ja unustas hetkeks ennast kaitsta. Wolter kasutas võimalust ning lõi mehe käe kõigest jõust vastu üht teraslatti. Valukarje, relv kolises vastu puitprussi. Onkel keeras päti ümber ja kihutas talle parema rusikaga otse kõhtu. Mees langes silmapilk kokku, kuid jõuline politseinik andis kohe ka vasakhaagi, mis keisri lõplikult laudpõrandale sirutas. Wolter andis teadvusetule mehele korra veel jalaga ja hingeldas.
„Kuradi sitapea!“
Ta aheldas mehe käeraudupidi sõrestiku külge ja korjas püstoli üles.
„Napilt läks, Gereon,“ ütles ta. „Sa oleksid pidanud oma relva valmis hoidma.“
„Mul oli ronimiseks kahte kätt vaja.“
Rath teadis, et Onklil oli õigus. Polnuks maksnud illusioone teha, nagu võiks kombluspolitseis ilma tulirelvata läbi ajada. Politsei on politsei. „Tänan, kolleeg,“ ütles ta lõpuks, kui märkas, et Wolter tema märkust arvestada ei kavatsenud.
„Tänan, partner, nii tuleb öelda,“ ütles Wolter ja patsutas talle õlale. Ülemkomissar võttis taskunoa, tegi selle lahti ja suskis midagi Rathi selja taga suure ristpalgi kallal. Mõne aja pärast oli ta puidu seest kuuli kätte saanud. Ta võttis selle ja läks kokaiiniku juurde, kes oli teadvusele tulnud ning katsus käeraudades püsti tõusta. Wolter lajatas talle nii võimsa kõrvakiilu, et mehel hakkas nina verd jooksma. Ta vaatas kohkunult politseinikule otsa, kes oli otse tema ette prussidele põlvitanud ja tal püstolit nina all hoidis.
„Sa täna mind, kuradi sitapea,“ ütles Wolter.
Sitapea sülitas verd.
„Tead ka, mille eest?“
Paaniline hirm silmis.
„Ma päästsin su tapalavale minekust. Politseitapjana.“
Verine süljelärakas.
„Aga politseiniku mõrvakatse on sul ikka veel kaelas. Tead ikka, mis me sellistega teeme?“
Pearaputus.
„Sa ei teagi? Siis kuula hoolega: sa lähed Plötzenseesse11 ja me hoolitseme selle eest, et sa istud seal koos hästi kõvade vendadega. Neile me räägime, et sa oled neetud lapsepilastaja. Tead ikka, mis lapsekeppijatega Plötzensees tehakse? Nii loll pole ükski vangivalvur, et hakkaks vahele segama. Ma tean inimesi, kes oleksid parem tapalavale läinud. Nad oleksid tahtnud parem ise kuuli kerre saada, kui politseinikku sihtisid.“
Õudust täis pilk.
Wolter vaatas Rathi poole.
„Mis me selle pasakotiga teeme?“ küsis ta.
Rath kehitas õlgu. Onkel pöördus kokaiiniku poole.
„Tead ikka, et meie oleme veel su ainsad sõbrad selles kõledas maailmas?“ Ta keerutas kuuli sõrmede vahel. „See siin on asitõend. Sa lasid minu partneri pihta selle kuuli. Ja peaaegu tabasid.“
Ta pistis kuuli jakitaskusse.
„Aga võib-olla pole see kuul kunagi välja lastud.“
Wolter ootas, kuni mees neid sõnu seedis. Siis võttis ta püstoli ja kõlgutas seda torupidi. Nagu hüpnotisöör varieteest, kes üht vabatahtlikku pealtvaatajat uinutab. Kokaiinised silmad üritasid relva jälgida.
„Kena mudel. Väike, aga käepärane.“ Wolter vilistas läbi hammaste. „Oo, Lignose! Einhand, eks ole? Kaliiber 6.75. Sinu sõrmejäljed peal. Selle üle rõõmustab iga kohtunik.“
Ta pistis püstoli taskusse.
„Aga see oleneb täiesti sinust endast, kas mõni kohtunik seda kunagi ka näeb.“
Viimaks sai kokaiinik kõnevõime tagasi.
