ehmusin ja jäin minema sööstmisega sekundi jagu hiljaks. Iseenesest oleksin ma pidanud jõudma plehku panna, ent pool sammu jäi siiski puudu. Sain autolt korraliku müksu. Prauh! ja kohutav obadus paiskas mu…
Ega ma tegelikult hästi aru saanudki, mis juhtus. Igal juhul, kui ma midagi taipama hakkasin, leidsin end teeäärses põõsas. Valu, mis mu keha tol hetkel läbis, oli midagi senikogematut. Nojah, tõsi, ma jäin ellu.
Oh ebaõnne! mõtlesin end püsti ajades. Aiaa! Valus! Valus! Vaaluus!
Parem tagajalg tulitas tavatult. Maas lamades proovisin end keerata, et haava lakkuda. ― Oi kurja! Luu väljas!
Hammustustest ja lõikehaavadest saan ma üldjuhul keelega lakkudes jagu, kuid see siin oli liig mis liig. Jalast välja turritav luu tegi valu veelgi metsikumaks. Ja kuidas veel!
Mis nüüd? Mida teha? Aidake! Keegi?
Keegi? Hah! Kes see ikka hulkuvale kassile appi tuleb.
Sel hetkel meenus mulle mees, kes igal õhtul krõbinaid panemas käib. Tema ehk aitaks.
Kust mul küll selline mõte? Me ju tegelikult hoiame distantsi, me ei ole teab mis sõbralikes suhetes ja kohtume vaid siis, kui ta krõbinate eest mulle pai tahab teha.
Luu väljas, hakkasin paremat tagajalga järel vedades liikuma. Pelgalt lohistadeski käis valu luust ja lihast läbi. Vajusin teel mitu korda kokku.
No ei! Rohkem ei suuda. Ei enam sammugi edasi.
Kuigi ma ei olnud kortermajast väga kaugele läinud, hakkas taevas, kui ma viimaks hõbedase universaalini jõudsin, juba valgenema.
Ei! Enam ei suuda! Rohkem mitte üks samm. Päriselt!
Kräunusin viimast välja pannes.
Vaaaluuuus!!!
Näugusin ja näugusin, kuni lõpuks andis mu hääl otsad. Isegi kräunuda ei suutnud. Tegelikult ka!
Samal hetkel tuli keegi kortermaja trepist alla. Kui ma pea tõstsin, nägin sedasama meest.
„Nii et see olid ikkagi sina!” Näost valge, jooksis ta minu juurde. „Mis juhtus? Said autolt löögi?”
Häbi küll, aga jah, komistasin veidi.
„Valus? No muidugi valus.”
Mida sa pärid nii ilmselget asja? See ärritab. Halasta ometi vigasele kassile.
„Tegin valju karje peale silmad lahti. Sa kutsusid mind, kas pole?”
Kutsusin, kutsusin. Muidugi kutsusin! Aga sina ilmud alles nüüd!
„Ilmselt arvasid, et mina sind aitan.”
Mitte omast vabast tahtest, tahtsin nähvata, kuid märkasin siis, et mees luristas nina.
Mida sul nutta on?
„Olen liigutatud! Et mina sulle meenusin.”
Kass ei nuta nii nagu inimene. Aga… miskipärast sain aru, et ta nutab.
Just. Hetkel, mil ma ise enam ei suutnud, meenusid mulle sina. Olin kindel, et kui end siiani välja vean, siis asi laabub. Mul on valus ja hirmus. Mis minust saab?
„Ära muretse. Kõik saab korda.”
Mees pani mu pehme rätikuga vooderdatud kasti ja tõstis mu hõbedasse universaali.
Sõitsime otsejoones loomakliinikusse. Seda, miks on loomakliinik minu jaoks kõige tontlikum paik siin ilmas, ma seletama ei hakka. Iga looma jaoks on see koht, kuhu pärast esimest külastust teist korda enam oma jalga tõsta ei taha, seega pole ka minu juhtumil mõtet pikemalt peatuda.
