aega oma lummuses, kadunud maailma, mida kunagi ei olnud, mida kunagi ei saakski olla. See on nagu pulmakülaline, kes vere tarretama paneb. Terve oma kirjanikuelu jooksul olen ma juhindunud ideest, et loo enda väärtus peab domineerima kõigi teiste kirjanikuoskuste üle: karakteriloome, teemad, meeleolud pole midagi väärt, kui lugu on tuim. Ja kui lugu sind haarab, annad sa kõik ülejäänu andeks. Minu lemmiklause selles kontekstis tuleb Edgar Rice Burroughsilt, kes pole ometi kellegi kandidaat maailmakirjanduse suurkuju tiitlile, kuid ometi mõistis just tema hea loo väärtust kõige enam. Romaani «Ajast unustatud maa» esimesel leheküljel leiab jutustaja pudelist käsikirja ning edasine romaan ongi selle käsikirja äratrükk. Jutustaja ütleb: «Lugege läbi esimese lehekülg ja te annate mulle kõik andeks.» Ja Burroughs täidab selle lubaduse – mitmed temast palju andekamad kirjanikud pole seda suutnud.
* * *
Lõpetuseks, lahke lugeja, siin on sulle tõde, mis paneb ka kindlameelseima kirjaniku hambaid kiristama: kui välja arvata need kolm väikest gruppi inimesi, ei loe kirjanike eessõnasid mitte keegi. Erandiks on esiteks kirjaniku lähimad pereliikmed (enamasti abikaasa ja ema), teiseks kirjaniku volitatud esindajad (ja toimetajad ning ülejäänud nendega seotud väiksemad tegelased), kelle peamine huvi on välja selgitada, kas kirjaniku ekslemiste raames on kedagi laimatud, ning kolmandaks need inimesed, kes on kirjanikku tema teel abistanud. Need inimesed soovivad teada, kas kirjaniku ego on kasvanud nii suureks, et ta on unustanud ära, et ei teinud seda kõike üksinda.
Ülejäänud lugejad võivad vabalt tunda, ja täiesti õigustatult, et autori eessõna on üks suur enesekehtestamine, mitmeleheküljeline enesereklaam, isegi häirivam kui pehmekaaneliste raamatute keskmistel papist lehekülgedel vohavad suitsureklaamid. Enamik lugejaid on tulnud etendust nautima, mitte vaatama, kuidas lavakorraldaja prožektorite valguses kummardusi teeb. Jällegi, täiesti õigustatult.
Ma lahkun nüüd. Etendus algab kohe. Me siseneme sinna ruumi ja katsume seda figuuri teki all. Aga enne, kui ma lahkun, palun veel paar-kolm minutit sinu aega, et tänada mõningaid inimesi kõigist kolmest grupist – ja neljandastki. Kannatage mind ära, kuni ma need tänusõnad ütlen.
* * *
Esimesed tänusõnad on minu naisele Tabithale, mu parimale ja lõikavteravaimale kriitikule. Kui ta tunneb, et välja on tulnud hea asi, ta nii ka ütleb; kui ta leiab, et olen millegi piinlikuga hakkama saanud, ütlebki ta seda, nii lahkelt ja armastavalt kui see vähegi võimalik on. Tänan oma lapsi Naomit, Joe’d ja Owenit, kes on olnud väga mõistvad nende isa kummaliste tegemiste kohta allkorruse toas. Olen tänulik oma emale, kes suri 1973. aastal ja kellele see raamat on pühendatud. Temapoolne julgustamine oli pidev ja kõikumatu, ta leidis alati 40 või 50 senti, et lisada kirjale margiga ümbrik enda aadressiga, ja keegi – ma ise kaasa arvatud – ei olnud mu läbimurde üle rohkem rahul kui tema.
Teises grupis kuulub mu suurim ja eriline tänu mu toimetajale William G. Thompsonile kirjastusest Doubleday, kes on töötanud minuga kannatlikult ja kes talub mu igapäevaseid telefonikõnesid rõõmsameelselt ning kes näitas mõned aastad tagasi üles lahkust noore ja ilma mingite soovitusteta autori vastu ning kes on selle kirjaniku toimetajaks jäänud tänaseni.
Kolmandas grupis on inimesed, kes mu jutte esimesena avaldada võtsid: Robert A. W. Lowndes, kes avaldas mu kaks esimest mahamüüdud lugu; Douglas Allen ja Nye Willden kirjastusest Dugent, kes ostsid mitmeid lugusid ajakirjade Cavalier ja Gent jaoks noil ammustel aegadel, kui honoraritšekid laekusid täpselt ja napilt hetkel, et vältida elektrifirma-poolset eufemismi ehk «teenuse katkestamist»; Elaine Geiger ja Herbert Schnall ja Carolyn Stromberg kirjastusest New American Library; Gerard van der Leun Penthouse’ist ja Harris Deinstfrey Cosmopolitanist. Aitäh teile kõigile!
