„Ka mina olin üllatunud, kui teda esimest korda nägin. Hetkeks mõtlesin koguni, et see ongi Hachi.”
Muidugi oli see võimatu. Kōsuke naeratas kibedalt.
„Mis Hachist üldse sai?”
„Ta suri, kui olin keskkoolis. Omanik helistas ja ütles, et ta jäi auto alla.”
Ilmselt oli Satorul veel praegugi sellest raske rääkida. Kus Satoru parajasti oli, kui seda kuulis?
„Samas kena temast, et ta teatas.”
Nad mõlemad teadsid seda kassi, seepärast oleks olnud muidugi tore, kui nad oleksid saanud koos kassi leinata. Küllap nuttis Satoru üksi teda taga.
„Vabandust, olen vist nagu hunnik õnnetust.”
„Pole siin midagi vabandada, sa rumaluke!”
Kui ta sõpra kergelt müksas, lükkas Satoru ta sõbralikult eemale.
„Aeg kaob nii kiiresti. Tundub, et see oli justkui eile, kui me Hachi leidsime. Mäletad?”
„Mäletan? Kuidas saakski sellist asja unustada,” ütles Kōsuke naeratades. Ka Satoru muheles häbelikult.
Sawada fotostuudiost veidi eemal, kerge nõlvaku harjal, laius elamukvartal. Kolmkümmend aastat tagasi oli see paljulubav tulevikupiirkond, kuhu oli justkui näidiseksemplaridena ridamisi eramuid ja uhkeldavaid kortermaju püsti pandud.
Ühes sealses mugavas kortermajas elas ka Satoru oma vanematega.
Algkooli teisel aastal hakkasid nad koos ühes ja samas ujumiskoolis käima.
Kōsukel oli juba väiksest peale kalduvus atoopilisele nahapõletikule, seepärast pani ema ta ujumistrenni, uskudes, et see teeb naha tugevaks. Satorul oli oma põhjus. Tema oli ujumises sedavõrd kiire, et öeldi koguni, et tal on sõrmede vahel ujulestad, seepärast soovitasid õpetajad tal süvendatult ujumistunde võtta.
Koolis vaba tunni ajal laskus veiderdav Satoru basseinipõhja ning hakkas seal salamandrina ringi paterdama või ehmatas teisi õpilasi äkitselt vee alt välja karates. Seepeale pahandas kooliõpetaja alati ja karjus: „Kes sa õige oled? Mingi kappa või?”, mispeale jäigi talle külge hüüdnimi Kappa. Vahel kutsus õpetaja teda ka Ujulestaks.
Nii juhtuski, et kui ujumiskursus algas, pandi Satoru edasijõudnute hulka, kus olid vaid kiirelt ujuvad lapsed, Kōsuke aga tavarühma, kus oli palju neid, kes atoopia all kannatasid.
Olgu ta siis Kappa või Ujulest, aga ujudes näis vett laiali pritsiv Satoru siiski väga äge välja. Nad olid head sõbrad, kuid sellistel hetkedel tekkis Kōsuke hinge vimm. Tahaksin ka Satoru moodi olla, mõtles ta. Kui ta aga nägi, kuidas Satoru vees veiderdades otsaesisega vastu basseinipõhja tagus, kadus tema kadedus.
Tookord, suve algul, kui nad olid juba kaks aastat ujumiskoolis käinud, tuli vimm taas tagasi.
Tol päeval jõudis Kōsuke varem nende kohtumispaika, mis asus elamukvartali serval, nõlvaku all, ja märkas karpi esimesena.
Pappkarbist, mis oli jäetud elurajooni sildi alla, kostis näugumist. Veidi kõhklevalt avas ta kergelt suletud karbi kaane. Selles oli kaks valget karvakera. Mõlemal siin-seal paar vööti. Ta imetles neid vaikselt. Millised abitud ja pehmed olendid! Nõnda väikesed, et ei raatsi neid puudutagi, mõtles ta.
„Vau! Kassid!” kostus tema pea kohalt Satoru hääl. „Mis nendega…?”
Satoru kükitas Kōsuke kõrvale.
„Keegi on nad siia jätnud.”
