püüdis isa ümber veenda, kuid see tegi asja veel hullemaks. Isa muutus üha põikpäisemaks ning käskis kassi juba enne õhtusööki viia tagasi sinna, kust ta selle leidis.
Nuuksudes lonkis Kōsuke, kassipoeg karbiga süles, elamukvartali piiriks oleva nõlvani, kuid kasti sinna sildi alla jätta ei suutnud. Veidi vastumeelselt seadis ta sammud Satoru juurde.
„Isa ei lubanud kassi…,” suutis ta viimaks uksele tulnud Satorule nutuga pooleks öelda.
„Selge,” noogutas Satoru. „Las ma ise. Küll ma midagi välja mõtlen,” ütles ta ja tormas tuppa.
Kōsuke jäi ootama, arvates, et sõber läks ema käest luba küsima, kuid mõne hetke pärast tuli Satoru välja, õlal spordikott, millega ta tavaliselt ujumistrennis käis.
„Satoru, kuhu sa selle kotiga minna kavatsed? Kui isa koju tuleb, on kohe õhtusöögi aeg!”
„Teie hakake sööma,” hüüdis Satoru esikus tenniseid jalga tõmmates. „Me Kō-chaniga laseme mõneks ajaks kodunt jalga.”
„Ah?” Satoru ema oli alati lahke ja elegantne, nii karmi häält kuulis Kōsuke esimest korda. „Satoru! Mida sa ajad? Kuhu nüüd?”
Ema praadis vist parajasti tempura’t, igal juhul oli ta segaduses ega saanud esikusse tõtata, vaid pistis lihtsalt pea köögiukse vahelt välja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
