pärast, kui ema pole enam elavate kirjas, salvestab Pugatšova selle laulu telesaatele „Vanad laulud kõige olulisemast”:
Sügislehed aina sahisevad aias.
Astun sinu kõrval rada tuttavat,
Õnnelik on see ju ainult,
kelle süda laulab,
kelle kõrval astub armsam …
Pugatšovid olid oma majas esimesed õnnelikud teleriomanikud. See oli imeseadeldis Leningrad T2 miniatuurse ekraaniga, mille ette seati eriline lääts kujutise suurendamiseks. Kui vaadata läätse nurga alt (näiteks küljelt), muutus pilt ekraanil koomiliseks – umbes nagu kujutis naerutoas.
Õhtusele telerivaatamisele kogunesid peaaegu kõik naabrid – sarnast olukorda on Nikita Mihhalkov kujutanud „Viies õhtus”. Pugatšovid ei keelanud seda rõõmu kellelegi, vaatamata ruumikitsikusele.
Tuli see nüüd noodimärkide uurimisest tuhmis valguses või sõjajärgse aja kasinast toidust, aga Alla nägemine halvenes. (Muide, ta suhtub kasulikesse puuviljadesse kogu elu peaaegu ükskõikselt, isegi siis, kui tekib võimalus süüa neid suvalises koguses.) Zinaida Arhipovna viis tütre silmaarsti juurde – too kirjutas prillid. Ema käis optiku juures, tellis esimesed ettejuhtuvad raamid. Kui Alla nägi neid ümmargusi musti prille – nagu postiljonieidekesel –, hakkas ta nutma. Ema aga keelas lolli mängida ja käskis neid kanda.
„Ma ei teadnud muidugi, et minust saab artist,” ütleb Pugatšova hiljem ühes intervjuus. „Ilmselt seepärast, et ma isegi ei unistanud sellest, kujutlesin end artistina. Välimus oli omapärane … Punapea, ümmargused prillid, kalasabapats … Kohutav, kohutav. Ja ikkagi tundus … See andis mulle võimaluse olla klassi liider. Mõnesse armuti, oli ilusamaid tüdrukuid, kõik teadsid seda. Oli püsivamaid. Aga mina olin liider. Ma olin puhas viieline. Mul oli pingis istuda igavam kui õppetükki vastata. Sest ma seisin näoga klassi poole. See oli minu jaoks publik. Kui ma midagi ei teadnud, oli see minu jaoks lihtsalt kohutav. Nagu läheksid sõnad laval meelest ära. Ja ikkagi, isegi kui ma oleksin komistanud ja klassi ees kukkunud, oleksin öelnud: „Oih!”. Sest ma ei saanud teisiti. Kõik teadsid, et suudan välja keerutada igast olukorrast. Ma teadsin alati kõike. Vahel jätsin nimelt õppimata. Ei saa ju olla alati positiivne kangelane: tundsin, et klassil võib igav hakata.” (ajakiri Alla, Nr 5, 1995).
Alla õppis 496. keskkoolis, mis asus Lavrovõi põiktänavas, täpselt Vorontsovo sauna kõrval. Kool oli uus ja avati just siis, kui meie peategelane läks esimesse klassi – 1956. aastal (praegu on selles viiekorruselises hoones laste tehnikakeskus). Pugatšova klass oli suur ja seda peeti raskeks. „Me ajasime kogu aeg oma õigust taga,” rääkisid Alla klassikaaslased. Ka tema ise ilmutas tihtipeale tõrksust, vaatamata Zinaida Arhipovna korrapärasele peapesule. Tõsi, aktiivsuse tõttu valiti Alla ükskord klassivanemaks. Teda hinnati koolis muusikalise hariduse tõttu. Vanemate klasside õpilased kutsusid Pugatšovat oma õhtutele, et ta saadaks nende esinemist. On selge, millist kadedust tekitas see asjaolu klassiõdedes. Ta suutis käigult mängida mis tahes laule, kuid ei söandanud ise publiku ees laulda. Osaliselt seetõttu, et häbenes esihammaste vahet. Seepärast naeratas ta poistega suheldes natuke ebaloomulikult, kattes ülahuulega oma „puudust”.
„Hoovis oli Alla samuti alati eestvedaja,” meenutas Jevgeni Borissovitš Pugatšov. „Mina olin memmepoeg, aga tema suhtles kohalike pättidega.” Krestjanka rajoonis ajas kohalikele noortele hirmu nahka nooruk, kelle hüüdnimi oli Džaga. (Noorteajakirja sobiks siinkohal nali sellest, et Venemaa on reggae kodumaa ja järgneks laialivalguv teemaarendus, aga see pole meie ampluaa.) Peale ebameeldiva välimuse oli Džaga tuntud veel Soome pussi omanikuna, mida ülistab kogu pätilüürika. Ent isegi relvastatud Džagaga rääkis Alla üsna jultunult. Võimalik, et pärast neid dialooge värisesid tal käed-jalad, aga ta rabas kõiki oma julgusega. Mitte asjata polnud tema lemmikkirjanik lapsepõlves Arkadi Gaidar.
