style="font-size:15px;"> Oli kuuvalge öö. Linn oli täiesti vaikseks jäänud. Vaimustatuna oma paranemisjärgsest hüppevõimest, hopsasin ma hõbedase universaali kapotile ja maha ning rullisin end nii palju, kui süda lustis.
Lähedalt mööduv auto ajas mul saba turri. Ilmselt oli minusse sööbinud hirm, et äkki sõidetakse mulle jälle otsa ja ma murran luud, seepärast olin veel enne, kui arugi sain, Satoru selja taga peidus. Satoru vaatas mind armastust täis pilguga ja naeratas.
Kui me olime lähipiirkonnas väikse ringi ära teinud, jõudsime Satoru kortermaja juurde tagasi. Teise korruse kõige kaugema ukse taga tegin näu.
Tee lahti!
Kui ma üles Satoru poole vaatasin, naeratas ta, omal nutt kurgus.
„Tuled ikkagi tagasi?”
Nojah! Tee aga kärmelt lahti.
„Tahad olla minu kass?”
Mhmh. Kui sa mu edaspidi vahel ikka jalutama lased.
Nii saigi minust Satoru kass.
„Mul oli lapsena kass, kes oli täpselt sinu moodi.” Satoru võttis riiulist albumi. „Näed?”
Album täis kassi pilte. Teame, teame! Selliseid inimesi kutsutakse kassifriikideks.
Kass pildil sarnanes tõesti minuga. Ta oli üle keha valge, vaid näol ja sabal oli veidi värvi. Otsaesisel oli paar triipu ning saba oli must ja konksus. See kõverdus küll teisele poole, kuid triibud näol olid täpipealt nagu minul.
„Panin talle vöödimustri järgi nimeks Hachi, Kaheksa.”
Hah! Milline odav nimi! Oot! Ega sa juhtumisi mulle ka mingit sellist nime panna ei taha? Muutusin veidi rahutuks. Pärast kaheksat tuleb üheksa. Kyū. Ega ometi…
„Kuidas oleks Nana? Seitse.”
Ah, mis! Nüüd kukkusid lahutama? Kes seda oleks võinud arvata!
„Sinu sabaots hoiab Hachi omale vastassuunda. Kui seda ülevalt poolt vaadata, siis on see seitse mis seitse.”
Näib, et ta räägib minu sabast.
Ei, ei. Pea nüüd, pea! Kas Nana ei ole mitte plika nimi? Mina olen aga täisväärtuslik kõuts. Ei tea kuidas need kaks asja küll kokku peaksid sobima?
„Nana sobib ju sulle, eks? Lucky seven ja puha.”
No sa kuula vaid seda!
Näugusin. Satoru kissitas silmi ja kõdistas mind põsest.
„Nii et sulle meeldib?”
Ei!!! Aga noh… Põse sügamise ajal sellist asja küsida on sohi tegemine! Lõin tahtmatult mõnust nurru.
„Tore, kui meeldib.”
Ei!!!!!!!
Lõpuks ei saanudki ma oma eksimust parandada (mis ma teha sain, kui ta mind muudkui sügas ja silitas), ja minu nimeks sai Nana.
„Meil tuleb kolida.”
Kortermajas, kus Satoru elas, olid lemmikloomad keelatud. Kokkuleppel perenaisega lubati mind vaid paranemiseni majas hoida. Seepärast kolisimegi me linna teise otsa. Kolida lihtsalt ühe kassi pärast… Kassi suust kõlab see ilmselt veidrana, kuid Satoru oli parandamatu kassifriik.
Sellest ajast alates elasime me koos. Satoru oli igati sobilik toakaaslane kassile ja mina olin täiuslik toakaaslane inimesele.
Meil läks kõik kenasti. Viis aastat.
Kassina olin mina oma parimas eas, Satorugi oli vaid veidi üle kolmekümne.
„Vabandust, Nana,” paitas Satoru ühel päeval justkui vabandavalt mu pead.
Olgu, olgu! Ära muretse.
„Vabandust, et asjad nii on läinud.”
Lõpeta! Olen nutikas kass, küll mina juba mõistan.
„Muidu ei annaks ma sind kellelegi.”
Inimelu ei lähe alati nii, nagu plaanid.
Minul on muidugi oma kassielu. Kui mul tuleks Satorust lahkuda, siis naaseksin ilmselt oma viie aasta taguse elu juurde. Tagasi aega, mil luu mu jalast välja turritas. Olukorda, kus pärast paranemist oleksin öelnud „Nägemist!” ja tänavale astunud. Tühimik minusse muidugi jääks, kuid oleksin valmis taas hulkuma minema. Mina ei ole midagi kaotanud. Vastupidi. Olen saanud endale nime ja võimaluse Satoruga viis aastat koos elada.
Seepärast ei maksa nii masendavat nägu teha.
Kassid võtavad vaikselt omaks kõik, mis neile kaela langeb. Minu puhul oli ainus erand tookord, mil ma murtud luuga jalga taga vedades Satorule mõtlesin.
„Mis siis ikka. Lähme!”
Satoru avas puuriukse ja mina ronisin kuulekalt sisse.
Kõik need viis aastat, mil ma Satoruga elasin, olin ma olnud sõnakuulelik kass. Isegi siis, kui ta viis mind loomakliinikusse, mis oli minu jaoks õudusunenägu, ei ajanud ma küüsi vastu ega tõstnud suurt kisa, kui ta mind puuri pani.
No eks lähme. Olen olnud Satorule suurepärane toakaaslane, küllap olen talle ka suurepärane reisikaaslane.
Puur käe otsas, kandis Satoru mu hõbedasse universaali.
ÜKS.
Kōsuke
„Pole ammu kuulnud.”
Nii algas e-kiri. Saatjaks Miyawaki Satoru, Kōsuke lapsepõlvesõber, kes algkooli ajal ära kolis. Satoru oli pärast sedagi veel mitu korda elukohta vahetanud, ometigi ei olnud suhtlus temaga katkenud ning isegi nüüd, kui mõlemad olid üle kolmekümne, lävisid nad endiselt. Nad olid sellised sõbrad, kes ka üle aastate kokku saades rääkisid, nagu poleks päevagi möödunud.
„Vabandust, et sedasi ootamatult, aga ega sa mu kassi endale võtta ei taha?” kirjutas Satoru.
Lisas siis, et kass on talle äärmiselt kallis, kuid vältimatud asjaolud ei luba tal teda enam pidada, seepärast otsib ta kedagi, kes loomakese enda hoole alla võtaks.
„Vältimatute asjaolude” kohta Satoru midagi täpsemalt ei kirjutanud. Teatas lihtsalt, et kui Kōsuke nõus oleks, siis tuleks ta läbi ja tooks kassi kaasa.
Kirjale oli lisatud ka kaks pilti. Kassist, kelle näos joonistus triipudest kirjamärk „kaheksa”, hachi.
„Hee…,” imestas Kōsuke tahtmatult. „See on ju Hachi mis Hachi.” Hachi oli kass, kelle ta kunagi koos Satoruga oli leidnud.
Kui