„Haa! Kui armsad!”
Veidi aega paitasid nad sõrmeotstega õrnalt sulgpehmet karva, viimaks ütles Satoru: „Võta sülle.”
Sul on atoopia, nii et ära üldse unista loomade katsumisest ― trummeldasid ema karmid sõnad Kōsuke peas, kuid ta teadis, et kui Satoru kassipoja kätte võtab, siis ei pane temagi kiusatusele vastu. Ja üldse – tema ju leidis nad.
Ta tõstis ühe neist kastist välja ja pani oma peo peale. Kui kerge!
Ta oleks teda paitama jäänudki, kui nad poleks pidanud ujumiskooli kiirustama. Tuleb minna! Peab minema! Vaja minna… vasardas mõlemal kuklas ja nad tõusid püsti.
Leppinud kokku, et tulevad tagasiteel siit läbi, nad lausa veeresid kallakust alla ujumiskooli.
Nad jäid veidi hiljaks ja said mõlemad treenerilt kõrvakiilu. Pärast tundi jooksid nad elurajooni piiriks oleva nõlvani. Kast sildi juures oli endiselt alles, kuid kassipoegi oli selles vaid üks. Ilmselt oli teise keegi omale võtnud.
Tundus, et kasti jäänud pisikese saatus oli nende kätes. See oli väike kassipoeg, kellel kolmevärvilised triibud otsa ees moodustasid kirjamärgi kaheksa ning kelle must saba oli konksus.
Nad istusid kasti juurde ja vaatasid, kuidas kerra tõmbunud kassipoeg mõnusalt magas. Iga laps tahaks sellise pehme ja tillukese karvakera endale koju viia. Nii üks kui teine lasi kiirelt peast läbi olukorra, mis võiks juhtuda, kui ta selle koju kaasa võtaks. Reageering oli täpselt teada.
Ema on atoopilise nahapõletiku tõttu vastu, isale ka eriti loomad ei meeldi…
Vastupidiselt kõvasti kahtlevale Kōsukele oli Satoru oma otsuses kiire. „Ma küsin ema käest.”
„Nii pole aus!”
Sellisele kiirele süüdistusele tõukas teda mõne päeva tagune sündmus ujulas. Tüdruk, kellest Kōsuke oli sisse võetud, vaatas edasijõudnute rajal ujuvat Satorut ja sosistas: „Ta on kenake!” (Tegelikult vist küll: „Nojah, kappa küll, aga ujudes on ta kenake.” Kōsuke polnud kindel, kas ta oleks pidanud nende sõnade peale kiivas olema või mitte).
Satoru ujub kiiresti, tal ei ole atoopiat, tema ema ja isa on lahked ja võivad vabalt lubada tal kassi pidada… Seega mitte ainult seik, et tüdruk, kes talle meeldis, Satorut imetles, vaid ka võimalus, et sõber saab niisama lihtsalt sellise sulgpehme olevuse endale – kas see polnud siis ebaõiglane?
Nördinud Satoru oleks sõbra sõnade peale justkui vastu vahtimist saanud. Nähes Satoru pettunud ilmet, hakkas Kōsukel piinlik. Ta ise teadis suurepäraselt, et tahtis lihtsalt viha välja valada.
„Mina ju leidsin ta,” pahvatas ta, mille peale Satoru siiralt vabandas.
„Muidugi, Kō-chan. Sina leidsid ta. Ta on sinu kass.”
Kōsukel oli küll piinlik, et ta end sõbra peale välja elas, kuid pahasena ei suutnud ta muud kui noogutada. Veidi rööpast välja viiduna läks igaüks oma koju. Temal kast kassiga süles.
Üllatuslikult ei olnudki ema vastu.
„Ma ei tea, kas see on tänu ujumisele, igal juhul nahapõletikku ei ole sul enam ilmnenud. Kui sa suudad tema järel koristada, siis miks mitte. Vanaisa juures sul ju ka kassiallergia välja ei löönud…”
Viimasel ajal ei olnud ema tõepoolest atoopia osas enam midagi eriti öelnud. Arsti juures käis ta ka harva.
Suurim takistus
