oli minust ebaviisakas ja seda poleks olnud vaja öelda. Andestage, proua Camford. Ma olen kõrgeaulise lordiga kohtumise suhtes kohutavalt närvis. Ma tean, milline kohustus see talle on. Ei ole palju härrasmehi, kes oleksid nõus endale väikest naissoost eestkostealust võtma.”
„Ta saab kenasti hakkama, provva. Hoopis teid ta ei osanud oodata, vähemalt nii ma arvan. Ja olemegi kohal,” sõnas proua Camford, asetades käe tumeda tammepuust ukse käepidemele. „Ma vaatan, kas kõrgeauline lord võtab teid vastu.”
Sadie noogutas, taibates, et nad olid möödunud mitmest toast, mida ta oleks muidu suurima hea meelega näha tahtnud, kuid ta ei olnud ümbrust üldse tähele pannud. „Eks ma olin jah üsna suur üllatus.”
„Pigem vapustus, provva, kui aus olla, ja nii ma ütlesin ka härra Camfordile.” Majapidajanna koputas kiiresti uksele ning seejärel astus sisse, hoides seda peaaegu enda taga kinni, kui ta ütles: „Kõrgeauline lord, proua Boxer on ilma....”
„Ilma milleta, Camy? Loodetavasti mitte millegi elutähtsata,” kuulis Sadie meest naeruse häälega küsimas. „Ja mis ajast me oleme siin, maamajas, nii ametlikuks hakanud? Ma saan seda piisavalt igal pool mujal tunda. Lase ta sisse ja siis pane enda järel uks kinni. Palun.”
Sadie andis tuppa astudes endast parima, et tema näolt peegelduks vähemalt mingisugune rahu… kuid taipas siis, et ta siseneb ehk vabatahtlikult lõvikoopasse.
Uks sulgus tema taga samal ajal, kui vikont ajas end püsti musta värvi nahksohvalt, millel ta oli istunud. Lamanud, parandas Sadie end mõttes, märgates mehe põsel padjajälge, mille oli sinna teinud tepitud satiinkattega padi. Nähtavasti oli ta piisavalt lõõgastunud, et teda oodates uinakut teha. Kui armas.
„Nii, et sina jääd teisele poole ust, Camy, palun. Ma arvan, et ta ei hammusta.”
Sadie pööras end ringi, nägi majapidajannat otse enda taga, kinkis talle kaastundliku pilgu ja kehitas õlgu.
Uks avanes ja sulgus taas ning Sadie jäi kahekesi Darby Traversiga, mehega, kelle käes oli Marley saatus, isegi kui ta seda veel ei teadnud ega saagi teada enne, kui Sadie oli veendunud, et mees ei püüa oma uuest kohustusest välja vingerdada.
Ta otsustas tõestada oma seost Johniga enne, kui mees jõudis korrata oma varasemaid kahtlusi, mida ta oli nende esimesel, õnnetul kohtumisel naljatledes avaldanud.
„John rääkis mulle palju teist, kõrgeauline lord, ja päevadest selles kohutavas vangilaagris. Teie, teie sõbrad ja veel paljud teised tublid inglise sõdurid olite kõik kehva juhtimise ohvrid. Kuidas teistel läheb, kui tohib küsida? Kaptenitel Sinclairil, Rigbyl ja Cooper Townsendil, kellest viimane sai vigastada samas lahingus, kus kõrgeauline lord. Johni sõnul olite te nagu kokku laulatatud ja alati valmis seiklusteks. Ta tundus suurt uhkust tundvat selle üle, et ta teid tundis. Kas ma tohin istet võtta?”
Sedapsi. Nüüd võis ta vaid loota, et sõprade nimede mainimine tõestab mehele, et ta on see, kelleks ta end nimetab. Või oli tema eesmärk liiga ilmne olnud?
Sadie istus maha, enne kui mees jõudis vastata, tõstes tepitud padja eest ära. Satiin oli endiselt soe ja lõhnas nõrgalt sellesama habemeajamisseebi järele, mida ta vend oli eelistanud. Ta surus alla tungi patja kaitsvalt enda rinnale suruda.
Ta oli juba märganud, et mees ei paistnud end hästi tundvat, kohe kindlasti ei ilmutanud ta niisama suurt tarmukust kui varem. Tema jume oli nüüd terve päevituse all üsna kahvatu, juuksed veidi sassis, nagu oleks ta sõrmedega neist läbi tõmmanud või ehk pead masseerinud.
