kaastundest oli ta vabanenud kiirelt; ta ei olnud Robin Hood, vaid palgasõdur. Ta täitis oma haagismaja kriimulise Resopali laua ääres sularaha ja ettemaksu eest ametlikke planke, tõlkis keerukat kantseliiti arusaadavasse keelde, andis igaks elujuhtumiks juriidilist nõu ja suurendas niimoodi oma sissetulekut.
„Milles asi?” küsis ta külaliselt, kes silmitses hindaval pilgul ilmselgeid vaesuse märke ja tundus sellest enesekindlust juurde saavat.
„On siin aga palav. Ega teil ei ole õlut või klaas vett?”
„Ei.” Ta ei püüdnudki sõbralik olla.
Mahagonist nõupidamislaua, kliimaseadmega kabineti, vee- ja mahlapudelikestega kandikute ning tagurpidi asetatud klaaside aeg oli ilmselgelt möödas.
Paksmagu tõmbas oma rasvase nahkvesti sisetaskust turtsatades paar kokkurullitud paberit ja ulatas mehele. Tihedalt täistrükitud keskkonnasõbralik paber. Maksuamet.
Ta keeras higist niiske paberi lahti, silus sirgeks ja luges põgusalt läbi.
„Kolmsada,” nõudis ta pilku tõstmata. Rullikeeratud sularaha püksitaskutes oli alati must raha. Selle paksu higikoti käest võis küsida rohkem, kui ta tavaliselt pensionäride ja töötute käest võttis.
„Misasja?” protestis uus klient ootuspäraselt. „Selle väikse paberimajanduse eest?”
„Kui leiate kellegi, kes teeb odavamalt, siis palun väga!”
Paksmagu podises midagi arusaamatut ja lappas siis vastutahtsi kolm rohelist rahatähte lauale.
„Kas ma saan vähemalt tšeki?”
„Muidugi, minu sekretär väljastab teile hiljem tšeki ja annab teie autojuhile,” kostis ta sarkastiliselt. „Istuge. Ma pean paar küsimust esitama.”
Baseler Platzi juures, enne Friedensbrücke silda, oli ummik. Linn oli juba paar nädalat üksainus neetud ehitusplats ja naine vihastas, et oli sõitnud mõtlematult kesklinna, selle asemel et minna Sachsenhauseni suunas üle Frankfurter Kreuzi ja Niederradi. Tigutempos ühe Leedu numbrimärgiga roostes kaubikuromu järel üle Mainbrücke silla roomates, mõtles Hanna hommikul Normaniga peetud vastiku vestluse peale. Ta oli ikka veel ülimalt tige mehe lolluse ja valede peale. Hannal oli tõesti olnud raske meest pärast ühtteist tööaastat päevapealt vallandada, kuid Norman ei jätnud talle valikut. Enne kui mees vihast puhisedes minema tormas, sõimas ja ähvardas ta Hannat veel kõvasti.
Hanna nutitelefon sumises, ta haaras telefoni ja avas meilikasti. Tema assistent oli talle kirja saatnud. Selle pealkiri oli „Katastroof!!” ja teksti asemel leidis ta ainult lingi Focuse veebiväljaandele. Hanna vajutas sellele pöidlaga ning pealkirja nähes tõmbus tal kõhus õõnsaks.
„Häbitu Hanna,” seisis seal rasvaste tähtedega ning selle kõrval temast üks üsna vilets foto. Hanna süda hakkas kõvasti taguma ning märgates, et ta parem käsi kontrollimatult väriseb, haaras ta sellega tugevamini telefoni ümbert kinni. „See naine on ainult kasu peal väljas. Tema saate külalised peavad kõigepealt allkirjastama vaikimislepingu ja alles siis saavad nad rääkida. Ja Hanna Herzmann (46) kirjutab neile ette, mida nad öelda tohivad. Müürsepp Armin V. (52) pidi saates „Minu üürileandja tahab mind välja visata” rääkima oma tülist üürileandjaga, ent kaamera ees tembeldas saatejuht ta puuküürnikuks. Kui Armin V. pärast saate eetrisse minekut protesteeris, õppis ta „kaastundlikku” Hanna Herzmanni tundma hoopis teise kandi pealt, samuti tema advokaate. Nüüd on Armin V. töötu ja ilma elukohata, sest üürileping öeldi üles. Ka viie lapsega üksikema Bettina B. (34) käis jaanuaris Hanna Herzmanni saates („Kui isad lasevad jalga”). Erinevalt eelnevast kokkuleppest kujutati Bettina B.-d ülekoormatud ema ja alkohoolikuna. Ka tema jaoks olid saate eetrisse minekul halvad tagajärjed: teda külastas sotsiaalamet.”