Ägeda loomu tõttu hakati Pugatšovat piirkonnas veltveebliks kutsuma. Kui keegi hoovi poistest tegi rumala nalja ühesilmse Boriss Mihhailovitši aadressil, astus Alla talle ligi ja ütles tasakesi läbi hammaste: „Kohe saad teada, mida tähendab elada silmata …” Ta võttis hoogu ja virutas kõigest jõust oma isa solvajale näkku. Sellest ajast peale püüdis too vältida „seda napakat Pugatšovat”.
•
Nagu kõik kuuekümnendate neiud, oli ta natuke armunud näitleja Oleg Striženovisse, naisnäitlejatest meeldisid talle Audrey Hepburn ja Gina Lollobrigida. Alla vahetas sõbrannadega iidolite postkaarte, fotosid. Nagu neiud ikka ja alati, pidas ta päevikut. Hiljem heitis ta selle mingis põgusas nukrushoos tulle. Ilmselt pole põhjust taga nutta kadunud kirjatähti, mida Pugatšova oli maalinud õrnas eas kiire ja ladusa käekirjaga: kultuuriajaloo seisukohast polnud neil mingit väärtust. Säärased päevikud on kõigest hetke käsikirjaline „kardiogramm”.
Enne vanematesse klassidesse jõudmist, muusikast ja jalutuskäikudest vabal ajal mõtles Alla välja kleidimoode. Ta joonistas need paberile – väga püüdlikult, värvipliiatsitega, kujutades hoolikalt iga krooget. Kõik see on samuti kaotsi läinud. Vastasel juhul saanuks Valentin Judaškin küllaga inspiratsiooniallikaid.
Pugatšova on rääkinud mitu korda, et teismelisena tekkis tal äkki veider allergia – rõivaste värvi suhtes. Lausa hirm värvide ees:
„Ma ei saanud midagi peale musta selga panna. See oli kohutav. Koolivorm päästis mind kuidagimoodi. Aga mitte see, mida müüdi poodides. Tuli otsida mingit erilist materjali ja lasta õmmelda. Iga kangatükki kontrolliti, kas mul pole selle vastu allergiat. Reeglina hakkasin ma rohelise, punase, helesinise peale värisema. Panen kleidi selga, käin viis minutit ringi ja vajun poolminestusse, nägu kattub külma higiga.
Kui palju arste kutsuti! Nad kuulutasid, et see on muidugi allergia, aga pole selge, mille suhtes. Mina rääkisin kogu aeg: „Ema, kui avaneks võimalus saada kuulsaks ja sõita teise riiki, kas või maailma otsa, et terveks saada, kui õnnelik ma siis oleksin.” Ema nuttis ja vastas: „Pole midagi, tüdruk. Võib ka musta pluusi teha!” Ja ma hakkasin oma musti riideid kandma nii, et kõik arvaksid, nagu oleks mul palju riideid, aga ma ei taha neid lihtsalt selga panna. Õpetajad küsisid: „Miks sa tulid selliste riietega peole?” Teati, et mu vanemad on üsna heal järjel. Mina rebisin veel midagi nimelt lõhki. Mõelgu kõik: on ikka lohakas, ta võiks end ju korralikult riidesse panna, aga vaat, mis tema selga paneb. See oli mu elu esimene ja kõige keerulisem roll – mängida tujukat, õnnelikku ja rikast …”
Vaevalt et see kuvand oli sügavalt läbi mõeldud. Kuigi tujukuse asjus on paljud kaasaegsed nõus. Vera Aleksandrovna Petrovskaja, peategelase klassijuhataja, meenutab lugu: „Tal oli ema Zinaida Arhipovnaga midagi klaarida. Või mis klaarida … Ta ei tulnud õigel ajal koju või midagi sellist … Ema piiras selle eest kuidagi tema õigusi. Alla läks protesti märgiks kodunt ära. Emale, kes tal alati silma peal hoidis, oli see tõsine löök. Zinaida Arhipovna tormas järgmisel päeval kooli. Küsis lastelt, kus Alla on. Ma käisin nende pool, rahustasin teda. Siis leiti Alla üles. Nagu selgus, oli ta kogu öö trepikojas istunud. Alla oli üldse iseloomuga tüdruk.”
(Muide, Vera Aleksandrovna on tuntud ajakirjaniku ja telekriitiku Irina Petrovskaja ema.)
Alla klassiõde ja sõbranna Jelena Belova on kirjeldanud sama põnevaid lugusid: „Käisime õhtuti viiekesi kaldapealsel jalutamas. Juhtus, et mingid poisid hakkasid meile ligi ajama. See oli muidugi hoopis midagi muud kui praegu. Aga me pelgasime ikka. Kui selline jõuk meie poole liikus, saatsime Alka ette. Ta ajas juuksed puhevile, tegi debiiliku näo pähe, hakkas lonkama, astus neile ise ligi ja küsis koleda häälega, mis kell on või kuidas minna raamatukokku.
