kogu aeg sääskede pärast, nad kuulasid muusikat ja jõid seda magusat jooki – viina Red Bulliga.
Alina ajas end vaevaliselt istukile. Ta pea huugas. Ta lõi silmad lahti ja kohkus. Päike hakkas juba loojuma. Mis kell võis olla? Ja kus ta telefon oli? Ta ei mäletanud, kuidas oli siia sattunud ja kus ta üldse oli. Viimased tunnid olid nagu vahelt välja lõigatud. Tõeline mäluauk!
„Mart? Mia? Kus te olete?”
Ta roomas võimsa leinapaju tüveni. Kogu ta jõud kulus püsti tõusmisele ja ringivaatamisele. Ta põlved olid pehmed nagu või, kõik ta ümber keerles ja nägemine oli ähmane. Ilmselt oli ta oksendades läätsed ära kaotanud. Need olid tal ju silmas olnud. Ta suus oli vastik maitse ja näo külge kleepus okse. Ta paljaste jalgade all kahisesid kuivanud lehed. Ta vaatas oma jalgu. Ka kingad olid kadunud!
„Kurat, kurat, kurat!” pomises ta ja võitles silmi tikkuvate pisaratega. Kui ta niimoodi koju ilmub, tuleb meeletu pahandus!
Kaugusest kostsid temani hääled ja naer, ta ninna tungis grill-liha lõhn ja ta tundis taas tugevnevat iiveldust. Vähemalt ei olnud ta sattunud kusagile pampasse; siinsamas ligidal olid inimesed!
Alina lasi puutüvest lahti ja tegi paar ebakindlat sammu. Kõik ta ümber keerles nagu karussellil, ent ta sundis end edasi minema. Mis kuradi persevestid nad ometi olid! Mis sõbrad! Jätsid ta lihtsalt siia purjuspäi maha, ilma kingade ja telefonita! Ilmselt olid paks Katharina ja see loll lehm Mia tema üle veel tublisti nalja heitnud. Oodaku aga, kui ta neid homme koolis näeb! Ja Mardiga ei räägi ta enam iial ainsatki sõna.
Viimasel hetkel märkas Alina järsku nõlvakut ning jäi seisma. Seal all lamas keegi! Otse veepiiril nõgeste vahel. Tumedad juuksed, kollane T-särk – see oli Alex! Neetud, kuidas ta sinna sattus? Mis siin juhtunud oli? Alina asus vandudes alla ronima. Nõgesed kõrvetasid ta paljaid pahkluid ja ta astus millegi terava otsa.
„Alex!” Ta kükitas ja raputas poissi õlast. Alex haises okse järele ja oigas vaikselt. „Hei, ärka üles!”
Alina peletas käega sääski, kes pealetükkivalt ta näo ümber pirisesid.
„Alex! Ärka üles! Tule!” Ta tiris poissi jalast, ent too oli tinaraske ega liigutanud.
Jõge mööda sõitis mootorpaat. See tekitas laine, vesi loksus roostikku ja ujutas Alexi jalad üle. Alinal jäi hirmust hing kinni. Otse ta silme ees kerkis veest kahvatu käsi, mis oleks justkui tahtnud temast kinni haarata.
Tüdruk põrkus tagasi ja karjatas kohkunult. Kõrkjate vahel, Alexist paari meetri kaugusel lamas Mia! Alina uskus tundvat vee all ära Mia näojooned, ta nägi õhtuhämaruses pikki heledaid juukseid ja pärani surnud silmi, mis paistsid vaatavat otse tema poole.
Alina jõllitas tardunult seda hirmsat pilti. Ta peas valitses tohutu segadik. Mis siin ometi juhtunud oli? Järgmine laine kergitas Mia keha, ta käsi ulatus kummituslikult kahvatuna tumedast veest välja, otsekui paluks abi.
Alina värises üle kere, ehkki väljas oli ikka veel talumatult palav. Ta magu keeras pahupidi, ta tuikus, pööras end ringi ja oksendas nõgestesse. Viina ja Red Bulli asemel tuli välja vaid kibe sapp. Ta roomas meeleheitlikult nuuksudes neljakäpukil mööda nõlvakut üles, võsa kraapis ta põlvi ja peopesi. Oleks ta ometi juba kodus, oma toas, oma turvalises voodis! Ta tahtis siit hirmsast paigast ainult ära saada ja unustada kõik, mida oli näinud.
