taipas, et selleks oli tema enda naine, kes oli mõni aeg tagasi vanematekoju läinud. Kas naine sealt ka naaseb, ta ei teadnud. Igal juhul harjutas ta end mõttega, et naine jääbki sinna.
Huvitav, kui neil oleks selline kõvera sabaga kass, kas siis oleksid asjad teisiti, käis tobe mõte ta peast läbi. Kui kodus jookseks ringi konksus sabaga kass, kes korjaks kõik õnnetükid kokku, elaksid nad ehk märksa muretumat elu. Isegi ilma lasteta.
Võiks ju võtta selle kassi…, mõtles ta. Kass pildil oli kenake, konksus sabaga ja puha. Ja Satorut pole samuti ammu näinud.
Kui Kōsuke kirjutas naisele ja küsis, mida too mõtleks, kui ta sõbra kassi majja võtab, tuli vastuseks „Tee, nagu heaks arvad.” Kui südametu! Kuna aga seni ei olnud naine ühelegi tema kirjale vastanud, rõõmustas ta sellegi üle.
Kui ta kassi võtaks, kas naine tuleks koju kõutsi vaatama? Meelitades võiks naine, kellele kassid meeletult meeldivad, ehk isegi õnge minna. Kui pisarsilmi öelda, et võtsin küll kassi, kuid ei tea, kuidas tema eest hoolitseda, tuleb naine ehk tagasi, kasvõi sümpaatiast kassi vastu, olgu peremehega kuidas on.
Ei. Isa vihkab kasse… Tahtmatult hakkas ta, nagu ikka, muretsema, mida isa sellest mõelda võiks.
Just seepärast katkes ka naise kannatus. Nüüd oli ju tema stuudio omanik ning tegelikult ei peaks isa arvamus talle üldse korda minema.
Niisiis, osaliselt vastuhakuks isale, lisas tema, Sawada Kōsuke, oma nime lapsepõlvesõbra kassi soovijate nimekirja.
Miyawaki Satoru ilmus juba järgmisel nädalal. Hõbedasel universaalil, lõpmata armas kass kaasas.
Kui ta stuudiost masina mürinat kuulis ja välja tõttas, oli Satoru just oma masinat parkimas.
„Kōsuke! Pole ammu näinud!”
Satoru võttis käe roolilt ja lehvitas hoogsalt juhipoolsest lahtisest aknast.
„Tee nüüd kähku ja pargi auto ära!” innustas Kōsuke oma sõpra naeratades. Viimasest kohtumisest oli kolm aastat möödas, seega oli ta ülimalt kärsitu. Ses suhtes polnud midagi muutunud.
„Oleksid võinud tahapoole parkida. Oleks lihtsam olnud.”
Räästa all oli klientidele kolm parkimiskohta, kuid Satoru oli parkinud kõige lähemale sissepääsu juurde. Kuna sissepääsu kõrval oli väike hoidla igasugu asjadega, siis parkisid kliendid oma autod tavaliselt kaugemasse nurka. Tema enda auto oli sillutamata tagahoovis.
„Aga kui kunded tulevad?”
„Täna on ju stuudio kinni. Oled unustanud?”
Fotostuudio, mida Kōsuke oma isa järglasena vedas, oli kolmapäeviti suletud. Firmas töötav Satoru, kel tavaliselt oli vaid nädalavahetus vaba, ei tahtnud tulla oma kassiga siis, kui Kōsukel oli kiire, vaid võttis vaba päeva, sobitades selle sõbra omaga.
„Õige küll,” ütles Satoru kukalt kratsides, hüppas siis autost välja, tegi tagaukse lahti ja haaras kassipuuri näpu otsa.
„See ongi Nana?”
„Ma ju saatsin sulle pildi. Saba kõver nagu number 7. Hea nimi, kas pole?”
„No ma ei tea, kas just hea… Sa oled ikka veidraid nimesid pannud. Eelmine oli ju Hachi.”