„Kurat,” pomises Hanna. Internetti üles pandut enam kustutada ei saa. Ta hammustas alahuulde ja mõtles pingsalt.
Kahjuks oli artikkel tõsi. Hannal oli raudkindel taju huvitavate teemade suhtes ning ta ei kohkunud tagasi ka ebameeldivate küsimuste esitamise ega mustas pesus tuhnimise ees. Inimestest ja nende sageli traagilistest saatustest oli tal põhimõtteliselt ükskõik; enamikku ta isegi põlgas salamisi selle eest, et nood olid valmis viieteistminutise kuulsuse nimel igasugusteks paljastusteks. Hannal õnnestus meelitada inimestelt kaamerate ees välja ka kõige isiklikumad saladused ning ta oskas mõjuda seejuures eriliselt kaastundliku ja tähelepanelikuna.
Puhas tõde ei olnud aga tihti kuigi huvitav, seepärast tuli seda pisut dramatiseerida. Ja see oli olnud Normani ülesanne. Norman ütles selle kohta küüniliselt pimp my boring life1 ja moonutas tõde meelsasti üle igasuguse taluvuspiiri. Moraaliküsimused Hannat ei huvitanud, vähemalt andis selline taktika vaatajate hulka arvestades tulemusi. Pettunud saatekülaliste kaebused kuhjusid aga paksudesse kaustadesse, sest sageli said nad alles tagantjärele, kaaslaste pilgete alla sattunult aru, kui piinlikke seiku nad avalikustanud olid. Ametliku süüdistuseni jõudis asi siiski väga harva, sest kõik, kes saates sõna saada tahtsid, olid allkirjastanud lihvitud ja juriidiliselt täiesti veekindla lepingu.
Hanna taga anti signaali. Ta ärkas oma mõtetest. Ummik oli kadunud. Naine tõstis vabandavalt käe ja vajutas gaasipedaali. Kümne minuti pärast pööras ta Hedderichstraßele ja sõitis oma firma maja tagahoovi. Ta pani telefoni kotti ja ronis autost välja. Linnas oli alati paar kraadi soojem kui Taunuses, kuumus kogunes majade vahele ja oli saavutanud saunatemperatuuri. Hanna põgenes kliimaseadmega fuajeesse ja astus lifti. Kuuendale korrusele sõites toetus ta jaheda seina vastu ja vaatles kriitiliselt oma peegelpilti. Esimestel nädalatel pärast Vinzenzist lahutamist oli ta olnud kohutavalt kurnatud ja näinud vaevatud välja, nii et grimmitoa tüdrukud olid pannud televaatajatele tuttava välimuse taastamiseks mängu kõik oma oskused. Nüüd aga pidas Hanna end täitsa talutavaks, vähemasti lifti kasinas valguses. Esimesed hõbedased salgud oli ta katnud tooniva värviga – mitte edevusest, vaid enesealalhoiuinstinktist. Teleäri oli armutu: mehed tohtisid halliks minna, naistele tähendas see aga järk-järgulist pagendust pärastlõunaprogrammi kultuuri- või kokandussaadetesse.
Niipea, kui Hanna oli kuuendal korrusel liftist välja astunud, ilmus tema ette otsekui maa alt Jan Niemöller. Väljas valitsevast troopilisest temperatuurist hoolimata kandis Herzmann Productioni ärijuht musta triiksärki, musti teksaseid ja tagatipuks veel kaela ümber salli.
„Siin on põrgu lahti!” Niemöller keksles erutatult tema kõrval ja vehkis oma peenikeste kätega. „Telefon heliseb iga sekundi tagant ja sind ei saa kätte. Ja siis saan ma Normani käest teada, et sa oled ta päevapealt vallandanud, miks sa ise mulle ei öelnud? Kõigepealt viskad sa Julia välja ja nüüd Normani – kes siin siis tööd tegema hakkab?”
„Juliat asendab suvel Meike, me leppisime ju kokku. Ja alguses teeme koostööd mõne vabakutselise produtsendiga.”
„Ja minu käest sa isegi ei küsi!”
Hanna silmitses Niemöllerit jahedalt.
„Personaliotsused on minu rida. Ma võtsin su tööle, et tegeleksid äriasjadega ja kindlustaksid mu seljatagust.”
„Ah nii oled sa seda nägema hakanud.” Mees oli äkitselt solvunud.
Hanna teadis, et Jan Niemöller oli salaja temasse armunud, või pigemini tema särasse, mis langes osaliselt ka Janile kui äriosanikule, kuid Hanna võttis meest pigem äripartneri
