1950ndate lõpul tuli «teismeliste» õudusfilmide buum, mis algas filmiga «Ma olin teismeline libahunt» ja kulmineerus selliste eepiliste kinokonservidega nagu «Teismelised kosmosest» ja «Plekk», milles habemeta Steve McQueen ja ta teismelised sõbrad võitlesid tarretiselaadse mutandiga. Ajal, kui iga nädalakiri sisaldas vähemalt ühte artiklit noorukite kohusetundepuudusest, väljendasid teismeliste õudusfilmid terve riigi ärevust selle noorsoomässu üle, mis oli juba siis käärimas. Kui sa nägid Michael Landonit tema keskkooli pesapallijakis libahundiks moondumas, seostus ekraanifantaasia sinu enda ärevusega selle sõjaeelse võimsamootorilise autoga nohiku pärast, kellega su tütar semmis. Teismelistele endile (kes ma tollal olin, nii et räägin isiklikust kogemusest) andsid need filmistuudio American-International poolt ekraanile paisatud koletised võimaluse näha kedagi veelgi koledamat, kui arvati ennast olevat. Mida tähendasid paar vistrikku nende kummaliselt liikuvate olendite kõrval, kes filmis «Ma olin teismeline Frankenstein» keskkoolinoori kujutasid? See buum väljendas ka teismeliste enda meeleolusid, et neid süüdistatakse vanemate põlvkondade poolt ebaausalt ja et nende endi vanemad lihtsalt ei mõistnud asju. Need filmid on ühe valemi järgi tehtud (nagu nii palju õuduskirjandust ja -filme) ja see valem väljendab üsna selgelt terve põlvkonna paranoiat, mille kahtlemata osaliselt olidki põhjustanud needsamad artiklid, mida nende vanemad lugesid. Neis filmides ähvardab Elmville’i linnakest mingi kohutav käsnjas õudus. Noored on sellest teadlikud, kuna lendav taldrik maandus just sinna eraldatud kohta, kus teismelised amelemas käisid. Filmi esimese neljandiku jooksul tapab käsnjas õudus pikapis vanamehe (keda lakkamatult mängis Elisha Cook jun). Ülejäänud kolme neljandiku jooksul püüavad teismelised veenda linna elanikke, et käsnjas õudus hiilib seal tõesti ringi. «Kaduge siit minema, enne kui ma teid kõiki öörahu rikkumise pärast luku taha panen!» möirgab Elmville´i politseiülem hetk enne seda, kui käsnjas õudus linnakese peatänavale vonkleb ja seal hävingut korraldama asub. Filmi lõpuks saavad just kiire mõtlemisega teismelised käsnjast õudusest jagu ning suunduvad oma lemmikbaari šokolaadikokteili luristama ja lõputiitrite taustal kergesti meelest mineva meloodia saatel tantsima.
See teeb kolm eraldi katartilist võimalust filmitsükli jooksul, mis pole üldse paha, arvestades, et need «eepilised linateosed» võeti enamasti üles vähem kui kümne päevaga. See ei juhtunud mitte seepärast, et stsenaristid ja produtsendid ja lavastajad oleksid seda soovinud, see juhtus, kuna õuduslugu elab oma kõige loomulikumat elu just selles teadvuse ja alateadvuse kokkupuutepunktis, kohas, kus kujutlus ja allegooria kõige loomulikumalt ja kõige laastavamate tulemustega ilmnevad. Saab tõmmata otsese arengusirge filmi «Ma olin teismeline libahunt» ja Stabley Kubricki «Kellavärgiga apelsini» vahele. Ning «Teismelise monstrumi» ja Brian de Palma «Carrie» vahele.
Hea õuduskirjandus on peaaegu alati allegooriline, mõnikord on see allegooria taotluslik, nagu «Loomade farmi» ja «1984» puhul, mõnikord see lihtsalt juhtub – J.R.R. Tolkien vandus ette ja taha, et Mordori sünge isand ei ole fantaasiakostüümis Hitler, aga selleteemalised väitekirjad ja kursusetööd muudkui ilmuvad ning ilmuvad. Võibolla seepärast, et, nagu Bob Dylan sõnastas, kui sul on palju nuge ja kahvleid, pead sa nendega midagi tükeldama.
Edward Albee, Steinbecki, Camus’, Faulkneri teosed lahkavad hirmu ja surma küsimusi. Mõnikord õuduse võtmes, aga enamasti harilikus päriselulises tähenduses. Nende teoste tegevus toimub ratsionaalse maailma raamides, need on lood, mis võivad tegelikult juhtuda. Nad asuvad sellel metrooliinil, mis sõidab läbi välise maailma. On teisi autoreid – James Joyce, Faulkner jällegi, luuletajaid nagu T. S. Eliot ja Sylvia Plath ja Anne Sexton – kelle tekstid viivad meid sümbolistliku alateadvuse maastikele. Need on metrooliinil, mis sõidab läbi sisemise maailma. Kuid õuduskirjanik asub pea alati nende kahe liini lõppjaamas, vähemalt, kui ta asub oma õiges kohas. Kui ta on oma võimete tipus, tunneme alati seda kummalist aistingut, nagu me poleks päris ärkvel ega näeks ka und, kui aeg venib ja paindub, kui me kuuleme hääli, aga ei suuda aru saada sõnadest ega kavatsustest, kui unenägu tundub reaalne ning reaalsus unenäoline.
See on kummaline ja imeline lõppjaam. Seal asub Hill House ja rongid sõidavad seal mõlemat pidi, uksed mõistlikult suletud, seal on naine kollase tapeediga toas, roomates mööda põrandat ja pea surutud vastu seda ähmast plekki, Seal on Frodot ja Sami ähvardanud kääpavahid, ja wendigo, ja Norman Bates oma kohutava emaga on seal. Selles lõppjaamas ei ärka ega näe und keegi, on vaid kirjaniku hääl, madal ja mõistuspärane, seletamas, kuidas turvaliste asjade kangal on mõnikord komme ehmatava äkilisusega lahti hargneda. See hääl räägib sulle, kuidas sa tahad autoavariid näha, ning jah, tal on õigus, sest sa tahad. Telefoni kõlab surnu hääl... selle vana häärberi müüride taga on keegi, kes tundub olevat suurem kui rott... liikumine keldritrepi jalamil. Ta tahab, et sa näeksid kõiki neid ja teisigi asju, ta tahab, et sa asetaksid oma käe sellele kehale, mis on võtnud kuju teki all. Ja sa tahad oma kätt sinna panna. Jah.
* * *
Mulle
