mehi, kes on keisri teenistuses nii palju tulistamist näinud kui sina Hassadari linnavalves. Ära lase neil neetud rohelistel mundritel end hirmutada. See on tühi ärplemine. Pooled neist meestest minestaksid ja kukuksid pikali, kui neil palutaks keegi selline maha võtta nagu see mõrvarlik hullumeelne, kes Hassadari peaväljakul kõmmutama hakkas.”
„Ma olin juba poole väljaku peale jõudnud, m’lord. See oleks olnud sama hea, kui ujuda üle poole jõe, jõuda siis järeldusele, et sellest üle ujuda sa ikkagi ei jõua, ja pöörata ringi, et ujuda tagasi. Talle kallale karata oli ohutum, kui pöörduda ja jalga lasta. Tal oleks olnud samapalju aega mind sihtida.”
„Aga nii ei olnud tal enam aega veel kümmekonda väljakul olijat maha lasta. Nõelkuuliautomaat on inetu relv.” Miles jäi korraks süngesse mõttesse.
„Seda ta on, m’lord.”
Oma kasvust hoolimata kaldus Roic olema ühiskondlikul redelil temast kõrgemal olijate seltsis häbelik ja kahjuks tundus, et Vorkosiganite teenistuses olles viibis ta selliste inimeste seltsis suure osa ajast. Kuna tema häbelikkus paistis välja peamiselt omamoodi tuima kohmetusena, kippus see kahe silma vahele jääma.
„Sa oled Vorkosiganite sõdur,” lausus Miles kindlalt. „Sinu mundri pruuni ja hõbedase sisse on kootud kindral Piotri vaim. Sina hirmutad neid, usu mind.”
Roici põgusas naeratuses oli rohkem tänulikkust kui veendumust. „Ma oleksin tahtnud teie vanaisaga kohtuda, m’lord. Kõigi lugude kohaselt, mida temast krahvkonnas räägitakse, oli ta omaette tegelane. Mu ema ütleb, et minu vanavanaisa teenis Cetaganda okupatsiooni ajal tema käsu all mägedes.”
„Aa! Kas su emal oli tema kohta mõni hea lugu?”
Roic kehitas õlgu. „Vanavanaisa suri kiirituse tõttu pärast Vorkosigan Vashnoi hävitamist. Vanaema ei rääkinud temast kunagi eriti, nii et ma ei tea.”
„Kahju.”
Nurga tagant pistis pea välja leitnant Smolyani. „Me oleme „Prints Xaviga” põkkunud, lord-audiitor Vorkosigan. Põkkumistorud on kinnitatud ja teid oodatakse pardal.”
„Väga hea, leitnant.”
Miles läks Roici järel, kes pidi ovaalsest ukseavast läbi astumisel kummarduma, kullerlaeva kitsasse põkkumiskambrisse. Smolyani asus luugi juurde juhikute taha. Juhtpaneelil vilkusid tulukesed, kostis piiksatus ning lüüsikambrisse ja põkkumistorusse viiv uks libises lahti. Miles noogutas Roicile, kes hingas nähtavalt sisse ja vibutas end uksest läbi. Smolyani ajas end sirgu, et au anda, Miles vastas noogutuse ja sõnadega: „Tänan, leitnant,” ning järgnes Roicile.
Meetri jagu kõhtu ujuma panevat kaaluta olekut põkkumistorus lõppes samasuguse luugiga. Miles haaras käepidemetest, vibutas end luugist läbi ja maandus avatud lüüsikambris sujuvalt jalgele. Siis astus ta lüüsikambrist palju avaramasse põkkumiskambrisse. Temast vasakul kõrgus ametlikult Roic, kes ootas teda. Lipulaeva uks libises nende taga kinni.
Milesi ees seisid jäigalt valvel kolm rohelises mundris meest ja üks tsiviilisik. Ühegi ilme neist ei muutunud Milesi ebabarraiarlikku keha nähes.
Tõenäoliselt oli ta Vorpatrilil, keda Miles mäletas vaevu paarist kiirest kokkupuutest Vorbarr Sultana pealinnamelus, elavamalt meeles ning admiral oli oma alluvaid keiser Gregori kõige lühema – rääkimata sellest, et ta oli kõige noorem ja värskem – Hääle mutantsest välimusest teavitanud.
Admiral Eugin Vorpatril oli keskmist kasvu, jässakas, hallijuukseline ja sünge. Ta astus ette ning andis Milesile au, nagu ette nähtud. „Milord Audiitor. Tere tulemast „Prints Xavi” pardale.”
