olid sisse lülitatud ning teisel pool võrkaeda tungles veel rohkem uudishimulikke kui ennist politseilindi taga. Pia ei saanud harjumatult kõrgete kontsadega korralikult käia. Pääste- ja kiirabiautode heledad esituled pimestasid teda nii, et ta ei näinud õieti, kuhu astus. Avatud raudvärava ees seisid päästjad ja pakkisid kokku keevitusmasinat.
Talle tulid pimedusest vastu kaks kanderaamiga sanitari, arst jooksis nende kõrval ja hoidis tilgutipudelit.
„Tere õhtust, proua Kirchhoff,” tervitas tohter. Ta oli Piale juba vana tuttav, ikka seoses samasuguste juhtumitega sama sündmatutel kellaaegadel.
„Tere õhtust!” Pia heitis pilgu noorukile. „Mis temaga on?”
„Lamas teadvusetult laiba kõrval. Tugevas joobes. Üritame teda ärkvele saada.”
„Selge, hiljem näeme.” Ta kakerdas spordiväljaku aia tagant piiluvate uudishimulike pilkude all mööda jalgrada edasi ja needis vaikselt oma harjumatuid kontsakingi.
Mõne meetri järel kohtus ta kahe mundris ametniku ja sissemurdmiste osakonna kolleegi Ehrenbergiga, kes oli täna valves ja talle ennist helistanud.
„Tere õhtust,” ütles Pia. „Kas te saaksite hoolitseda selle eest, et need inimesed spordiväljaku äärest minema kaoksid? Ma ei taha näha laibafotosid või videoid Facebookis või Youtube’is.”
„Jah, muidugi.”
„Aitäh.” Pia lasi Ehrenbergil lühidalt olukorda kirjeldada. Siis kõndis ta edasi, mõeldes kadedalt kolleegidele, kes mõnusalt vaba aega veetsid. Ta kuulis eemalt erutatud hääli ja aimas, mis seal toimumas oli. Viiekümne meetri pärast jõudis ta heledasti valgustatud paika jõe ääres. Järsu nõlvaku jalamil seisid Pia eksmees Henning Kirchhoff ja Hofheimi kriminaalosakonna jäljetuvastusgrupi juht Christian Kröger. Eredate helgiheitjate paistel nägid nad oma valgetes kaitsekombinesoonides välja nagu kaks marsimehikest järvelaval, nimetades teineteist vastastikku diletandiks ja vusserdajaks, üks kohutava upsakuse, teine keevalise vihaga.
Otse roostiku taha jõele oli ankrusse heitnud veepolitsei laev, mille prožektor ujutas jõepoolse kaldariba üle heleda valgusega.
Kolm jäljetuvastusgrupi meest jälgisid ägedat mõttevahetust väärikast kaugusest ühtaegu tüdimuse ja kannatlikkusega.
„Hei, proua peakomissar. Lahe kleit,” tähendas üks neist tunnustava vilega. „Ja millised jalad!”
„Tänan. Mille üle nad vaidlevad?” uuris Pia.
„Tavaline lugu. Boss väidab, et Kirchhoff hävitab tahtlikult jälgi,” selgitas teine mees ja tõstis fotoaparaadi. „Aga fotod on meil juba tehtud.”
Pia asus alla ronima ning lootis, et ei komista kõigi silme all ega lenda otse meetrikõrgustesse nõgestesse, mis vohasid kahel pool kitsast jalgrada.
„See ei saa ometi olla tõsi!” karjatas Kröger Piat silmates meeleheitlikult. „Nüüd trambid sina ka veel keset DNA jälgi! Kõigepealt lödipüks Ehrenberg, siis see neetud laibatükeldaja, siis kiirabiarst ja nüüd siis veel sina! Miks te ei või vähemalt pisut ette vaadata? Kuidas me üldse saame siin mõistlikult tööd teha?”
Küsimus oli täiesti õigustatud. Maalapp, millel mehed seisid, oli äärmisel juhul viie ruutmeetri suurune.
