ja peale võtta. Kuna siis ei olnud mingit põhjust arvata, et kvadrikud on vaenulikud, andsin ma jaamaloa nii paljudele meestele kui võimalik, nagu tavaliselt tehakse.”
Miles noogutas. Komarri laevade Barrayari sõjaväeliste saatelaevade ülesanded varieerusid avalikest varjatumate ja nii salajasteni, et nendest kunagi ei räägitud. Avaliku versiooni järgi sõitsid eskortlaevad kaasa selleks, et kaaperdajaid kaubalaevadest eemale peletada ja pakkuda laevastiku sõjaväelisele osale manööverdamiskogemust, mis oli peaaegu iga toll sama väärtuslik kui sõjaväeõppused. Varjatuma poole pealt pakkus selline korraldus võimalust igat sorti informatsiooni kogumiseks – majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku ning ka militaarse. Lisaks andis see noortele provintsist pärit barraiari meestele, tulevastele ohvitseridele ja tulevastele tsiviilisikutele, karastava kokkupuute laiema galaktilise kultuuriga. Sellel poolel, millest kunagi ei räägitud, olid püsivad pinged barraiarite ja komarrlaste vahel, pärand viimaste planeedi vallutamisest inimpõlv tagasi, mis Milesi hinnangul oli täiesti õigustatud. Keisri selge põhimõte oli liikuda okupeerimisest kahe planeedi täieliku poliitilise ja ühiskondliku ühtesulandumiseni. See edenes aga üle kivide ja kändude.
Vorpatril jätkas: „Toscane’ide korporatsiooni laev „Idris” tuli jaama, et hüppemootorit seadistada, ja sattus ootamatutele probleemidele, kui mootor lahti võeti. Parandatud ja uuesti paigaldatud osad ei läbinud kalibreerimistesti ja saadeti jaama töökodadesse ümbertegemisele. Viiest päevast sai kümme, pooled aga nääklesid omavahel. Siis jäi leitnant Solian kadunuks.”
„Kas ma saan õigesti aru, et see leitnant oli turvateenistuse sideohvitser „Idrise” pardal?” küsis Miles. Laevastiku enda võmm, kelle kohustuseks oli hoolitseda, et meeskonnaliikmete ja reisijate seas valitseks kord ja rahu, hoida silmad lahti kõikvõimalike ebaseaduslike või ohtlike tegevuste ja kahtlaste isikute osas – nii mõnigi laevakaaperdamine ajaloos oli korraldatud oma inimeste poolt – ja olla vastuluure esimeseks kaitseliiniks. Diskreetsemalt aga hoida lahti ka kõrvad, et märgata võimalikku rahulolematust keisri komarrlastest alamate seas. Ta pidi laeval füüsilistes hädaolukordades igal võimalikul viisil abiks olema ning koos sõjaväelastest saatjatega evakueerimist või päästeoperatsioone juhtima. Sideohvitseri töö võis ainsa silmapilguga muutuda haigutama ajavalt igavast surmavalt keeruliseks.
Esimest korda tegi suu lahti kapten Brun. „Jah, milord.”
Miles pöördus tema poole. „Ta oli üks teie omadest, eks? Kuidas te leitnant Soliani kirjeldaksite?”
„Ta oli äsja ametisse määratud,” vastas Brun ja jäi siis kõhklema. „Ma ei olnud temaga isiklikult väga hea tuttav, kuid kõigis eelnevates isikuhinnangutes olid talle antud kõrged hinded.”
Miles heitis pilgu lastiülema poole. „Kas teie tundsite teda?”
„Me oleme mõne korra kohtunud,” ütles Molino. „Mina olin peamiselt „Rudra” pardal, kuid mulle jäi mulje, et ta on sõbralik ja asjatundlik. Paistis, et ta sai meeskonna ja reisijatega hästi läbi. Tõeline kõndiv reklaam lõimumisele.”
„Kuidas, palun?”
Vorpatril köhatas. „Solian oli komarrlane, milord.”
„Aa.” Ja: aah! Seda vinti ettekannetes ei mainitud. Komarrlastel oli alles hiljuti lubatud Barrayari keiserlikku sõjaväkke astuda, esimene põlvkond selliseid ohvitsere oli valitud ükshaaval ja suure hoolega, et tõestada nende ustavust ja asjatundlikkust. Keisri väikesed lemmikud, oli Miles kuulnud vähemalt üht barraiarist kaasohvitseri nende kohta varjatud rahulolematusega ütlemas. Integratsiooni edukus oli Gregori jaoks suure isikliku tähtsusega. Kindlasti mõistis seda ka admiral Vorpatril. Miles liigutas Soliani salapärase saatuse väljauurimise oma kõige pakilisemate asjade mõttelises nimistus paari rea võrra ülespoole.