„Tänan, admiral.” Miles ei lisanud: Ja rõõm on siin olla, sest asjaolusid arvestades ei saanud keegi tema vastuvõtjatest tema tuleku üle rõõmustada.
Vorpatril jätkas: „Lubage tutvustada minu laevastiku turvaülemat, kapten Bruni.”
Kõhn, pingul mees, võimalik et veel süngem kui admiral, noogutas põgusalt. Brun oli juhtinud õnnetut rühma, kelle kahtlased vägitükid olid paisutanud olukorra pisikesest juriidilisest nääklusest suureks diplomaatiliseks intsidendiks. Jah, nad polnud sugugi rõõmsad.
„Komarri laevastikukonsortsiumi vanemlastiülem Molino.”
Ka Molino oli keskealine ning täpselt nagu barraiaritel, oli ka tema näol ilme, nagu kannataks ta seedehäirete all, kuid tema oli rõivastatud kenasse Komarri stiilis ülikonda. Vanem-lastiülem oli piiratud aega tegutseva äriettevõtte, kaubalaevastiku kõige kõrgem tegev- ja finantsjuht ning tal oli seetõttu suurem osa laevastiku admirali kohustustest, kuid ainult murdosa admirali võimust. Lisaks oli tal kaugeltki mitte kadestusväärne ülesanne olla ametlikuks vahendajaks potentsiaalselt väga lahkuminevate ärihuvide ja kaubalaevade barraiari sõjaväelastest kaitsjate vahel, millest tavaliselt piisas seedehäirete esilekutsumiseks, isegi kui parajasti mingeid kriise polnud. Molino pobises viisakalt: „Milord Vorkosigan.”
Vorpatrili toon muutus pisut karedaks. „Minu laevastiku juriidiline ohvitser lipnik Deslaurier.”
Pikal Deslaurieril, kes oli teismeea vinnide viimaste jäänukite all kahvatu ja jumetu, õnnestus noogutada.
Miles pilgutas üllatunult silmi. Kui ta oli oma vana salaoperatsioonide identiteedi all juhtinud väidetavalt sõltumatut laevastikku, mis allus Julgeoleku galaktilisele osakonnale, oli Juriidika olnud tähtis osakond – juba ainuüksi läbirääkimised selleks, kuidas viia relvastatud laevad rahumeelselt läbi kõigi eri valitsuste valduses olevate kosmoseruumide, oli olnud täisajaga ning õudustäratavalt keeruline töö. „Lipnik.” Miles vastas noogutusele ja valis hoolega sõnu. „Paistab, et teil on, khm… teie auastme ja ea kohta tähelepanuväärne vastutus.”
Deslaurier köhatas ja vastas peaaegu kuuldamatult: „Meie osakonna ülem saadeti keset reisi koju, milord Audiitor. Puhkusele isiklikel põhjustel. Tema ema suri.”
Ma vist saan juba aru, kuhu see sihib. „Ega see pole juhtumisi teie esimene reis galaktikas?”
„On, milord.”
Vorpatril pistis vahele, võimalik et halastusest: „Mina ja minu meeskond oleme täielikult teie käsutuses, milord Audiitor, ja meie ettekanded on valmis, nagu te palusite. Kas te tuleksite minuga meie koosolekuruumi?”
„Jah, aitäh, admiral.”
Pisut jalgadesahistamist ja läbi koridoride põikamist ning seltskond jõudis tavalisse sõjaväe koosolekutuppa: põranda külge kruvitud holovidisüsteemiga laud ja toolid, jalge all libisemisvastane vaip, milles pesitses pisut kopitanud lõhn nagu ikka kinnistes ja hämarates ruumides, mis ei saa kunagi päikesevalgusest ega värskest õhust rõõmu tunda. See koht lausa lõhnas sõjaväe järele. Miles surus alla soovi vanade aegade mälestuseks pikalt ja nostalgiliselt sisse hingata. Tema märguande peale võttis Roic ukse kõrval tuima valvuri seisaku. Ülejäänud ootasid, kuni Miles oli istet võtnud, ning jagasid end siis laua ümber – Vorpatril jäi Milesist vasakule, Deslaurier nii kaugele eemale kui võimalik.
Vorpatril, kes ilmutas selget arusaamist olukorrale kohasest etiketist või siis vähemalt mingit enesealalhoiuinstinkti, alustas: „Niisiis. Kuidas me saame teid teenida, milord Audiitor?”
Miles pani sõrmed laua peal kolmnurgakujuliselt kokku. „Ma olen Audiitor, minu esimeseks ülesandeks on kuulata. Palun, admiral Vorpatril, kirjeldage
