avas juba protestiks suu, ent Hanna viipas ta käega vaikima.
„Telejaam vihkab sedasorti avalikustamisi. Möödunud kuu vaatajanumbreid arvesse võttes ei ole meie positsioon enam kuigi tugev ja mul ei jäänud mitte midagi muud üle, kui Norman välja visata. Kui nad meid programmist välja võtavad, võite kõik endale uue töö otsida. Saad aru?”
Koridori ilmus Hanna assistent Irina Zydek.
„Hanna, Matern on juba kolm korda helistanud. Ja peaaegu kõik lehe- ja teletoimetused, kui välja arvata Al Jazeera.” Ta hääl kõlas murelikult.
Ka teised töötajad ilmusid oma kabinettide ustele, nende ebakindlus oli tajutav. Jutt Normani päevapealt vallandamisest oli kindlasti juba levida jõudnud.
„Kohtume poole tunni pärast koosolekuruumis,” sõnas Hanna möödaminnes. Esmalt pidi ta Wolfgang Maternile tagasi helistama. Telejaamaga tülliminekut ei saanud ta praegu endale lubada.
Ta astus oma valgusküllasesse kabinetti koridori lõpus, viskas koti külastajatoolile ja istus kirjutuslaua taha. Kuni arvuti käivitus, lehitses ta kähku läbi tagasihelistamispalved, mille Irina oli kirjutanud kollastele märkmepaberitele, ning haaras siis telefonitoru. Ebameeldivaid asju ei lükanud ta kunagi kaua edasi. Ta valis Wolfgang Materni lühinumbri ja hingas sügavalt sisse. Mees vastas silmapilk.
„Siin on Häbitu Hanna,” ütles Hanna.
„Rõõm kuulda, et su huumorimeel veel alles on,” vastas Antenne Pro ärijuht.
„Ma lasin oma produtsendi päevapealt lahti, sest sain teada, et ta on aastaid mu saatekülaliste elulugusid üles vuntsinud. Tõde tundus talle liiga igav.”
„Kas sa ei teadnud seda?”
„Ei!” Ta valas sellesse valesse kogu nördimuse, milleks ta võimeline oli. „Ma olen sõnatu! Ma ei saanud ju iga lugu üle kontrollida, ma pidin teda usaldama. See ju on – või oli – tema töö!”
„Ütle, et sellest ei tule mingit katastroofi,” sõnas Matern.
„Muidugi mitte.” Hanna toetus tooli seljatoele. „Mul on juba üks mõte, kuidas saame asja enda kasuks keerata.”
„Mida sa teha kavatsed?”
„Me võtame kõik omaks ja vabandame saatekülaliste ees.”
Hetkeks valitses vaikus.
„Põgenemine ettepoole,” ütles Matern viimaks. „See on omadus, mida ma sinu juures imetlen. Sa ei poe peitu. Räägime sellest homme lõunasöögi ajal, eks?”
Hanna lausa kuulis mehe naeratust ning tal langes kivi südamelt. Vahel olid ta välkideed lausa suurepärased.
Lennuk polnud veel seismagi jäänud, kui turvavööde lukud lõksatasid ja inimesed püsti tõusid, hoolimata nõudest püsida oma kohal, kuni lennuk on lõplikult parkinud. Bodenstein jäi istuma. Tal ei olnud mingit tahtmist seista mitu minutit kinnikiilutuna vahekäigus ja lasta kaasreisijail end tõugata. Pilk kellale ütles talle, et lennuk oli olnud täpne. Pärast viiekümne nelja minutilist lendu oli see maandunud täpselt kell 20.42.
Selle päeva pärastlõunast saadik oli ta kergendusega tundnud, kuidas tema elukompass pärast kaht pöörast ja kaootilist aastat jälle tasakaalu saavutama hakkas. Otsus sõita Potsdami Annika Sommerfeldi kohtuprotsessile ning tõmmata sellega joon alla kogu juhtumile, oli olnud ainuõige. Ta tundis, et on vaba koormast, mida oli kandnud möödunud suvest alates; ei, tollest päevast alates, mil mõistis, et Cosima teda pettis. Abielu nurjumine ja suhe Annikaga olid ta hingeliselt täiesti rööpast välja viinud ning ta enesehinnangule tõsiseid haavu löönud. Isiklik kurbmäng oli viinud ta keskendumisvõime puudumise ning tööalaste vigadeni, milliseid ta varem poleks iial juhtuda lasknud. Viimastel nädalatel ja kuudel oli ta muidugi ka mõistnud, et abielu Cosimaga oli olnud kõike muud kui täiuslik, ehkki ta seda endale üle kahekümne aasta sisendanud oli. Liiga sageli oli ta teinud järeleandmisi ja tegutsenud vastutahtsi – harmoonia, laste ja välise hiilguse nimel. Nüüd oli see möödas.
