kapsli läbihammustamiseks. Nüüd oli ta nii kaugel. Ta võis selle iga hetk lõpetada. Ta ootas veel veidi. Tulgu nad sisse. Ta tahtis oma triumfi lõpuni nautida.
Nähku nad seda! Seisku nad abitult kõrval ja vaadaku, kuidas ta neist vabaneb.
Kui uks avanes ja hele valgus pimedusse tungis, sulges ta silmad. Siis ta hammustas. Vaikse kõlksuga purunes klaas ta suus.
2
Mees oli natuke Wilhelm II moodi. Markantne vunts ja puuriv pilk. Nagu sellel portreel, mis keisri ajal iga korraliku sakslase kodus rippus – ja mõnel veel senimaani. Kuigi keiser juba rohkem kui kümme aastat enam ei valitsenud, vaid kasvatas Hollandis tulpe. Samasugused vuntsid, samasugused pilusilmad. Kuid sellega sarnasus ka lõppes. Siinne keiser ei kandnud piikkiivrit, see rippus koos saabli ja univormiga voodiposti otsas. See mees ei kandnud midagi peale ülespoole kammitud vuntside ja vägeva erektsiooni. Tema ees põlvitas mitte vähem paljas naine, keda oli õnnistatud lopsakate kurvidega, ilmselgelt mõeldud väljendama keiserlikule kõrgusele paslikku respekti.
Rath lehitses tujutult fotosid, mille tegelik eesmärk oli iha äratada. Järgmised pildid kujutasid keisri teisikut ja tema mängukaaslast juba aktsioonis. Kuidas nende kehad ka ei põimunud, vägev vunts oli alati pildil.
„Rämps!“
Rath vaatas ringi. Üks kapo1 vahtis tal üle õla.
„Täielik rämps!“ jätkas sinimunder pead vangutades. „See on keisriteotus, vanasti oleks selle eest kolooniasse saadetud.“
„Meie keiser küll nii haavunud ei näi,“ arvas Rath. Ta pani fotomapi kinni ja lükkas selle logiseval kirjutuslaual, mis talle oli antud, kaugemale. Tige pilk tšaako alt. Sinises mundris mees pöördus sõnatult ümber ja siirdus kolleegide juurde. Ruumis seisis kaheksa sihukest mundrimeest omavahel vaikselt rääkides. Enamikul oli käes soojendav kohvitass.
Rath vaatas nende poole. Ta teadis, et 220. jaoskonna kapodel oli muudki teha, kui mingile Alexi2 krimiametnikule sõbralikku poolehoidu pakkuda. Kolme päeva pärast läheb asi tõsiseks. Kolmapäev oli esimene mai. Politseipresident Zörgiebel oli keelanud Berliinis kõik maidemonstratsioonid, kuid kommunistid tahtsid sellest hoolimata ikkagi marssima minna. Politsei närvitses. Ringlesid kuulujutud plaanitavast putšist: bolševikud tahtvat revolutsiooni mängida ja kümneaastase hilinemisega siiski Nõukogude Saksamaad rajada. Just 220. jaoskonna politsei oli rohkem närvis kui enamiku Berliini rajoonide oma. Neukölln oli töölisrajoon. Sellest veel punasem võis olla ainult Wedding.
Kapod sosistasid omavahel. Taoti viskas mõni sinimunder vargse pilgu kriminaalkomissari poole. Rath koputas pakist välja ühe Overstolzi3 ja läitis selle. Ta oli siin sama teretulnud kui päästearmee ööklubis. Seda ei pruukinud keegi talle öelda, see oli ilmselge. Komblusvalvuritel polnud politseiringkondades just ülearu hea maine. Alles kahe aasta eest oli inspektsioon E peamine ülesanne olnud linnas prostitutsiooni ohjata. Teatud sorti ametlik kupeldamine nii öelda, sest ainult politseis registreeritud prostituudid ajasid oma asja legaalselt. Paljud ametnikud kasutasid sellist sõltuvust häbitult ära. Kuni uus seadus, mis loodi suguhaiguste vastu võitlemiseks, need ülesanded kombluspolitseilt terviseametile üle viis. Sestsaati tegeles inspektsioon E illegaalsete ööklubide, kupeldajate ja pornograafiaga, kuid mainet see märkimisväärselt ei parandanud. Miski sellest sopast, millega ametnikud iga päev tegelesid, jäi neile jätkuvalt külge. Rath puhus sigaretisuitsu üle kirjutuslaua. Nagide küljes rippuvatelt tšaakodelt tilkus linoleumpõrandale vihmavett, rohelisele linoleumile, milline kattis põrandaid ka Alexanderplatzi kriminaalpolitsei büroodes. Tema hall kaabu oli kui võõrkeha keset kõike seda musta lakki ja helkivaid politseitärne, samuti ta mantel keset siniseid kaporõivaid. Tsivilist univormide seas.
Kohv, mida talle mõlkis emailkruusist pakuti, maitses jubedalt. Jälk must lurr. Niisiis ka 220. jaoskonnas ei osatud kohvi keeta. Miks peakski Neuköllnis teisiti olema kui Alexis? Sellegipoolest võttis ta veel ühe lonksu. Muud tal teha polnud. Ainult selleks ta siin kükitaski: ta ootas. Ootas telefonihelinat.