Äkki valutas tal pea? Kas vigastus tuletas ennast endiselt meelde? Tal oli vikondist pisut kahju, kuid ta ei olnud nii rumal, et mitte märgata ilmselt tema poole kalduvat eelisolukorda nende vahel tõenäoliselt puhkevas vaidluses. Kui veab, hoiab see, mis meest vaevas, teda tagasi, sest John oli talle öelnud, et vikont on tohutult intelligentne, teravmeelne ega kannata rumalust. Tema vend oli imetlenud seda meest, tema julgust ja oskust enese üle nalja visata isegi pärast hirmsat vigastust.
„Nad kõik on hea tervise juures, tänan küsimast. John meeldis meile kõigile ja meil oli kurb tema surmast kuulda.” Lord Nailbourne ei võtnud uuesti istet, vaid otsustas selle asemel mõne jala kaugusel sohvast vanaaegsele nikerdatud kirjutuslauale nõjatuda.
Mida duellireeglid ette nägid? Kümme sammu, peatuda, ümber pöörata ja tulistada? Sadie tajus ruumis pinget ja imestas, kas see kõik tuleb temast, sest see neetud mees paistis end küll väga muretult tundvat.
Oli ta terve või valude käes, vikont oli nägus mees, kusjuures silmaklapp tegi ta ehk veel kenamaks, ja tema pikkus oleks enamikele hirmuäratavalt mõjunud. Sadie tänas mõttes kiiresti oma vanemaid, kes olid talle nii võimsa kasvu andnud. Kui ta oleks nääpsuke olnud, oleks ta ehk tundnud, et jääb mehele igati alla. Tegelikult oleks ta ikka veidi hirmunud olnud, kui poleks padjajälgi vikondi paremal põsel, mis teda inimlikumaks muutsid. Ta meenutas pigem peenes riietuses poisikest.
Sadie ei olnud enam kindel, mida ta oli oodanud, sest John ei olnud talle kunagi vikondi vanust maininud, aga oli selge, et tal oli veel kolmekümnendatest eluaastatest mõned aastad puudu. Nii noor, aga samas üks jõukamaid mehi Inglismaal, kõikide hüvede ja koormaga, mis sedasorti asjaga kaasnes.
Ja nüüd oli ta mehe kohustuste hulka veelgi suurendanud.
„Kõrgeauline lord,” alustas ta, otsides õigeid sõnu, näitamaks, et ta on teadlik, millise kohustuse John oli talle peale pannud, aga vikont katkestas ta jutu lihtsalt kätt tõstes.
„Andestage, et ma ennist teie isikus kahtlesin.”
See kõlas pigem nõudmise moodi, aga Sadie tundis liialt suurt kergendust, et talle jälle vastu hakata.
„Ma vaatasin kirja uuesti ja te ei vihjanud selgelt kusagil, et olete Johni heaks tegutsev advokaat. Tegelikult te ei tutvustanud end üldse.”
See oli selgelt süüdistus. Isegi kui vikont oli tema vabanduse katkestanud, ei kavatsenud ta selgelt kogu süüd enda õlule võtta.
„Ei, ega vist,” sõnas Sadie. Tal oli kulunud tükk aega ja mitu katset, enne kui ta oli kirjaga rahule jäänud. Kohe kindlasti ei saanud ta mehele saata Johni jäetud kirja. Jah, John. Kahtlemata ohutum jututeema kui kiri. „Kujutan ette, et te soovite minu vennast rohkem teada saada.”
„Kordan taas, ta oli hea mees.”
„Jah, aga te inimestate, miks ta palus, et ma paneksin teid kinni pidama lubadusest, mille te andsite nii ammu. See on arusaadav. John sai vangilaagris vigastada pisut enne seda, kui venelased selle leidsid ning seal olevad enda mehed ja britid vabastasid. Teda tulistati kõhtu. Ta…” Sadie kõhkles, sest haav tema südames oli endiselt värske „… ei paranenudki sellest täielikult ja eelmine suvi – kuumus, mõistate – oli tema jaoks piin. Me mõlemad teadsime, et see on vaid aja küsimus. Tema surm oli mitmes mõttes õnnistus.”
„Te tahate öelda, et ta põhimõtteliselt suri juba selles vangilaagris. Jällegi, mul on siiralt kahju, proua Boxer. Ma püüdsin teda meiega koos lahkuma veenda, aga ta ei tahtnud oma patsiente maha jätta. Teie vend suri kangelasena ja ma ei saa teha vähemat kui talle antud lubadusest kinni pidada.”
Sadie lasi õlad viimaks rahulikult alla. Ühest takistusest oli kenasti üle saadud. Marley saab endale kodu.
„Ta ütles, et olete auväärt mees, et te kõik olete vaprad ja auväärt härrasmehed.