„Missa tahad, ment?“ kähises ta. Pupillid käisid pidetult sinna-tänna. Tema silmis oli hirm ja lootus.
„Ma tahan sulle selgitada, et nüüd on ainuüksi sinu enda käes, kui roosiline su tulevik välja näeb. Väga lihtne. Pane hästi tähele, ma seletan ainult ühe korra! Sa kuulud nüüdsest mulle ja mu partnerile.“ Wolter näitas Rathi peale, kes oli tasapisi lähemale tulnud. „Kui me küsime, siis vastad jalamaid. Alati. Vahet pole, millisel ööl või päeval me sind külastame.“
Ta võttis mehel käerauad ära ja tõmbas ta püsti. „Proovime korra, kas sa said ikka aru. Kui hästi käitud, siis ei pea isegi presiidiumi kaasa tulema.“
„Ma põle veel elus kitse pand! Otsige omale mõni teine nuhivärdjas!“
„Ükskord on ikka esimene. Sinusugune peaks seda nagu teadma.“ Wolter naeratas peaaegu šarmantselt. Peaaegu. „Usu mind, sellega harjub. Mõnikord kukub midagi sullegi. Kui me sinuga rahul oleme.“
„Aga kui ma ütlen teile, et lakkuge perset?“
„Lihtsalt mõtle, mis ma sulle Plötzensee kohta rääkisin! See teeb otsustamise kergemaks.“
Märjad läikivad tänavad peegeldasid helehalli taevast, vihmatiined pilved rippusid linna kohal. Üle Kottbusser Dammi kihutas üles tõmmatud katusega must Ford A. Wolter ajas auto aeglaselt loksuvatest pühapäevasõitjatest mööda. Rath istus mõttesse vajunult juhi kõrval ja linn tuhises temast mööda. Alexanderplatzil ootas ees päristöö: ülekuulamised, ülekuulamised, ülekuulamised. Bande higistas oma kongides, uustulnuk Jänicke oli nad Rohelise Minnaga sinna toonud. Aresti all lasevad nad Königil ja tema inimestel veel veidi praadida, enne kui töö algab. Sellega, mis pornokeiser, kodanikunimega Franz Krajewski, neile rääkis, võisid nad bandele korraliku põrgu kütta.
Valekeiser oli laulnud nagu raadio. Otse seal tellingutel olid nad ta tühjaks pigistanud, enne kui nad ta lahti lasid. Rath sai näha, kuidas Wolter oma informante värbas. Kolleegi jõhkrus oli teda üllatanud. Nad istusid vaikides kõrvuti. Rathile oli selge, et ilunumber tellingutel pidi olema õppetund – temale, uustulnukale Reini provintsist. Paistis, et Wolter luges Rathi mõtteid.
„Kui sa sihukese roti kinni paned, siis ei saa sa temalt enam midagi kätte,“ ütles ta. „Hulga mõttekam on, kui ta praegu Berliini peal ringi jookseb ja teab, et me võime ta iga kell kinni panna. Kui ta on meil niimoodi peos, et ei julge meilt luba küsimata enam peerugi lasta. Ma ütlen sulle, see poiss hoiab meil hulga tööd kokku. Loodame ainult, et ta liiga kiiresti kokaiiniga mõistust ära ei nähvi.“ Ta naeris ja kobas jakitaskus. „Iga kord, kui talle see siin meelde tuleb, teeb ta hirmu pärast püksid täis.“
Wolter oli kuuli välja õngitsenud. Kuuli, mis pidi tabama Rathi.
„Näe, võta,“ ütles ta ja ulatas kuuli Rathile.
„Mis ma sellega teen?“
„No võta! Lõpuks pidi ta ju sinu sellega maha laskma.“
Kui nad Kottbusser Toril viadukti alt läbi sõitsid, andis Wolter gaasi. Dresdener Strassel oli liiklus hõre.
„Me oleme partnerid,“ ütles Onkel. „Me jagame praegu omavahel isegi informanti. See on ainult meie ja mitte kellegi teise asi.“
Tal