Triibud näol moodustasid kirjamärgi kaheksa, seepärast siis ka Hachi.
Kōsuke juhatas Satoru koos kassiga elutuppa, et ta saaks Nana nägu paremini näha, kuid kass ainult kräunus ega kavatsenudki puurist välja tulla. Puuri piiludes nägi ta kõigest musta kõverat saba.
„No mis? Mis juhtus? Nana? Nana!” Satoru püüdis mõnda aega Nanat välja meelitada, kuid andis viimaks alla. „Vabandust, ilmselt on ta veidi närvis uue tundmatu ümbruse pärast. Usun, et ta rahuneb varsti maha.”
Nad otsustasid puuriukse lahti jätta ja esmalt veidi vanu suhteid üles soojendada.
„Sa oled autoga, nii et saket ei saa sulle vist pakkuda. Aga kohvi? Teed?”
„Kohvi ehk.”
Kōsuke tegi kaks tassi kohvi. Satoru võttis tassi kätte ja küsis muretult: „Kus su kaasa siis täna on?”
Ta tahtis seda küll varjata, kuid vabanduse välja mõtlemine tekitas ebaloomuliku vaikuse ja ta andis viimaks alla.
„Läks mõneks ajaks vanemate juurde.”
„Aa…” Satoru vaatas teda veidi arusaamatul, vabandust-et-õrna-kohta-tabasin ilmel. „Nojah. Aga see kassi asi. Kas sa saad sedasi omapäi otsustada? Ega sellest tüli tõuse, kui naine koju tuleb?”
„Oh ei, talle meeldivad kassid. Tegelikult on kassi võtmine teatavas mõttes hoopis sööt selleks, et ta tagasi tuleks.”
„Nojaa, aga ka kassi suhtes on igal inimesel oma maitse.”
„Saatsin talle sinu saadetud pildid Nanast edasi ja küsisin, mis ta arvab. Ta ütles, et võin teha oma äranägemise järgi.”
„Hmm… See ei tähenda just nõustumist.”
„Aga see oli ainus kord, kui ta üldse midagi vastas.” Sööt selleks, et ta tagasi tuleks… oli Kōsuke justkui naljatledes öelnud, kuid tegelikult ta tõesti lootis sellele. „Kui ta tagasi tuleb, siis ta kassi välja ei viska. No ja kui ei tule, siis pean kassi üksi. Kumbki pole probleem.”
„Või nii,” tõmbus Satoru tagasi.
Nüüd oli Kōsuke kord küsimusi esitada.
„Aga sina? Miks siis sina enam kassi pidada ei saa?”
„Ah, see…” Satoru naeratas ebalevalt ja sügas pead. „Juhtus lihtsalt nii, et me ei saa enam koos elada.”
Mingi tuluke lõi Kōsuke peas vilkuma. Selles, et kontoris töötav Satoru oli võtnud keset nädalat vaba päeva, et käiku tema puhkepäevaga sobitada, midagi ei klappinud.
„Koondamine?”
„Mitte just seda. Igal juhul ei saa me enam koos elada.”
Rohkem Kōsuke Satorut, kelle jutt oli kuidagi ähmane, survestama ei hakanud. Ilmselt polnud sõbral tahtmist sellest rääkida.
„Igatahes pean ma Nanale uue kodu leidma. Nii ma siis olen palunud paari lähimat inimest.”
„Või nii. See ei ole ilmselt lihtne.”
Nüüd tahtis ta veelgi enam kassi endale. Tahtis kogu hingest inimest aidata. Pealegi oli abipalujaks Satoru.
„Aga kuidas on sinu endaga? Plaanid tulevikuks ja muu selline?”
„Tänan küsimast. Kui vaid Nana paika saaks, siis on minuga kõik hästi.”
Talle tundus, et sügavamale ei tohiks kaevata. Ei tahtnud isegi öelda, et „Kui saan kuidagi aidata…”
„Muide,