„Millised olid tema kadumise asjaolud?”
Vastas Brun: „See käis väga vaikselt, milord. Ta registreeris end vahetuse lõppedes nagu tavaliselt, järgmisesse vahikorda aga ei ilmunud. Kui viimaks tema kajutisse vaadati, tundus, et mõned tema isiklikud asjad ja üks kott on kadunud, kuid enamik mundreid oli alles. Ei ole mingeid tõendeid, et ta oleks laevalt lahkunud, aga samas… kui üldse keegi, siis kindlasti teadis just tema, kuidas lahkuda laevalt nii, et keegi ei näeks. Sellepärast eeldangi ma deserteerimist. Pärast otsiti laev väga põhjalikult läbi. Ta pidi muutma salvestisi, koos kaubaga maha lipsama või midagi sellist.”
„Ega miski ei andnud aimu, nagu poleks ta olnud rahul oma tööga või sellega, kuidas teda koheldi?”
„Ei, mitte… ei, milord. Midagi erilist ei olnud.”
„Kas oli midagi mitte-erilist?”
„Noh, oli tavaline krooniline nokkimine selle pärast, et ta on komarrlane selles” – Brun osutas enda peale – „mundris. Ma usun, et tema sai oma ameti tõttu seda mõlemalt poolelt.”
Me üritame ju kõik nüüd ühel poolel olla. Miles otsustas, et praegu pole paras aeg ega koht hakata kinni alateadlikest vihjetest Bruni sõnavaliku taga. „Lastiülem Molino… kas teie saate sellele rohkem valgust heita? Kas Solianile sai, khm, osaks kaaskomarrlaste hukkamõist?”
Molino raputas pead. „Niipalju, kui mina aru sain, tundus, et ta meeldis „Idrise” meeskonnale väga. Püsis asja juures, ei laskunud tülidesse.”
„Sellest hoolimata sain ma aru, et teie esimeseks… muljeks oli, et ta deserteeris?”
„See tundus võimalik,” tunnistas Brun. „Ma ei taha kellelegi halba valgust heita, aga ta oli ju ikkagi komarrlane. Võib-olla oli see amet tema jaoks raskem, kui ta oli arvanud. Admiral Vorpatril ei olnud sellega nõus,” lisas ta hoolikalt.
Vorpatril kõigutas kätt, andes märku, et poolt- ja vastuargumendid olid üsnagi tasakaalus. „Seda enam on põhjust arvata, et tegu pole deserteerimisega. Ülemjuhatus valib päris suure hoolega, milliseid komarrlasi nad meie sõjaväkke võtavad. Nad ei taha avalikke läbikukkumisi.”
„Igatahes,” jätkas Brun, „andsime kõigile oma turvateenistuse inimestele teada, et nad Soliani otsiksid, ja palusime abi ka Grafi Jaama võimudelt. Mida nad ei pakkunud just ülemäära innukalt. Nad lihtsalt korrutasid, et nemad pole näinud temast jälgegi ei gravitatsiooniga ega kaaluta oleku sektsioonides ja pole mingit tõendit, et temasarnane isik oleks jaamast mõnel kohaliku kosmoseruumi alusel lahkunud.”
„Ja mis siis juhtus?”
Vastas admiral Vorpatril: „Aeg jooksis. „Idrise” remonditööd olid lõpetatud ja vastu võetud. Kasvas surve” – ta silmitses rõõmutult Molinot – „Grafi Jaamast lahkuda ja kavandatud teekonda jätkata. Mina… ma ei jäta oma mehi maha, kui vähegi võimalik.”
Molino ütles üsnagi läbi hammaste: „Majanduslikult polnud mingit mõtet ühe mehe pärast tervet laevastikku kinni hoida. Te oleksite võinud jätta siia ühe kerge aluse või isegi väikese rühma uurijaid, kes oleksid asjaga edasi tegelenud ning tulnud järele, kui nad on töö lõpetanud, ja ülejäänud oleksid saanud edasi sõita.”
„Lisaks on mul korraldus, mis keelab laevastikku osadeks jagada,” lausus Vorpatril, lõug pingule tõmbumas.
„Kuid siin sektoris pole mitu aastakümmet ühtegi kaaperduskatset olnud,” väitis Molino. Milesil oli tunne, et ta on tunnistajaks juba teab kui mitmendale raundile mingist vanast vaidlusest.
„Jah, sellest ajast peale, kui Barrayar teile tasuta
