vajus ohates ühele toolile. Pia võttis tema kõrval istet.
„Miriam, sina ja mina,” ütles Emma, „me olime saatanlik kolmik. Oma vanemate suureks õuduseks. Kuidas Miriamil läheb?”
„Hästi.” Pia võttis veel lonksu oranživärvilist vedelikku. Väljas oli ikka veel väga soe ning ta suu lobisemisest kuiv. „Ta abiellus mullu mu eksmehega.”
„Mismoodi?” Emma ajas silmad pärani. „Ja sina ... tähendab … see pidi sulle ju üsna kohutav olema?”
„Oh ei-ei. Kõik on korras. Henning ja mina saame läbi paremini kui kunagi varem. Me teeme aeg-ajalt koostööd. Pealegi ei ole ka mina üksi.”
Pia toetus tooli seljatoele ja libistas pilgu üle terrassi. Tal oli pisut sedamoodi tunne nagu vanasti klassiekskursioonidel. Need, kes olid varem omavahel sõbrustanud, olid ka nüüd üksteist üles leidnud. Kõrgete seedrite taga paistis laternate valguses lossivaremete torn, taustaks tumesinine õhtutaevas, kus kumasid juba esimesed tähed. Oli rahulik ja muretu õhtu. Pial oli hea meel, et oli tulnud. Vabal ajal sattus ta liiga vähe inimeste hulka.
„Räägi mulle midagi endast,” palus Pia vana klassiõde. „Millega sa tegeled?”
„Ma õppisin õpetajaks, aga kui olin kaks aastat ühes Berliini põhikoolis töötanud, läksin tööle arenguabisse.”
„Kas õpetajaks?” tahtis Pia teada.
„Algul jah, aga siis tahtsin ma sõjapiirkondadesse minna. Midagi päriselt ära teha. Nii jõudsingi organisatsioonini Doctors Worldwide. Hakkasin logistikuks. Ja seal olin ma õiges kohas.”
„Mida sa seal tegid?”
„Korraldasin asju. Näiteks ravimite ja meditsiinitarvikute transporti. Mina vastutasin kommunikatsioonitehnika, kaastöötajate majutuse ja teeninduse eest. Tollipaberid, teekonna planeerimine, autopark, laagri korrashoid ja majandamine, projekti turvalisus ja kontakt kohaliku personaliga.”
„Vau. Kõlab põnevalt.”
„Jaa, põnev oli see ka. Tavaliselt ootasid meid ees katastroofilised tingimused, infrastruktuuri pole ollagi, ametnikud on korrumpeerunud, vaenulikud suguharud. Kuus aastat tagasi tutvusin Etioopias oma mehega. Ta on Doctors Worldwide’i juures arst.”
„Ja kuidas sa siia tagasi sattusid?”
Emma patsutas oma kõhtu.
„Kui ma mullu talvel avastasin, et olen rase, siis nõudis mu mees Florian, et naaseksin koos Louisaga Saksamaale. Ma olen oma vanuse pärast ju riskirase. Elan mehe vanemate juures Falkensteinis. Vahest oled mu äia nime kuulnud: Josef Finkbeiner. Ta asutas aastaid tagasi Sonnenkinderi2 ühingu.”
„Muidugi olen kuulnud.” Pia noogutas. „See vallasemadele mõeldud asutus.”
„Just. See on tõesti suurepärane väljamõeldis,” kinnitas Emma. „Kui beebi on ära sündinud, saan ma seal pisut rohkem kaasa lüüa. Hetkel aitan ainult korraldada oma äia kaheksakümnenda sünnipäeva pidu, see toimub juuli alguses.”
„Ja su mees on endiselt kusagil katastroofipiirkonnas?”
„Ei, ta tuli kolme nädala eest Haitilt ja peab nüüd Doctors Worldwide’i heaks kogu Saksamaal loenguid. Ma ei näe teda ikkagi kuigi sageli, aga vähemasti nädalavahetustel on ta kodus.”
Neile ligines kandikuga kelner, Emma ja Pia võtsid kumbki klaasi mineraalvett.