Rath haaras veel kord kirjutuslaual lebava mapi. Need leheküljed, mis kujutasid Hohenzollernite ja muude Preisi prominentide teisikuid ühemõttelistes poosides, polnud mingi odav tavakaup. Hea kvaliteediga fotod, hoolega albumiks köidetud. Sellise ostjal tuli ikka nii mõnigi hea mark välja käia, see oli parema seltskonna kraam. Alexanderplatzi raudteejaamas oli üks rändkaubitseja neid lehti müütanud, paari sammu kaugusel politseipresiidiumist ja inspektsioon E büroodest. Mees jäi politseipatrullile ainult sellepärast vahele, et kaotas närvid. Kaks kapot tahtsid talle vaid öelda, et paar süütut pildiajakirja on kotist välja pudenenud, aga meeste lähenedes viskas kaubitseja neile kogu oma sortimendi jalge ette ja pistis punuma. Koos ajakirjadega laperdasid näost punaste noorte patrullpolitseinike ümber ka pornograafilised kõrgläikefotod. Huvist kunstipäraste modellide vastu unustasid nood põgenenud kaubitsejat taga ajada. Kui nad lõppeks rändkaupmeest jälitama asusid, oli too Alexanderplatzi ümbritsevate ehitusplatside kaoses ammugi kadunud. See tõi kahele kapole kohe varsti presiidiumis uue punastamishoo, kui nad oma leiu Lanke kirjutuslauale panid ja aruande vormistasid. Inspektsioon E pealik oskas valju häält teha. Kriminaalnõunik Werner Lanke oli seisukohal, et sõbralikkus kahjustab tema autoriteeti. Rathile meenus, kuidas uus ülemus oli neli nädalat tagasi teda ennast tervitanud.
„Ma tean, et teil on häid sidemeid, Rath,“ oli Lanke turtsunud. „Aga kui arvate, et teie ei pea sellepärast käsi määrima, siis eksite! Siin ei soosita kedagi! Eriti mõnda sellist, keda mina pole siia palunud!“
Nüüd oli Rath inspektsioon E-s töötanud ligemale kuu aega. See aeg tundus talle karistusena. Ja võib-olla oligi seda. Kuigi ta polnud degradeeritud, vaid lihtsalt ümber paigutatud. Ta pidi Kölnist ja ühtlasi ka mõrvakomisjonist lahkuma. Kuid ta oli ometi kriminaalkomissar! Tal polnud plaanis igavesti kombluspolitseis tolgendada. Rath ei mõistnud, kuidas küll Onkel seda talus, aga kolleegile endale näis E-s töötamine koguni meeldivat.
Ülemkomissar Bruno Wolter, keda enamik kolleege tema muheduse pärast Onkliks hüüdis, juhtis nende uurimisgruppi ning ka tänast haarangut. Väljas, politseijaoskonna õues seisis meeskonnaauto, Wolter rääkis seal kahe naiskriminaalpolitsei daami ja löögiüksuste juhtidega plaanitud aktsioonist. Tegevus võis alata iga hetk. Nad ootasid ainult Jänicke helistamist. Rath, üks käsi hoidmas luupi, teine telefonitorul värisemas, nägi vaimusilmas, kuidas too uustulnuk istus repetanud korteris, mille nad olid ateljee jälgimiseks hõlvanud. Ka kriminaalassistent Stephan Jänicke oli alles aprilli algul kombluspolitseisse tulnud, äsja tamme otsast kukkunud, nagu Wolter teda mõnikord nokkis, sest Jänicke oli Alexanderplatzile teenistusse saadetud otse Eiche4 politseikoolist. Kuid blond sõnaaher idapreislane ei lasknud end vanemate kolleegide tögamisest eksitada, ta võttis oma ametit tõsiselt.
Telefon hakkas kirjutuslaual helisema. Rath kustutas sigareti ja haaras musta läikiva toru.
Meeskonna veoauto peatus otse suure üürikasarmu ees Hermannstrassel. Möödujad vaatasid umbusklikult, kuidas noored mundris poisid kastist välja hüppasid. Politseid selles linnajaos hästi ei sallitud. Tagahoovidesse viiva kangialuse hämaruses ootas Jänicke, käed mantlitaskutes, krae üleval ja kaabuäär silmile tõmmatud. Rath surus naeruhimu alla. Jänicke nägi hirmsat vaeva, et paista välja kui tülpinud suurlinnajõmm, kuid igavesti rõõsad põsed reetsid maapoissi.
„Seal peaks praegu tosinkond inimest sees olema,“ ütles noorpolitseinik, üritades Rathi ja Wolteriga sammu pidada. „Mina nägin ühte Hindenburgi, ühte Bismarcki, ühte Moltket, Wilhelm I ja Wilhelm II ning isegi Vana Fritsu5.“
„Noh, ma loodan, et paari tüdrukut ka ikka,“ ütles Onkel ja tüüris