Järjekord vahekäigus hakkas aegamisi liikuma. Bodenstein tõusis, võttis pagasiriiulilt kohvri ja suundus koos kaasreisijatega väljapääsu poole.
Värava A49 juurest väljapääsuni jõudmiseks tuli sooritada tõeline jalgsimatk, ta keeras kusagilt valesti ära, nagu temaga selles hiigellennujaamas alatasa juhtus, ja jõudis väljuvate lendude halli. Sealt sõitis ta eskalaatoriga alla saabuvate lendude korrusele ning astus õhtusesse soojusse. Kell hakkas saama üheksa. Kell üheksa pidi Inka talle järele tulema. Bodenstein sammus üle taksode parkimisala ning jäi seisma ajutiste peatumiskohtade juurde. Ta nägi Inka musta Landroverit juba eemalt ja naeratas tahtmatult. Kui Cosima oleks lubanud talle kusagile järele tulla, siis oleks ta mehe pahameeleks vähemalt veerand tundi hiljaks jäänud. Inkaga oli teisiti.
Maastur pidurdas tema kõrval, mees avas tagaukse, viskas ratastega kohvri tagaistmele ja istus ise ette.
„Hei.” Naine naeratas. „Kas lend läks hästi?”
„Tere.” Bodenstein naeratas samuti ja kinnitas turvavöö. „Jaa, suurepäraselt. Aitäh, et järele tulid.”
„Pole probleemi, hea meelega.”
Naine lülitas vasaku suunatule sisse, heitis pilgu üle õla ning liitus taas aeglaselt sõitvate autode riviga.
Bodenstein ei olnud kellelegi rääkinud, miks ta tegelikult Potsdamis käis, ka Inkale mitte, ehkki naisest oli viimastel kuudel saanud talle tõeline sõber. See asi oli lihtsalt liiga isiklik. Mees toetas pea kuklatoele. Midagi head oli suhtes Annika Sommerfeldiga siiski olnud. Bodenstein oli viimaks hakanud iseenda üle järele mõtlema. Tegemist oli olnud valulise eneseleidmise protsessiga, mis oli pannud ta mõistma, et oli üsna harva teinud seda, mida tegelikult tahtis. Ta oli alati järele andnud Cosima soovidele ja nõudmistele, kas siis heatahtlikkusest, mugavusest või isegi vastutustundest, kuid see polnudki tähtis. Lõpptulemusena oli temast saanud igav nõusolija, tuhvlikangelane ning ta oli kaotanud igasuguse võlu. Pole ime, et Cosima, kes vihkas üle kõige rutiini ja igavust, alustas armuafääri.
„Ma sain muide maja võtme,” sõnas Inka. „Kui tahad, võid veel täna vaatama minna.”
„Oh, hea mõte.” Bodenstein vaatas talle otsa. „Aga sa peaksid mind enne koju viima, et ma saaks oma auto võtta.”
„Ma võin sind hiljem koju viia, muidu läheb pimedaks. Majas ei ole veel elektrit.”
„Kui sulle sobib.”
„Sobib.” Naine muigas. „Mul on tänane õhtu vaba.”
„Siis võtan su pakkumise hea meelega vastu.”
Inka Hansen oli loomaarst ning pidas koos kahe kolleegiga Kelkheimis Ruppertshaini linnajaos hobusekliinikut. Töö kaudu oli ta teada saanud ka majast, õigemini paarismaja poolest, mille ehitajal oli raha otsa saanud. Ehitus seisis juba pool aastat ning maja oli võrdlemisi soodsa hinnaga müügis.
Poole tunniga jõudsid nad ehitusplatsile ja turnisid nüüd mööda lauajuppi välisukseni.
„Põrand
