arvesse. Sain kohalikus kriminaalametis pisut kompetentsi juurde ja olen nüüd 134. komandos sisejuurdluste osakonnas, tegelen korruptsiooniennetuse ja politseiametnike vastaste kuriteoteadete ja kahtlustustega.”
Pia arvas, et kuulis valesti. Frank Behnke oli sisejuurdluste uurija? See oli ju absurd!
„Oleme viimastel kuudel koos teiste liidumaade kolleegidega välja töötanud uue strateegia, mida hakatakse riigis rakendama alates 1. juulist. Teenistus- ja erialajärelevalve parandamine allasutustes, töötajate tundlikkuse tõstmine ja nii edasi…” Ta tõstis jala üle põlve ja kõigutas seda. „Proua Engel on küll kompetentne asutuse juht, aga erinevatest komissariaatidest on meile korduvalt teatatud tema eksimustest. Ma isegi mäletan veel siinse maja vahejuhtumeid, mis on üsna murettekitavad. Karistuste nurjamine teenistuses, kuritegude eiramine, õigustamata andmepäringud, sisedokumentide edastamine kolmandatele isikutele … need on vaid mõned näited.”
Pia jättis lahkamisaruande otsimise pooleli.
„Kuhu sa sihid?”
Behnke naeratus muutus õelaks, ta silmisse ilmus ebameeldiv läige ja Pia aimas halba. See mees oli alati nautinud oma üleolekut ja võimu nõrgemate üle ning Pia põlgas temas seda joont. Kolleegina oli Behnke olnud oma pahatahtlikkuse ja igavesti halva tujuga tõeline nuhtlus, sisejuurdluse läbiviijana võis ta aga osutuda katastroofiks.
„Sina peaksid seda ju kõige paremini teadma.” Behnke astus naisele ebameeldivalt ligidale, ent Pia surus alla tahtmise tõmbuda eemale. „Alates esmaspäevast hakkan siin majas sisekontrolli tegema ja mul ei tule ilmselt kuigi sügavalt kaevata, et tuua päevavalgele paar laipa.”
Hoolimata kabinetis valitsevast troopilisest kuumusest hakkas Pial kõhe, kuid ta suutis oma raevu talitseda ja jääda väliselt rahulikuks. Tal õnnestus isegi naeratada. Frank Behnke oli väiklane ja pika vihaga inimene, kes ei unustanud midagi. Vana viha näris teda endiselt ning oli viimaste aastatega ilmselt kümnekordistunud. Ta haudus talle tema enda meelest osaks saanud ebaõigluse ja alanduste eest kättemaksu. Ei olnud küll tark teda enda vastu ässitada, ent Pia pahameel sai mõistusest võitu.
„No selge,” sõnas ta pilkavalt ja asus taas paberit otsima. „Palju edu siis uues töös … laibakoerana.”
Behnke pöördus minekule.
„Sinu nime mu nimekirjas siiani ei ole. Aga see võib kiirelt muutuda. Kena nädalavahetust!”
Pia ei reageerinud ilmselgele ähvardusele. Ta ootas, kuni Behnke oli kadunud, haaras siis telefoni ja valis Bodensteini numbri. Telefon kutsus, kuid keegi ei võtnud vastu. Neetud! Ülemusel ei olnud kindlasti halli aimugi, milline halb üllatus teda siin ootas. Pia teadis üpris täpselt, millele Behnke vihjas. Ja see võis tuua Oliver von Bodensteinile kaasa äärmiselt ebameeldivaid tagajärgi.
Kolm pandipudelit võrdub ühe paki nuudlitega. Viis pandipudelit lisavad juurvilja. Sellises vääringus ta arvutaski.
Varem, oma vanas elus, ei hoolinud ta taarast ja viskas selle hooletult prügisse. Just säärased inimesed, nagu ta ise oli olnud, kindlustasid talle praegu põhisissetuleku. Kahe kotitäie tühjade pudelite eest oli ta ennist saanud joogikaupmehe käest kaksteist viiskümmend. See rahaahne kõrilõikaja maksis talle tunnist kuus eurot mustalt selle eest, et lubas tal seista üksteist tundi päevas ühe Flechheimi tööstuspiirkonna serval asuvas plekkputkas ning grillida vorstikesi, friikartuleid ja burgereid. Kui õhtul kassa sendipealt ei klappinud, võeti tal päevapalk ära. Täna oli kõik korras olnud ja ta ei pidanud oma raha lunima nagu harilikult. Paksmagu oli olnud heas tujus ja maksnud talle välja viie päeva saamata jäänud palga.