Otsustati, et mees võtab mu paranemise ajaks enda juurde. Korter, kus ta üksi elas, oli kena ja puhas. Minu jaoks pandi vannitoa eesruumi liivakast ning kööki sööginõu ja joogianum.
Olen nutikas ja viisakas kass, nii et vaatamata oma viletsale füüsilisele olukorrale, õppisin ma kohe liivakastis käima, põrandale loiku ei teinud ega teritanud küüsi seal, kus seda teha ei lubatud. Kuna sein ja ukseraamid olid keelatud, teritasin küüsi mööblitükkide ja vaiba vastu. Ta ju ei öelnud, et mööbel ja vaip kuidagi keelatud oleks. (Algul vaatas ta minu kraapimisi küll kurva näoga, aga mina oskan õhust aimata, mis on täielikult keelatud, mis mitte, ning mööbel ja vaip ei olnud täielikult keelatud.)
Võttis vist oma kaks kuud, kuni mu luu lõpuks kokku kasvas ja õmblusniidid eemaldati. Selle aja jooksul sain ma teada tema nime.
Miyawaki Satoru.
Minule ütles Satoru kas „sina”, „kass” või „kõuts” – kuidas parajasti juhtus. Mõistetav, sest nime mul ju polnud.
Isegi kui mul oleks olnud nimi, ei oleks ma saanud seda Satorule öelda, sest ta ei mõistnud minu keelt. Inimestel on ikka keeruline – nad mõistavad ainult omasuguste keelt. Nendega võrreldes on loomad lausa mitmekeelsed.
Iga kord, kui ma tahtsin välja minna, kortsutas Satoru kulmu ja üritas mind ümber veenda.
„Kui ma su välja lasen, siis ei pruugi sa enam tagasi tulla. Kannata seni, kuni terveks saad. Sa ei taha ju, et niidid sulle kogu eluks jalga jäävad, ega?”
Suutsin juba täitsa normaalselt liikuda, kuigi vahel käis valu siiski veel läbi, seepärast ei arvanud ma, et niitidega ringi käimises midagi halba oleks, kuid nähes Satoru murelikku nägu, elasin kaks kuud nelja seina vahel, väljas käimata. Nojah. Kui päris aus olla, siis ega ma jalga liibates rivaalitsevate kassidega kakelda ei tahtnudki.
Viimaks haavad paranesid ning ühel päeval võtsin kätte ja näugusin nõudlikult esikus, kus Satoru seni ikka nukral ilmel mul ees oli seisnud.
Olen sulle su vaeva ja pühendumise eest ääretult tänulik. Ja isegi kui sa mulle edaspidi enam toitu ei pane, lasen ainult sinul end silitada. Seal hõbedase universaali peal.
Seekord ei vaadanud Satoru mind mitte murelikult, vaid kurvalt. Nagu ta vaatas mööblit ja vaipa. No-päris-keelatud-ju-ei-ole-aga… ilmel.
„Nii et väljas on ikka parem?”
Kuule, ära nüüd hakka töinama! See teeb lahkumise raskeks.
„Mõtlesin, et äkki hakkad minu kassiks…”
Sellise võimalusega, kui aus olla, ei olnud ma arvestanud. Ma olen ju ikkagi puhastverd hulkuv kass, seepärast ei olnud mul kordagi tulnud pähe mõte hakata kodukassiks.
Lasin tal kuni tervenemiseni enda eest hoolitseda, kuid terveks saades olin mõelnud taas tänavale kolida. ― Ei, mitte nii. Ma pidin lahkuma. On ju ikkagi arukam ise minema minna, kui lasta end kellelgi minema ajada, eks? Kass on ometigi stiilne olend!
Kui oleksid tahtnud, et minust sinu kass saab, võinuks seda varem öelda.
Satoru avas vastumeelselt ukse ja ma lipsasin välja. Ent vaatasin siis korra tagasi ja näugatasin.
Tule