„Tere õhtust, härrased.” Pia ei teinud Krögeri tundepurskest väljagi, ta oli nendega harjunud. Kröger oli perfektsionist, kes oleks tahtnud uurida kõiki sündmus- või leiukohti algul paar tundi päris üksinda, enne kui teised seda saastama tulid.
„Tere, Pia,” tervitas teda Henning. „Kas panid tähele, milliseid verbaalkahjustusi see inimene mulle kõige primitiivsemal moel jälle tekitas?”
„Teie koostööprobleemid ei huvita mind,” kostis Pia napilt. „Mis siin juhtus?”
Kröger tõstis korraks pilgu, siis läksid ta silmad suureks ja ta jäi naist jahmunult jõllitama.
„Kas sa näed esimest korda kleidiga naist?” sähvas Pia. Ta tundis end siin ilma teksade ja madalate kingadeta otsekui võõrkehana ja kummaliselt kaitsetuna.
„Seda mitte. Aga … sind küll.” Mõnel muul ajal oleks tunnustav pilk mehe silmis Piale ehk meeldinudki, ent praegu see ainult vihastas teda.
„Oled sa nüüd piisavalt vaadanud? Siis võiksid mulle rääkida, mis meil siin on.” Pia nipsutas ta näo ees sõrmi. „Ma kuulan.”
Kröger köhatas.
„Ee … jah. Leidmise hetkel siis selline olukord: teadvuseta poiss lamas kõhuli täpselt seal, kus härra kohtumeedik praegu seisab. Vasak jalg vees. Tüdruk oli nii, nagu ta seal praegugi on.”
Noore tüdruku laip lamas selili roostiku ja kaldatihniku vahel, silmad pärani. Üks käsi ulatus veest välja. Ta paistis iga kerge lainetusega liikuvat.
Pia silmitses koledat vaatepilti külmas helgiheitjavalguses. Fakt, et nii noor inimene pidi surema enne, kui oli jõudnud elamagi hakata, lõi tal hetkeks hinge kinni.
„Me leidsime pisut ülalpool leinapaju alt tühjad viinapudelid ja Red Bulli purgid. Lisaks mõned riideesemed, kingad, ühe telefoni ja hunniku okset,” lausus Christian Kröger. „Mulle jääb mulje, nagu oleks paar noorukit hankinud õigustamatult juurdepääsu sellele suletud territooriumile, et end segamatult täis juua. Ja asi tüüris kuidagi kontrolli alt välja.”
„Mis selle poisiga on?” tahtis Pia teada.
Henning oli uurinud teadvusetut noorukit juba enne, kui kiirabiarst ta minema viis.
„See noormees oli ka korralikult tina pannud,” sõnas Henning. „Ja oksendanud. Tal oli püksilukk lahti.”
„Ja mis sa sellest järeldad?”
„Vahest tahtis ta end kergendada ja kukkus järsakust alla. Ta peopesadel ja käsivarte alapoolel olid värsked kriimustused. Ilmselt sai ta need siis, kui üritas kukkumist pidurdada.”
Mis siin küll võis toimuda?
Pia astus sammu kõrvale, et Krögeri meestele ruumi teha. Kahekesi tõmbasid nood tüdruku laiba veest välja.
„Ta ei kaalu ju peaaegu midagi. Ainult luu ja nahk,” ütles üks meestest.
Pia kükitas surnud tüdruku kõrvale. Too kandis paelakestega toppi ja teksariidest miniseelikut, mis oli üles kerkinud ja ümber talje keerdunud. Valgus oli napp, ent Piale tundus, nagu oleks tüdruku luine keha kaetud siniste plekkide ja vorpidega.
„Kas need on verevalumid, Henning?” Pia osutas surnud tüdruku kõhule ja reiele.
„Hmm, väga võimalik.” Henning valgustas taskulambiga laipa ja kortsutas laupa. „Jah, need on verevalumid ja ligunenud löögihaavad.”
Ta uuris täpsemalt algul vasakut ja siis paremat kätt.
„Kröger?” hüüdis ta.
„Mis lahti?”
„Kas ma tohin ta ümber keerata?”
„Palun
