poiss, umbes 11-aastane, noogutas sõnatult. Ülal tõmmati üks aken kinni. Johann Königi fotoateljee, 4. korrus, teatas messingist silt trepikojas.
Onkel pidi ilmselt rakendama oma arvukaid informante Berliini allilmast, et Königile saba peale astuda, sest politsei jaoks oli see fotograaf puhas leht. Ta tegi Neuköllni vaesematele elanikele odavaid passipilte ja mõnikord ka kohustuslikke perekonnafotosid: imikud jääkarunahal, lapsed koolituutudega6, pruutpaarid, ja mida siinsed elanikud iganes soovisid. Räpase äriga polnud ta veel vahele jäänud. Karistamata. Üks sissekanne siiski oli. Poliitiline. Kuid politseile silmajäämiseks polnudki vaja karistatud olla. Rathil tuli mõte IA ehk poliitilise politsei mahukas kartoteek läbi tuhnida ning ta leidis märkme, mis oli juba kümme aastat vana: 1919. aastal oli poliitiline politsei registreerinud Johann Königi anarhistina ning pühendanud talle isikliku, kuigi nappide märgetega kartoteegiühiku. Pärast revolutsiooni polnud fotograaf enam poliitiliselt silma paistnud, oli tõmbunud tagasi nagu paljud teisedki. Kuid nüüd oli ilmselge vastikus preisiliku hiilguse vastu talle seaduse silmis tülikaks saanud. Pole ka ime, mõtles Rath, astuda monarhia vastu sellise perekonnanimega7 – see ei saagi õnnestuda. Noorel kiirreageerijal käis vist sama mõte peast läbi.
„Keiser käib kuninga juures keppimas,“ viskas ta nalja ja vaatas närvilise naeratusega ringi.
Keegi ei naernud. Wolter paigutas naljahamba hoovimaja sissekäigu ette, ülejäänud rühm suundus võimalikult vaikselt hämara trepikoja poole, kuhu paistis väga vähe päevavalgust. Kusagil majas pasundas raadio šlaagreid. Kolmandal korrusel läks üks uks lahti, hallipäine eideke pistis nina trepikotta ja tõmbas politseinikke nähes kähku jälle tagasi. Kaks naist ja kaksteist meest, peaaegu hääletud. Päris ülal viimase ukse juures jäid nad seisma. Johann König, fotograaf, seisis seal silt, seekord mitte messingist, vaid koltunud ja tursunud papist. Wolter ei öelnud sõnagi, vaatas vaid korraks üksuse juhi otsa ja pani nimetissõrme suule. Ainult raadiot oli veel kuulda ning tänavalt kostis kauge autopasun. Siin oleks piisanud korralikust jalahoobist, et logisev uks sisse lüüa, kuid Wolter lükkas rühmajuhi kõrvale. Rath nägi, et Onkel võttis mantlitaskust muukraua ja asus luku kallale. Vähem kui viie sekundiga oli lukk lahti. Enne ukse lahtilükkamist tõmbas Wolter teenistusrelva välja. Teised tegid sama. Ainult Rath jättis oma mausri rahule. Pärast Kölni juhtumit oli ta endale vandunud, et ei puutu püstolit, kui vähegi võimalik. Ta lasi relvastatud kolleegid ette ja jäi välja ukse juurde seisma. Sealt sai ta jälgida absurdset stseeni ateljees, mis leidis aset niipea, kui politseinikud olid suurde ruumi sisse astunud.
Rohelisel kanapeel töötas parajasti üks jõuline Hindenburg kellegi palja naisega, kes meenutas eemalt Mata Harit. Kõrval seisis lihtne soldat, piikkiiver peas. Polnud aru saada, kas hiljem oleks ka tema tohtinud Mata Hariga lõbutseda, või pidi ta ise veel kindralfeldmarssalile seksuaalteenuseid pakkuma. Ülejäänud osalised, umbes pooled neist alasti, jälgisid prožektoritega välja valgustatud stseeni ja vestlesid erutatult. Keegi sikuhabemega mees kükitas fotoaparaadi taga ning jagas kindralfeldmarssalile käske.
„Pööra Sophie perset natuke minu poole … Veel natuke … Jah, nii sobib. Paigal nüüd, jaa – tehtud!“
Üks pilt oli jälle käes. Vägev. Puha tõendusmaterjal. Mitte keegi sellest maalilisest seltskonnast polnud märganud, et ateljeesse oli astunud tubli tosin väljasirutatud püstolitega politseinikku. Noored löögirühmlased küünitasid kaelu, et paremini näeks, ja tungisid ruumis ettepoole. Kolinaga kukkus üks prožektor tunglemise käigus ümber.
Hääled vaikisid. Kõik näod pöördusid ukse poole, ilmed tardusid hetkega. Ainult Hindenburg ja Mata Hari ei läinud rütmist välja.