On veel üks oluline grupp, keda ma soovin tänada, ja selleks on kõik need lugejad, kes on võtnud välja oma rahakoti ja maksnud minu kirjutatu eest. Nii mitmeski mõttes on see teie raamat, sest see poleks kindlasti ilma teieta teoks saanud. Nii et aitäh!
Siin toas, kus ma istun, on endiselt pime. Ja väljas sajab. Me oleme selle suurepäraselt ajastanud. Ma tahan sulle midagi näidata, ma tahan, et sa puudutaksid midagi. See on sinuga samas toas – täpsemalt on see järgmise lehekülje kaugusel.
Kas hakkame pihta?
Bridgton, Maine
27. veebruar 1977
JERUSALEM´S LOT
2. oktoober, 1850
Kallis Bones!
Kui tore oli astuda sellesse Chapelwaite’i külma, tuuletõmbelisse koridori, iga luu valutamas sellest kohutavast tõllast, paisunud põis kohe kergendust vajamas – ja näha sinu jäljendamatu käekirjaga adresseeritud kirja lebamas sellel väikesel koledal kirsipuust laual ukse kõrval. Võid kindel olla, et hakkasin seda dešifreerima kohe, kui kehaliste vajadustega oli tegeletud (külmas, külluslikult kaunistatud alumise korruse vannitoas, kus ma nägin oma hingeõhku silmade ette kerkimas).
Mul on hea meel kuulda, et oled paranenud haigusest, mis nii pikka aega sinu kopsus pesitses, samas kinnitan sulle, et mõistan seda moraalset dilemmat, millesse ravi tõttu sattunud oled. Tõbine orjandusevastane, kes on tervenenud orjandusliku Florida päikselises kliimas! Siiski, kõike arvesse võttes, Bones, ma palun sind kui sõber, kes on samuti kõndinud surmavarju orus, hoolitse enda eest ja ära riski Massachusettsisse tagasitulekuga enne, kui su tervis seda lubab. Su peen mõistus ja vahe sulg ei saa meid teenida, kui sa oled põrm, ja kui lõuna piirkond on tervendav, siis kas pole selles ka poeetilist õiglust?
Jah, maja on peaaegu nii peen, nagu mu nõo testamenditäit
-- 25
jad mul uskuda lasid, kuigi palju kurjakuulutavam. See asetseb suurel eenduval maaninal umbes kolm miili Falmouthist ja üheksa miili Portlandist põhja pool. Maja taga on umbes neli aakrit kõige ebameeldivamalt metsistunud maad – kadakad, akaatsiaväädid, põõsad ja erinevad ronitaimed katmas maalilisi kiviseinu, mis eraldavad mõisa valduseid linnast. Küngastel piiluvad adru seest mitte midagi nägevad hirmuäratavad kreeka kujude imitatsioonid – enamik neist paistavad möödujale kohe kraesse kargavat. Mu nõo Stepheni maitse tundub varieeruvat aktsepteeritavast kuni lausjõledani. Selle keskel, mis kunagi ilmselt oli aed, asub kummaline väike suvemajake, mis on peaaegu äädikapuudesse mattunud, ja groteskne päikesekell. Need lisavad viimase hullumeelse lihvi.
Kuid vaade salongist rohkem kui vabandab seda kõike; sealt võib näha Atlandi ookeani ja peadpööritavaid kaljusid Chapelwaite’i jalamil. Kaugele välja ulatuvast eendaknast paistab ookean ja akna kõrval seisab padakonna-laadne sekretär. See sobib ideaalselt selle romaani alustamiseks, millest ma olen nii kaua (ja kahtlemata tüütuseni) rääkinud.
Täna on olnud pilves, juhuslike vihmasabinatega ilm. Välja vaadates tundub kõik olevat kiltkivihall – kaljud, kulunud ja vanad kui Aeg ise, taevas, ja loomulikult meri, mis all vastu graniidikihvasid kõmistab, tekitades mitte niivõrd müra, kuivõrd vibratsiooni – ma tunnen kirjutades lained oma jalge all. See tunne polegi täiesti ebameeldiv.
Ma tean, et sa ei kiida mu eraklikke kombeid heaks, Bones, kuid kinnitan sulle, et minuga on kõik korras ja ma olen õnnelik. Calvin on siin minuga, praktiline, vaikne ja usaldusväärne nagu alati, ja olen kindel, et kahepeale suudame kesknädalaks oma asjad paika saada ning valmistuda vajalike asjade linnast järeletoomiseks – ja koristajate kompanii palkamiseks, kes asuksid siit tolmu välja pühkima.
Ma lõpetan nüüd – siin on nii palju asju, mida ma veel
