kulmudel uudishimulikult tõusta. „Milline oli teie kogemus seal, härra admiral?”
Vorpatril mühatas mõtlikult. „Ma olin noorempiloot ühes lahingsüstikus, mis jäi orvuks, kui emalaev eskode poolt kõrgel orbiidil tükkideks lasti. Kui me oleksime taganemise ajal laeva jõudnud, oleks meid ilmselt koos sellega tükkideks lastud, aga ikkagi. Meil polnud kuhugi põkkuda ega kuhugi põgeneda, isegi need vähesed allesjäänud laevad, millel oli vaba põkkumisalus, ei hakanud meie pärast peatuma, pardal oli paarsada meest, nende hulgas haavatud – see oli tõeline õudusunenägu, igatahes.”
Miles sai aru, et admiralil õnnestus viimase lause lõpust vaevu ära napsata sõna „poiss”.
Ta ütles ettevaatlikult: „Ma ei tea, kas admiral Vorkosiganil oli palju valikuvõimalusi, kui ta pärast prints Sergi hukkumist vägede ülemjuhataja koha päris.”
„Oh, mitte mingisuguseid,” nõustus Vorpatril ja rehmas käega. „Ma ei ütle midagi, see mees tegi olemasolevaid vahendeid arvestades kõik, mis võimalik. Aga kõike ta teha ei saanud ja mina olin nende hulgas, kes ohvriks toodi. Olin peaaegu aasta Escobari vangilaagris, enne kui läbirääkijatel õnnestus mind viimaks koju toimetada. Eskobarlaste laagris olla ei olnud meie jaoks lust ja lillepidu, võite mind uskuda.”
Teil oleks võinud ka halvemini minna. Kui te oleksite olnud eskobari naisvang mõnes meie sõjavangilaagris. Miles otsustas mitte hakata admirali kujutlusvõimet kohe proovile panema. „Küllap vist.”
„Ma tahan öelda ainult seda, et ma tean, mis tunne on, kui sind hüljatakse, ja ma ei käitu oma meestega mingil tühisel põhjusel niimoodi.” Tema altkulmu-pilk komarri lastiülema poole andis selgelt mõista, et komarrlaste haihtuvad ärikasumid ei kvalifitseeru piisavalt kaalukaks põhjuseks, et seda põhimõtet rikkuda. „Sündmused näitasid…” Ta jäi kõhklema ja sõnastas ümber: „Mulle tundus, et mõnda aega näitasid sündmused, et see põhimõte on õige.”
„Mõnda aega?” kordas Miles. „Enam mitte?”
„See… noh… see, mis edasi juhtus, oli üsna häiriv. Keegi kasutas omavoliliselt inimeste jaoks mõeldud õhulüüsi Grafi Jaama kaubalaadimiskompleksis „Idrise” põkkumiskoha kõrval. Kuid ühtegi laeva ega inimeste transpordiks mõeldud kosmosekapslit ei märgatud – põkkumistoru kinnitussüsteemi ei aktiveeritud. Selleks ajaks kui jaama turvamees kohale jõudis, oli kaubasaal tühi. Kuid põrandal oli suur hulk verd ja märgid, et midagi on lüüsi juurde lohistatud. Testimisel selgus, et veri kuulub Solianile. Paistis, et ta püüdis jõuda tagasi „Idrisele” ja keegi ründas teda.”
„Keegi, kes ei jätnud jalajälgi,” lisas Brun süngelt.
Milesi küsiva pilgu peale seletas Vorpatril: „Gravitatsiooniga jaamaosades, kus planeetlased peatuvad, sumistavad kvadrikud ringi väikeste privaathõljukitega. Nad juhivad neid alumiste kätega, nii et ülemised käed jäävad vabaks. Nii ei jää jalajälgi. Pole ju jalgugi.”
„Aa, muidugi. Saan aru,” ütles Miles. „Leiti verd, aga mitte surnukeha… kas surnukeha leiti?”
„Mitte veel,” vastas Brun.
„Kas otsiti?”
„Muidugi. Kõikidest võimalikest suundadest, kuhu see võis kosmoses lennata.”
„Küllap tuli teile ka pähe, et desertöör võis üritada oma surma või enesetappu lavastada, et tagaajajatest vabaneda.”
„See oleks mulle pähe tulnud,” ütles Brun, „aga ma nägin laadimissaali põrandat. Keegi ei saa pärast nii suurt verekaotust ellu jääda. Seal oli verd vähemalt kolm-neli liitrit.”
