vaade!” hüüatas Bodenstein. Eemalt paistsid vasakule jäävad Frankfurdi säravad tuled ja paremal heledasti valgustatud lennujaam.
„Seda ei saa miski varjata,” kinnitas Inka. „Ja päevavalges paistab isegi Bodensteinide loss.”
Elu teeb mõnikord tõesti kummalisi keerdkäike. Bodenstein oli olnud neljateistaastane, kui oli lootusetult armunud Ruppertshaini hobusearsti tütresse Inka Hansenisse, kuid tal polnud kunagi olnud julgust seda naisele tunnistada. Nii olid tekkinud arusaamatused, mis olid viinud ta kodust kaugele ülikooli. Seal oli talle kõigepealt jäänud ette Nicola ja siis Cosima. Inkale ta enam ei mõelnud, kuni nad viie aasta eest ühe mõrvajuurdluse käigus taas kohtusid. Tookord oli ta veel arvanud, et abielu Cosimaga kestab igavesti, ning ta oleks Inka arvatavasti taas silmist kaotanud, kui mitte Inka tütar ja tema poeg ei oleks teineteisesse armunud. Mullu nende lapsed abiellusid ning pulmade ajal oli ta peigmehe isana istunud pruudi ema kõrval. Nad olid mõnusasti juttu ajanud, hiljem aeg-ajalt teineteisele helistanud ja siis paar korda koos söömas käinud. Mõne kuuga olid neist saanud tõelised sõbrad ning telefonikõned ja õhtusöögid olid muutunud harjumuseks. Bodenstein oli meelsasti Inkaga koos, ta hindas naist vestluskaaslase ja hea sõbrana väga. Inka oli tugev ja enesekindel naine, kellele oli tähtis tema isiklik vabadus ja sõltumatus.
Selline elu meeldis Bodensteinile päris hästi, küll aga ei meeldinud talle tema elukoht. Ta ei saanud ju jääda igaveseks elama Bodensteini mõisa kutsarimajja.
Nad silmitsesid kahanevas päevavalguses maja ning Bodenstein mängis aina rohkem mõttega kolida Ruppertshaini, et elada võimalikult oma noorima tütre ligidal. Cosima elas juba paar kuud Ruppertshainis. Ta oli üürinud korteri Zauberbergis, endises kopsukliiniku majas, kus tal oli ka kontor. Pärast mitu kuud kestnud vastastikuseid etteheiteid ja solvanguid said Bodenstein ja Cosima nüüd läbi paremini kui kunagi varem. Nad jagasid Sophia hooldusõigust ning tütar oli Bodensteinile kõige tähtsam. Ta noorim tütar oli tema juures kahel nädalavahetusel kuus ja vahel ka nädala keskel, kui Cosimal olid kokkusaamised.
„See on tõesti ideaalne,” lausus ta vaimustunult, kui nad olid ringkäigu lõpetanud. „Sophial oleks siin oma tuba ja kui ta vanemaks saab, võib ta üksi siia tulla või isegi rattaga mu vanemate juurde sõita.”
„Seda mõtlesin ka mina,” kostis Inka. „Kas annan sulle müüja kontaktid?”
„Jaa, muidugi.” Bodenstein noogutas.
Inka pani majaukse lukku ja läks mehe ees mööda lauajuppi tänava poole. Õhtu oli udune ning majade vahel heljus veel päeva soojus. Õhus oli tunda puusöe ja grillitud liha lõhna, aedadest kõlasid hääled ja naer. Kutsarimajal, mis asus mõisast pisut eemal, ei olnud naabreid, ei olnud teiste majade valgustatud aknaid ega möödasõitvaid autosid, kui lossirestorani külaliste omad välja arvata. Pimedatel õhtutel, eriti talvel, vajus elu hilistel tundidel täielikult metsavaikusse. Sõltuvalt meeleolust võis see rahu mõjuda kas rõhuvalt või vaigistavalt, kuid Bodenstein oli sellest tüdinud.
„Kujuta ette,” sõnas ta. „Kui see kaup õnnestub, siis oleme me peaaegu midagi naabrite sarnast.”
„Kas see meeldiks sulle?” küsis Inka möödaminnes.
Naine jäi oma auto kõrvale seisma, pööras end ringi ja vaatas Bodensteinile otsa. Ta loomulikud blondid juuksed särasid tänavalaternate valguses nagu mesi. Bodenstein imetles üha uuesti tema selgeid näojooni, kõrgeid põsesarnu ja ilusat suud. Inka välimust ei olnud mõjutanud ei aastad ega raske töö loomaarstina. Bodensteini peast käis taas läbi küsimus, miks pole Inkal kunagi olnud meest või kindlat sõpra.