„Küll on ikka tore sind jälle näha!” Pia tõstis naeratades klaasi. „Miriam rõõmustab ka, kui kuuleb, et oled jälle maale tulnud.”
„Me võiksime kolmekesi kokku saada ja vanadest aegadest lobiseda.”
„Hea mõte. Näe, siin on mu visiitkaart.” Pia otsis kotist kaarti. Sealjuures märkas ta, et hääletule režiimile lülitatud telefon vibreeris ja helendas.
„Vabandust,” ütles ta Emmale visiitkaarti ulatades. „Ma pean kahjuks vastama.”
„Su mees helistab?” uuris Emma.
„Ei, töö.”
Tegelikult oli Pial vaba õhtu, aga tapmiskahtluste puhul, kui valvemeeskonna kolleegid töötasid parajasti teiste osakondade heaks, ei mänginud see mingit rolli. Tema hirm osutus tõeks: Hedderheimist oli leitud surnud tüdruk.
„Tulen,” ütles ta kolleegile, kes oli juba kohapeal. „Poole tunni pärast. Palun saada mulle täpne aadress veel kord sõnumiga.”
„Sa töötad kriminaalpolitseis?” küsis Emma hämmastunult, visiitkaart näpus. „Kriminaalülemkomissar Pia Kirchhoff.”
„Alates tänasest isegi kriminaalpeakomissar.” Pia muigas vildakalt.
„Mis nad sellisel kellaajal sinust tahavad?”
„Leiti laip. Ja see on kahjuks minu rida.”
„Sa oled mõrvagrupis?” Emma silmad läksid suureks. „Kui põnev! Kas sul on revolver ka?”
„Püstol. Ja põnev see just pole, enamasti pigem väsitav.” Pia tõusis grimassi tehes. „Ma jätan suure hüvastijäturingi vahele. Kui keegi minu kohta küsib …”
Ta kehitas õlgu. Emma tõusis samuti.
„Tead, ma kutsun sind oma suvepeole. Siis vähemalt näeme jälle. Ja kui Miriam tahab, siis võta ta kaasa, eks? Mul oleks tõesti hea meel.”
„Tulen rõõmuga.” Pia kallistas sõbratari. „Varsti näeme.”
Tal õnnestus märkamatult lahkuda. Kell oli kümme minutit kümme läbi! Milline jama. Surnud tüdruk. Sellest tuleb pikk öö ja kuna ta oli üksi tööl, siis langeb vanematega rääkimise ebameeldiv kohustus samuti tema peale. Lähedaste ehmatus ja meeleheide olid tema töö kõige hullem osa. Üle jalakäijate tänava auto juurde kõndides kuulis ta oma telefoni häält ja ekraan lõi heledaks. Saabus sõnum. „Mönchhofstraße, Hattersheim-Eddersheim. Paisu juures.” Pia tegi auto lukust lahti, käivitas mootori ja keris akna alla, et saada pisut värsket õhku. Ta sisestas aadressi navigatsioonisüsteemi, pani turvavöö kinni ja asus sõitma.
„Teekonda arvutatakse,” ütles GPSi naishääl sõbralikult. „Sõitke näidatud suunas.”
22,7 kilomeetrit. Saabumisaeg 22.43.
Hanna keeras metsaserval asuvale väikesele umbtänavale, mille lõpus asus tema maja. Liikumisandurile reageerivad välisvalgustid ujutasid maja valgusega üle. Ta vajutas pidurit. Loodetavasti ei oodanud siin halva üllatusena Vinzenz või lausa Norman! Siis nägi ta kaksikgaraaži ees erkpunast Müncheni numbrimärgiga Minit ja hingas kergendatult. Meike oli ilmselt jõudnud lubatust päev varem. Ta keeras oma auto tütre auto kõrvale ja ronis välja.
„Tere, Meike!” hüüdis ta naeratades, ehkki tuju oli halb. Kõigepealt inetu sõnavahetus Normaniga ja siis see vestlus Wolfgang Materniga. Nad olid seitsmeni õhtul kogu meeskonnaga koosolekuruumis kriisikoosolekut