Miles kehitas õlgu. „Esimene samm patsiendi külmutamiseks ettevalmistamisel hädaolukorras on tal veri välja lasta ja krüovedelikuga asendada. Nii võib kergesti jääda põrandale mitu liitrit verd, ohver aga… nojah, võib olla elus.” Tal oli olnud selle protsessiga lähedane kogemus – vähemalt nii ütlesid talle pärast Elli Quinn ja Bel Thorne – ühe teatud Dendarii Vabade Palgasõdurite ülesande täitmisel, mis oli nii katastroofiliselt viltu läinud. Tõsi, ise ta seda ei mäletanud, ta teadis sellest ainult Beli äärmiselt elava kirjelduse järgi.
Bruni kulmud kerkisid nõksatusega. „See ei tulnud mulle pähegi.”
„Mulle torkas see justkui ise pähe,” märkis Miles andekspaluvalt. Ma võin arme näidata.
Brun kortsutas kulmu ja raputas siis pead. „Ma ei usu, et seda oleks jõutud teha, enne kui jaama turvamees sündmuskohale jõudis.”
„Isegi kui mobiilne krüokamber oli valmis pandud?”
Brun avas suu ja pani selle siis jälle kinni. Viimaks ütles ta: „Keeruline stsenaarium, milord.”
„Ma ei väida, et see oleks kindlasti nii olnud,” lausus Miles sõbralikult. Ta mõtles krüoelustamisprotsessi teisele otsale. „Aga ma juhiksin tähelepanu sellele, et lisaks ohvri kehale on ka teisi allikaid, kust saada mitu liitrit kena värsket ja täiesti oma verd. Näiteks elustamislaborist või haigla veresüntesaatorist. Selline kunstveri paistaks kiirel DNA skaneeringul kindlasti õige. Seda ei saa isegi kindlalt võltsiks nimetada. Aga kohtumeditsiini laboris osataks öelda, kummaga on tegemist. Ka krüovedeliku jäljed paistaksid silma, kui kellelgi tuleks ainult pähe neid otsida.” Ta lisas igatsevalt: „Ma vihkan kaudseid tõendeid. Kes verd kontrollis ja selle omaniku kindlaks tegi?”
Brun nihutas end kohmetult. „Kvadrikud. Me saatsime neile Soliani DNA-pildi, kui ta kaduma läks. Aga „Rudra” turvateenistuse sideohvitser oli selleks ajaks kvadrikute juurde läinud – ta oli sealsamas laadimissaalis ja vaatas, mida nende tehnik teeb. Ta teatas, et veri kuulub Solianile, kohe, kui analüsaator piiksatas. Siis läksin ma kosmosekapsliga sinna, et kõigele ise pilk peale heita.”
„Kas sideohvitser võttis teise proovi, et veri üle kontrollida?”
„Ma… usun küll. Ma võin laevastiku arstilt küsida, kas ta sai vereproovi enne, kui, khm… teised sündmused peale tulid.”
Admiral Vorpatril istus, ebameeldivalt jahmunud ilme näol. „Mina olin kindel, et vaene Solian tapeti. Et tema tapjaks oli mõni…” Ta jäi vait.
„Paistab, et ka see hüpotees pole veel välistatud,” trööstis Miles teda. „Igatahes uskusite seda tollal siiralt. Palun laske laevastiku arstil proovid põhjalikumalt üle vaadata ja kandke mulle ette.”
„Ja Grafi Jaama turvateenistusele ka?”
„Ee… neile võib-olla veel mitte.” Isegi kui tulemused on negatiivsed, muudaks proovide uurimine kvadrikud barraiarite suhtes ainult veel kahtlustavamaks. Ja juhul kui midagi leitakse… Miles tahtis kõigepealt selle üle mõelda. „Olgu pealegi, mis edasi juhtus?”
„See, et Solian oli laevastiku turvateenistusest, tegi tema tapmise – arvatava tapmise – eriti pahaendeliseks,” tunnistas Vorpatril. „Kas ta oli püüdnud meie juurde tagasi tulla, et meid millegi eest hoiatada? Keegi ei osanud öelda. Niisiis tühistasin ma kõik jaamaload, kuulutasin välja häireolukorra ja käskisin kõigil laevadel jaamast eemalduda.”
„Ilma mingi seletuseta, miks,” pistis Molino.
Vorpatril põrnitses teda. „Häire ajal ei hakka komandör selgitustele aega kulutama. Ta eeldab, et tema korraldused