„Haarang! Politsei!“ hüüdis Wolter. „Kõik tulevad presiidiumi kaasa! Vastupanu on asjatu. Jätke kõik maha! Eelkõige relvad!“
Nüüd vaatasid ka Hindenburg ja Mata Hari üles. Keegi ei mõelnudki ennast kaitsta. Mõned käed tõusid, mõned langesid reflektoorselt suguosadele. Kõik neli naist selles ateljees olid napilt või üldse mitte riides. Naispolitseinikud heitsid neile villase teki ümber, siis asusid tööle mehed. Esimesed käerauad kõlksusid kinni. König pomises midagi erootikast ja kunstivabadusest, kuid Wolter käratas talle peale ja ta jäi vait. Siis oli prominentide kord. Bismarck – kõlks. Fridericus Rex8 – kõlks. Vanal Fritzul olid tõesti pisarad silmis, kui talle rauad käte ümber löödi. Järgemööda käerauastati kõik. Hindenburg ja Mata Hari tuli kanapeelt ära tuua. See oli noortele löögirühmlastele tühiasi. Ja nende lõbu.
Rathile vaatepildist piisas, ta läks trepikotta tagasi. Enam polnud ohtu, et mõni plehku pistaks. Ta seisis trepimademel ja vaatas alla, võttis kaabu peast ja näperdas halli vilti. Kui see siin on valmis, siis tulevad ülekuulamised presiidiumis. Hulk tööd ainult selleks, et naelutada sabapidi seina külge paar armetut rotti, kes teenisid raha keppivate inimeste pildistamisega. Haavates sellega rahvustundeid. Niiditõmbajaid, kes tõesti suurt raha teevad, ei tabata nagunii iial. Selle asemel topitakse trellide taha viletsaid tohmaneid. Lanke saab oma eduelamuse, mida politseipresidendile raporteerida, ja mitte miski ei muutu. Rath suutis suurivaevu selles mingit mõtet näha. Mitte et ta oleks pornograafia heaks kiitnud. Aga ta ei osanud selle pärast ka kuigivõrd ärrituda. Selline see maailm juba kord oli, sestsaati kui kõik piirid maha lõhuti. 1919. aastal oli revolutsioon kõik moraaliväärtused pea peale pööranud, 1923. aasta inflatsioon kõik materiaalsed väärtused tühjaks teinud. Kas polnud politseil siis tõesti tähtsamat teha? Näiteks korda ja rahu hoida ning hoolitseda, et keegi ei saaks teist karistamatult maha lüüa? Mõrvakomisjonis ta teadis, miks ta politseis töötab. Aga kombluspolitseis? Keda huvitab paar pornopilti rohkem või vähem? Võib-olla mõnd isehakanud moraaliapostlit, kes ka Vabariigis9 oma koha olid leidnud, kuid tema nende hulka ei kuulunud.
Keegi tõmbas klosetis vett ja see rebis Rathi mõtisklustest lahti. Poole trepi peal avanes üks uks. Keegi vibalik mees tahtis parajasti trakse alussärgi peale tõmmata ja võpatas Rathi seal ülal seismas nähes. Komissar tundis seda nägu. See nägu oli nende kogus veel puudu. Teravatipulised vurrud, karmid silmad, mis praegu olid pigem kohkunud. Vale-Wilhelm II taipas situatsiooni sekundipealt. Ainsa hüppega oli ta üle käsipuu ja pool korrust allpool. Ta sammud klõbisesid kiires stakaatos eemale. Rath tormas talle järele. Instinktiivselt. Ta oli ment, ta jahtis kurjategijat. Praegu näiteks sellist, kelle kuritegu seisnes sarnasuses kukutatud keisriga, ning selles, et ta laskis ennast kõiksugu veidrikel pildistada. Polnud aega kolleege teavitada. Trepikojas oli nii pime, et astmeid võis vaevu aimata. Rath rohkem koperdas kui jooksis. Lõpuks oli ta esimesel korrusel. Päevavalgus kumas. Äärepealt oleks ta komistanud löögirühmlase otsa, kes parajasti põrandalt üles rabeles.
„Kus ta on?“ küsis Rath, ja noor politseinik, kes oli alles viie minuti eest suguakti sooritava keisri üle kildu rebinud, näitas süüdlaslikul pilgul Hermanstrasse poole.
„Ma ajan taga. Teie teatage,“ möirgas Rath. Siis kihutas ta uksest välja Hermannstrassele. Vihm oli üle jäänud, kuid asfalt läikis veel mustalt ja märjalt. Maja ees seisis nende kong hüüdnimega Roheline Minna, see pidi haarangusaagi vastu võtma ja Alexanderplatzile viima. Aga kus oli Wilhelm II? Rath vaatas ringi. Kõikjal tänaval, nii kõnni- kui ka sõiduteel vedeles ehitusmaterjali. Prussid, terasvaiad ja -torud, millest jalakäijad ja autod mööda vingerdasid. Materjal oli mõeldud metrooehituseks Hermannstrasse alla. Kongiauto juht oli välja tulnud ja viipas komissarile. Rath ronis kiiruga üle lauavirna ja seal see pornokeiser oligi – lidus poolküürakil, traksid rippumas, Hermannstrasset pidi alla Hermannplatzi poole.
„Seis! Politsei!“ hüüdis Rath. Tema hüüe mõjus Wilhelm II-le nagu stardipauk. Mees ajas end sirgu ja tormas edasi, üle sõidutee kõnniteele, kus ta paar inimest robustselt teelt eest tõukas.
„Pidage see mees kinni!“ hüüdis Rath. „Politseihaarang!“
Ükski
