pani imeks, kui kiiresti tugeva kerega Wolter kehakaalust hoolimata Hermannstrasse kergest kallakust alla leekis. Suurivaevu suutis ta sammu pidada. Alles üsna Hermannplatzi lähedal jõudis ta Onklile järele.
„Näed teda kuskil või?“ hingeldas Rath. Tal pistis külje sees ja ta pidi laternaposti najale toetuma. Alles nüüd märkas ta, et kaabu oli tal ikka veel käes, ja ta pani selle pähe. Wolter osutas kerge peanoogutusega Hermannplatzi poole. Seal kõrgus taeva poole Karstadti kaubamaja pooleliolev koloss. See uusehitis pidi andma kodukootud Hermannplatzile New Yorgi hõngu. Sisseõnnistamine oli plaanitud selleks suveks, aga praegu oli seal vaid hiiglaslik skelett, ümbritsetud tõstukitest ja kraanadest. Põhja- ja lõunaküljel küünitusid peaaegu kuuekümne meetri kõrgusele kaks torni. Wilhelm II pages ehitusplatsi lõunanurga poole, otse üle suure ristmiku, autopasunate koori saatel. Äärepealt oleks ta jäänud 29. liini trammi alla, mis parajasti üle Hermannstrasse sõitis, kuid viimasel hetkel kargas ta kriiksuva monstrumi eest läbi ning kadus politseinike silmist. Nad pidid ootama, kuni tramm neist mööda kolistas. Siis polnud meest enam kuskil näha. Nad ületasid ristmiku ja pidasid platsi silmas.
„Trammi hüpata ta igatahes ei jõudnud,“ ütles Wolter. „Nii palju tal aega polnud.“
„Aga selleks tal aega jätkus,“ ütles Rath ja osutas ehitusplatsi ümbritsevale plangule. Plakatitega üle kleebitud planktara, tubli kahe meetri kõrgune, eraldas ehitusplatsi Hermannplatzi inimmurrust.
Onkel noogutas. Nad lähenesid ehitusele, otsimas silmadega kohta, kust mees võinuks üle plangu ronida. Nõudke oma õigusi! Tulge 1. mai demonstratsioonile! oli keegi punase värviga üle kogu plangu pintseldanud, rikkudes sellega korraga terve hulga teisi reklaamsõnumeid.
Seal! See plakat!
Rath vaatas Wolteri poole. Too oli ilmselt just äsja midagi avastanud. Nad lähenesid Sinalco10 reklaamile ja uurisid seda lähemalt. S-i ja C kohalt oli paber rebenenud. Porised jäljed nagu kingadest. See polnud tahtlik rikkumine, need olid ronimisjäljed. Wolker tegi pätiredelit, Rath tõmbas end mööda ligemärga planku üles ja piilus üle ääre. Tõesti, seal see mees oli! Wilhelm II jooksis Urbanstrasse suunas ja oli juba peaaegu üle ehitusplatsi jõudnud. Päris korralik distants, kaubamaja fassaad oli sama pikk kui Hermannplatz, oma kolmsada meetrit kindlasti.
„Ta läheb Urbanstrassele! Pea ta kinni!“ hüüdis Rath Onklile, kargas üle plangu ja asus taas jälitama. Kui Bruno jõuaks tal tee ära lõigata, siis oleks mees käes. Wilhelm II oli teda märganud ja muutus silmanähtavalt paaniliseks. Valekeiser oli nüüd põhjatorni juures, möödus selle kõrval olevast tõstukist ja suundus otse Urbanstrasse äärse plangu poole. Kohe on ta lõksus! Kuid mees jäi seisma. Ta pööras ringi ja kadus tõstuki taha – ja siis nägi Rath teda mööda teraslatti üles ronimas, vilkalt nagu rott. See tüüp juba nii kergesti ei loobu. Rathil polnud aega mõelda, ta pidi talle järele jooksma.