Koos pudelikorjamisest saadud rahaga oli tal rahakotis umbkaudu kolmsada eurot. See oli terve väike varandus! Seepärast oli ta lasknud raudteejaama vastas asuva türklasest juuksuri juures lisaks uue soengu lõikamisele ülemeelikusehoos ka habet ajada. Pärast Aldis käimist oli tal veel piisavalt raha järel, et maksta haagismaja eest kahe kuu üür ette.
Ta parkis logiseva motorolleri haagismaja kõrvale, tõmbas kiivri peast ja võttis pakiraamilt poekoti.
Kuumus oli tappev. Isegi öösiti ei läinud päriselt jahedaks. Ta ärkas juba hommikul higist märjana, armetus õhukesest laineplekist kiirtoiduputkas valitses kuuekümnekraadine kuumus ning ebameeldiv õhuniiskus naelutas higi ja rääsunud rasva haisu kõigisse kehapooridesse ja juustesse.
Lagunenud haagismaja Schwanheimi kämpinguplatsil oli pidanud olema ajutine hädalahendus, sest tookord oli ta veel kindlalt uskunud, et suudab oma rahalise olukorra kontrolli alla saada. Kuid miski siin ilmas polnud püsivam kui ajutine lahendus – nüüdseks elas ta haagises juba seitsmendat aastat.
Ta tegi eestelgi luku lahti – telk oli aastakümneid tagasi olnud ilmselt tumeroheline, kuni ilmastik selle ebamääraseks helehalliks oli pleegitanud. Talle lõi vastu kuum õhk, majakese sees oli paar kraadi soojemgi kui väljas ning õhk oli umbne ja läppunud. Lõhnad olid imbunud polstritesse ja pragudesse, ükskõik kui palju ta ka ei koristanud ega tuulutanud. Isegi seitsmendat aastat siin elades oli see ebameeldiv. Kuid tal ei olnud valikut.
Pärast oma põhjatut allakäiku kuulus ta isegi siin, luuserite äärelinnas, süüdimõistetud kurjategijana alamkihi hulka. Siia ei eksinud keegi, et puhata ja imetleda Frankfurti, betooni ja klaasi valatud suure raha sümbolit ja siluetti teisel pool jõge. Tema naabriteks olid suuremalt jaolt süütult vaesunud pensionärid või tema moodi krahhi läbi teinud inimesed, keda oli tabanud ebaõnn. Sageli mängis nende masendavalt sarnastes elulugudes põhirolli alkohol. Ta ise jõi õhtuti äärmisel juhul ühe õlle ega suitsetanud, hoolitses oma kehakaalu ja välimuse eest. Ka töötu abirahast hoidis ta eemale, sest ainuüksi mõte millegi kerjamisest ja ükskõiksete ametnike suvast sõltumisest oli talle vastumeelt.
Pisut eneseväärikust oli talle siiski veel jäänud. Kui ta selle kaotaks, võiks endale kohe otsa peale teha.
„Halloo?”
Telgi eest kostva hääle peale pöördus ta ringi. Haagise juurde kuuluvat maalapikest ümbritseva pooleldi kuivanud heki taga seisis üks mees.
„Mis te soovite?”
Mees ligines kõheldes. Ta seasilmad piilusid umbusklikult vasakule ja paremale.
„Keegi rääkis, et te saate aidata, kui on võimudega pahandusi.” Mehe kõrge falsett oli kummalises vastuolus tema massiivse välimusega. Ta poolkiilal pealael pärlendas higi ja lämmatav küüslaugulehk mattis enda alla veelgi ebameeldivama kehaeritiste lõhna.
„Või nii. Kes seda räägib?”
„Rosi sealt putkast. Ütles, et mine selle härra juurde, tema aitab.” Higistav rasvamägi piilus jälle ringi, nagu kardaks, et keegi näeb teda, ja tõmbas siis vargsi püksitaskust rulli rahatähti. Sajalised, isegi mõned viiesajalised. „Ma maksan hästi.”
„Tulge sisse.”
Tüüp oli talle algusest peale vastumeelt, kuid see polnud oluline. Ta ei saanud oma kliente valida, tema aadressi polnud üheski aadressiraamatus ja kodulehte polnud tal ammugi. Tema äraostetavusel olid muidugi endiselt piirid, sellest oli ka vastavates ringkondades juttu olnud. Arvestades eelmist karistust ja ikka veel kehtivat katseaega ei laseks ta end segada millessegi, mis võiks ta jälle istuma saata. Suuline reklaam tõi tema juurde kõrtsipidajaid ja söögikohaomanikke, kes olid eksinud ametlike kohustuste vastu, meeleheitel pensionäre,