„Muidugi.” Bodenstein läks ümber auto juhi kõrvalukse juurde ja istus autosse. „See oleks ju imetore. Kas lähme veel Merlinisse pitsat sööma? Olen näljane kui hunt.”
Inka istus rooli taha.
„Okei,” vastas ta pisikese kõhkluse järel ja käivitas mootori.
Pia tiirutas sobivat parkimiskohta otsides juba kolmandat ringi asjatult mööda Königsteini vanalinna kitsaid munakivisillutisega tänavaid, needes sealjuures oma maastikuauto mõõtmeid. Otse tema ees vabastas üks väikebuss parkimiskoha ning Pia manööverdas osavalt tagurpidi tühjale kohale. Heitnud viimase kontrollpilgu tahavaatepeeglisse, haaras ta koti ja ronis välja. Ta polnud kunagi käinud klassikokkutulekul ja oli kunagiste klassiõdede nägemise eel tõeliselt põnevil. Pia möödus jäätisekohvikust ning ta pilk langes võrkaiale, mille taga haigutas vundamendiauk. Siin oli asunud maja, kust ta kaks aastat tagasi oli leidnud Robert Watkowiaki laiba. Fakt, et majast leiti surnu, ei teinud kinnisvaramüüki maaklerile ilmselt lihtsamaks.
Pia kõndis üle jalakäijate tsooni ja pööras raamatupoe juures paremale Kurparki suunas, Villa Borgnise juurde. Ta kuulis juba eemalt naeru ja häältekõma, mis kajas üle lillepeenardest ümbritsetud purskkaevude pladina. Ta keeras ümber nurga ja muigas. Ikka samasugune kanakari nagu vanasti!
„Piiiiiaa!” karjus üks punapea kiledalt ja tuli, käed õieli, tema suunas. „Kui tore sind näha!”
Südamlik kallistus, suudlus vasakule ja paremale.
Sylvia säras üle näo ja lükkas teda enda ees, järgmisel hetkel oli ta ümbritsetud vanadest tuttavatest nägudest ning ta pidi hämmastusega nentima, et toonased klassiõed olid väga vähe muutunud. Keegi surus talle pihku klaasi Aperol Spritzi. Suudlused, naeratused, hoogsad embused, ehe taaskohtumisrõõm. Sylvia pidas meeleoluka kõne, mida katkestati korduvalt naeru ja vilega, ja soovis siis kõigile head lõbutsemist. Yvonne ja Kristina kinkisid Sylviale 1986. aastal lõpetanute nimel tänutäheks suure lillekimbu koos spaapiletiga, mis ajas Piat muigama. Tüüpiline Taunuse stiilis uhkeldamine! Aga need kingid tulid südamest ja Sylvia oli pisarateni liigutatud. Pia maitses jooki oma klaasis ja krimpsutas nägu. See magus jook polnud just tema lemmik, aga see oli hirmus moes ja vanale heale Proseccole juba kahjuks koha kätte näidanud.
„Pia?”
Pia pööras ringi. Tema ees seisis tumedapäine naine, kelle täiskasvanu näojoontes tundis ta kohe ära kunagise viieteistaastase.
„Emma!” hüüdis ta uskmatult. „Ma ei teadnudki, et sina ka täna siin oled. Kui tore sind näha!”
„Milline rõõm! Ma otsustasin alles viimasel hetkel.”
Nad vaatasid üksteisele otsa, naersid ja embasid teineteist.
„Ohoo!” Pia pilk langes alles nüüd noorpõlvesõbranna ümarale kõhule. „Sa oled rase?”
„Jah, kujuta ette. Neljakümne kolme aastaselt.”
„See pole tänapäeval enam mingi vanus,” kostis Pia.
„Mul on tütar Louisa, ta on viieaastane. Ja tegelikult ma rohkem ei plaaninud. Aga näe, inimene mõtleb, jumal juhib.” Emma võttis Pial käe alt kinni. „Ja sina? On sul lapsi?”
Pia tajus tuttavat torget, mida see küsimus temas alati esile kutsus.
„Ei,” vastas ta kergelt, „mina olen suutnud ainult hobuseid ja koeri saada.”
„Need saab vähemalt ööseks kuskile kinni panna.”
Nad muigasid mõlemad.
„Ma enam ei lootnudki, et