Pia Kirchhoff toksis arvutisse viimast aruannet Veronika Meissneri surmajuhtumi kohta. Hommikust saadik oli päike kõrvetanud 11. komando maja lamedat katust ja digitaalne termomeeter Kai Ostermanni laua kõrval aknal näitas 31 soojakraadi. See oli toatemperatuur. Väljas oli vähemalt kolm kraadi rohkem. Igas koolis oleks sel puhul kuulutatud välja kuumapühad. Kuigi kõik aknad ja uksed olid pärani lahti, polnud toas tunda mingitki leevendust toovat tuuleõhku. Pia käsivars kleepus toetudes lauaplaadi külge. Naine ohkas ja vajutas printimisnuppu. Siis pistis ta aruande kõhetusse kausta. Puudus veel lahkamisaruanne, aga kuhu ta selle pannud oli? Pia tõusis ja otsis oma pabeririiulid läbi, et saaks menetluse viimaks lõpetada. Ta oli üleeilsest saadik 11. komandos üksinda, sest toakaaslane Kai Ostermann oli alates kolmapäevast Wiesbadenis liidumaa kriminaalametis koolitusel. Kathrin Fachinger ja Cem Altunay osalesid liidumaade seminaril Düsseldorfis ning ülemus oli alates esmaspäevast puhkusel ja teadmata suunas minema sõitnud. Kibedale tööjõupuudusele oli ohvriks toodud ka väike pidu, mille kriminaalnõunik Nicola Engel oli tahtnud Pia peakomissariks nimetamise puhul pärastlõunal korraldada. Kuid see ei häirinud Piat. Talle ei meeldinud tema isiku ümber toimuv triangel, teenistusastme muutus oli lihtsalt tehniline formaalsus.
„Kus see tobe aruanne küll on,” pomises ta pahaselt. Kell hakkas viis saama ning ta tahtis jõuda kella seitsmeks Königsteini koolikokkutulekule. Töö Birkenhofis jättis talle liiga vähe aega seltsielu elamiseks, seepärast ootas ta rõõmuga koolikaaslastega kohtumist kahekümne viie aastase pausi järel.
Lahtisele uksele koputati ja Pia pööras end ringi.
„Tere, Pia!”
Pia ei uskunud oma silmi. Tema ees seisis ekskolleeg Frank Behnke. Franki välimus oli muutunud. Tavapäraste teksade, T-särgi ja lääpatallatud kauboisaabaste asemel oli tal seljas helehall ülikond, triiksärk ja lips. Juuksed olid pisut pikemad kui vanasti, samuti polnud ta nägu enam nii kõhn, see sobis talle paremini.
„Tere, Frank!” kostis Pia üllatunult. „Pole ammu näinud.”
„Ikka tundsid ära.” Mees muigas, pistis käed püksitaskusse ja silmitses naist põhjalikult pealaest jalatallani. „Sa näed hea välja. Kuulsin, et oled karjääriredelil ülespoole kukkunud. Varsti saad vanamehe koha endale, jah?”
Frank Behnke suutis Pia endiselt mängeldes välja vihastada. Viisakas küsimus Franki käekäigu järele jäi Piale kurku kinni.
„Ei ole ma kuskile üles kukkunud. Mu teenistusaste lihtsalt muutus,” vastas ta jahedalt. „Ja kes see vanamees on? Kas Bodenstein?”
Behnke kehitas muiates õlgu ja näris oma nätsu. Sellest kombest ei olnud ta lahti saanud.
Pärast seda, kui Behnke kaks aastat tagasi 11. komandost kuulsusetult lahkus, oli ta töölt vallandamise vaidlustanud ja kohtus edu saavutanud. Ta suunati aga ümber liidumaa kriminaalametisse Wiesbadenis, mida Hofheimi kohalikus kriminaalosakonnas keegi ei kahetsenud.
Mees läks temast mööda ja istus Ostermanni toolile.
„Kõik on väljas, jah?”
Pia pomises midagi ja otsis oma aruannet edasi.
„Millega ma sinu külaskäigu au olen ära teeninud?” päris ta mehe küsimusele vastamata.
Behnke ristas käed kukla taga.
„Tjah, kui kahju, et saan rõõmusõnumit kõigepealt ainult sulle teatada,” ütles ta. „Aga teised saavad seda ka piisavalt vara teada.”
„Mida?” Pia heitis talle umbuskliku pilgu.
„Mul sai tänaval töötamisest kõrini. Seda jama olen piisavalt kaua teinud,” kostis ta naist silmist laskmata. „Eriüksuse ja 11. komando olen ma seljataha jätnud. Mul on alati olnud parimad hinnangud ja mu väike eksimus on mulle andeks antud.”
Väike