Sama teed pidi oli see võimatu – pornokeiser pidi küll fassaadironija või akrobaat olema. Või mõlemat. Igatahes polnud siin ühel tsirkusekoolituseta politseinikul küll midagi teha. Rath otsustas tellingute kasuks ja asus lähima redeli juurde. Ettevaatlikult, korrushaaval tõusis ta üles, üritades vilgast rotti mitte silmist kaotada. Täna oli pühapäev, hiigelehitis oli inimtühi. Ainult kaks meest liikus siin terase ja puidu virrvarris. Siis lõppesid redelid. Tellingud küündisid seitsmenda korruseni, peahoone ei olnud kõrgem. Tõstuk aga seisis põhjatorni juures, mis sarnanes murdunud pilvelõhkujaga ja mille tellingud ulatusid veel paar korrust kõrgemale. Wilhelm oli edasi roninud. Tahtis tornitippu välja minna või? Peaaegu nii see paistis. Rath oigas. Mitte alla vaadata, palvetas ta, ainult mitte alla vaadata! Ülal tõstukilattide vahel ronis keiser. Kuuekümne meetri kõrguses. Rath katsus sellele mitte mõelda ja vaatas sihikindlalt otse ette. Põhjatornini jõudmiseks pidi ta paar meetrit üle kõikuvate prusside kõndima. Järgmised tellingud, järgmised redelid ja ronimine jätkus. Keisrit ta enam ei näinud. Ükskõik, lihtsalt edasi üles, küll nad ta kätte saavad. Siis jõudis ta tornitellingute lõppu. Rathil oli hing täiesti kinni ja ta nõjatas pea jaheda raudtala vastu.
Hingeldades vaatas ta ringi. Kuhu see tüüp jäi? Näha teda igatahes polnud. Kas see sitakott poleks võinud ennast lihtsalt kätte anda? Ta pidi ju nägema, et tal pole lootust!
Rathi käed krampusid ümber raudlati, kui ta pilgu allapoole pööras. Miks küll see sügavik niimoodi tõmbab, kui ometi samal ajal sellist paanikat tekitab? Hermannplatzil sagisid lõpmata tillukeste putukate parved, mänguautod veeresid siia-sinna. Rathil läksid põlved nõrgaks. Ta nägi üle katuste kaugele Kreuzbergini, ta nägi suurt halli Görlitzeri vaksalit keset majademerd ja kauguses Klingenbergi elektrijaama korstnaid sünge taeva taustal.
Ta sundis oma pilgu tagasi tellingutele. Kus oli valekeiser? Juba teel alla tagasi? Poleks paha, seal võtab Bruno ta vastu. Aga kui see tüüp siiski siin kuskil ülal ringi turnib, siis on tema kohus rott kinni püüda. Tema, Gereon Rathi kohus, kartku ta kõrgust või mitte. Ta proovis kõrvu teritada, kuid tuul vingus talumatult valjusti. Ettevaatlikult ronis ta korruse võrra allapoole, siin oli vähemalt veidi tuulevarju.
Korraga seisis Wilhelm II tema ees.
Mees näis olevat sama jahmunud kui komissar. Ta silmad olid pärani, pool võltsvurru metsiku põgenemise käigus kadunud.
„Aura ära, ment,“ ütles ta. Tema hääl kõlas närviliselt ja kiledalt. Mitte just majesteetlikult. Ta silmis oli midagi hullumeelset, mida laiali läinud teatrigrimm veel võimendas.
Kokaiin, mõtles Rath jalamaid. Tüüp on kokalaksu all, ta tõmbas enne kempsus just nina täis. Nüüd võib õige huvitavaks minna.
„Kuule, mees,“ ütles ta ja katsus kõlada hästi rahulikult. „Vaata, see on mõttetu. Sa oleksid võinud meid mõlemat ronimisest säästa, aga säästa meid vähemalt tülist.“
„Ei säästa ma sind miskist tülinast,“ ütles mees. Äkki läigatas ta käes midagi metalset. No priima, mõtles Rath, kokaiinik püstoliga.
„Pane see asi parem ära,“ ütles ta. „Või anna minu kätte. Ma luban sulle, et mina pole sul mingit püstolit näinud. Seda ka ei näinud, kuidas sa politseinikku sellega ähvardasid.“
„Multifilm sai läbi, sitavares?“
„Politseiniku teotamise võin ka unustada.“
„A kui ma sulle augu kolpa kõrvetan, selle ka unustad vä?“
„Ma ju tahan sinuga asjalikku juttu ajada.“
Relvaga käsi värises kergelt. Rath nägi, et kaliiber on väike, kuid nad seisid teineteisele kaunis lähedal, politseinikutapmiseks hädapärast piisaks.
„Sa, menditõbras, tahad mind siin maha rahustada! Nii kaua, kui su semu appi tuleb!“
Kokaiinik ise ei teadnudki, et tal on õigus: Rath nägi Wolterit vaikselt mehe selja taga prussidel ronimas.
„Mu semu ootab sind all,“ ütles ta. „Tema käest sa ei pääse, isegi kui minu maha lased. Temal on muide ka endal toru olemas, aga natuke suurem kui sinu mänguasi.“
„Tahad näha, mis mänguasi see on?“
Mees tõstis püstoli, kuid samal hetkel haaras Wolter tal selja tagant kinni. Ta hoidis kahe käega mehe paremat käsivart. Seda püstoliga kätt. Wolter püüdis püstolit kätte saada ja sirutas käe välja. Kohe ulatub
