tion>
Originaali tiitel:
Elisabeth Naughton
Repressed
2016
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Tegemist on väljamõeldisega. Nimed, tegelaskujud, tegevuspaigad ja sündmused on kas autori ettekujutuse vili või väljamõeldis ning igasugune sarnasus tegelike isikutega, olgu elavate või surnutega, samuti ettevõtete, sündmuste või paikadega on puhtjuhuslik.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Jana Kuremägi
Korrektor Inna Viires
Text copyright © 2016 Elisabeth Naughton
This edition is made possible under a license arrangement originating with Amazon Publishing, www.apub.com, in collaboration with Synopsis Literary Agency.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11359
ISBN (PDF) 978-9949-844-85-2
ISBN (ePub) 978-9949-84-879-9
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Jane Droge´ile,
naisele, kes teab surematu armastuse tõelist tähendust.
Tädi Jane, sinu usk ja ohverdus inspireerivad meid kõiki.
PROLOOG
Mine talle järele.
Hirm kihutas tüdruku adrenaliini üles, pani pulsi tugevamini ja kiiremini lööma. Seth oli käskinud tal koju minna. Kuid ta ei suutnud. Mitte siis, kui vend on hädas. Ta võib abi vajada.
Jalad hakkasid liikuma, enne kui ta arugi sai, mis on toimumas. Kopsud täitusid karge õhuga, kui ta tormas piki teerada puude vahele. Ta hüppas üle kivide ja okste, ettevaatlikult, et mitte komistada ja viga saada. Hingamine muutus raskeks ja vaevaliseks. Kui ta lõpuks märkas paksus metsas majakest, oli ta üleni higine.
Ta aeglustas sammu. Pulss ta kõrvus oli möirgav kohin. Sõrmed värisesid, kui ta sööstis ühe puu tagant teise taha, püüdes jääda nähtamatuks – nii igaks juhuks. Poollagunenud majakese räpastest akendest kumas kõhedust tekitav oranž valgus. Ta kissitas silmi. Püüdis vaadata aknast sisse.
Majast kostis mürtsatus ja ta võpatas. Puu taha sööstnud, piilus ta värisedes selle tagant välja ja otsis pilguga Sethi.
Palun, ära ole seal. Palun, ära ole seal…
Kõlas veel üks mürtsatus ja ta tõmbus tagasi. Puit raksatas vastu puitu. Hirm haaras tüdrukul otsekui jäise käega kõrist. Mingi kaklus oli käimas, aga ta ei näinud, kes sellesse on segatud, ei teadnud, mis toimub. Teadis, et peaks jooksma, kuid ei suutnud sundida jalgu liikuma.
Uks lendas paugatades lahti. Ta jälgis õudusega, kui kaks ähmast kuju tirisid kolmandat välja, majast eemale.
See oli Seth. Ta tundis ära venna pikad jalad ja kiitsaka kuju. Tundis kuuvalguses ära tema helepruuni juuksepahmaka.
Ent ta ei suutnud eristada hääli. Ei teadnud, mida nad ütlesid. Ja nad eemaldusid temast. Seth peksles jalgadega ja karjus koledaid sõnu, mis alati pahandasid emmet, kui tüdruk neid kordas. Pisarad kõrvetasid silmi. Midagi kohutavat on juhtumas. Midagi kohutavat on juhtumas Sethiga.
Tüdruku sisemus tõmbus kokku nii hirmust kui otsustamatusest. Ta peab venda aitama. Ta peab venna päästma. Ta ei saa lasta neil vennale haiget teha.
Adrenaliin voogas. Ta tõukas end puutüvest lahti ja tormas läbi metsa, järgides Sethi häält.
Palun, palun, palun… Ärge tehke talle haiget. Ärge tehke mu Sethile haiget…
Äratundmine tuhises temast läbi. Ta oli varem selles metsaosas olnud. Palju kordi sellel suvel. Hoolega teerajalt kõrvale hoides, et nad ei näeks ega kuuleks teda, kuulatas ta nende hääli ja jooksis paralleelselt nende liikumisega. Kuid ta teadis, kuhu nad suundusid, juba enne kui kuulis veesolinat.
Eespool kajas kose mühin. Hääled segunesid veekohinaga. Seth tõi ta alati siia, kui ilm oli kuum. Suur veesilm kose põhjas oli üks vahva koht. Kuid need hääled ei lõbutsenud. Need olid vihased. Karjusid. Kisasid. Vesi plartsatas taas. Sellele järgnes jälle Sethi hääl. Ainult et sedapuhku kõlas see meeleheitlikult. Kiirustades.
Hirmunult.
„Ei! Är…“
Tüdruku süda kargas kurku. Ta jalad valutasid, ta kopsud põlesid, kuid ta ei peatunud. Ta leidis laia oja ja sprintis piki ojaäärt, kuni jõudis koseni. Vesi pritsis ta näole, kuid ta pühkis veetilgad ja haaras väikese vahtrapuu tüvest. Mäekülg langes järsult alla, avanedes kolmkümmend jalga allpool asuvale veesilmale.
Kusagilt lähedalt kostis kisa, kuid tüdruku pilk vilksas veesilma keskel virvendavatele säbarlainetele ja poisile, kes hoidis üht lõtva keha vee all.
Poiss tõmbas keha veest välja. Tilkuvad helepruunid juuksed läikisid kuuvalgel. Tüdruk kissitas silmi, et paremini näha. Palvetas, et see poleks Seth. Ahmis õhku, kui tundis ära elutu, taevasse vaatava näo.
Ei. Põletav valu torkis rinnus. „Ei! Seth!“
Kruus krabises, kuid tüdruk ei vaadanud, mis selle tekitas. Ei suutnud. Sest ainus, millele ta suutis keskenduda, oli poiss, kes surus Sethi elutut keha särgisiilust kinni hoides vette. Poiss, kes vaatas ta poole üles pärani silmi süüdlasliku pilguga.
Ehkki poiss oli kolmkümmend jalga allpool, ehkki tüdruk ei näinud suurt midagi peale varjude ja poisi silmavalgete, ta teadis, kes see poiss on. Ta oli teda linna peal näinud. Ta oli kuulnud pahandustest, mida poiss tekitas. Ta oli kuulnud, kui vanemad käskisid Sethil sellest poisist eemale hoida.
Kuid Seth ei hoidnud eemale. Ja täna oli poiss põhjustanud midagi palju enamat kui lihtsalt pahandust. Täna oli ta võtnud ainukese asja, mida tüdruk armastas, ja sellega hävitanud tema maailma.
ESIMENE PEATÜKK
Kaheksateist aastat hiljem…
Inimese meeleseisundi kohta ütleb see palju, kui keset jääkülma Arktikat seisev iglu tundub meeldivam kui soe mugav maja. Samantha Parker plõksas kinni teleris jooksva tõsielufilmi, mida oli maha keeratud häälega kortsus kulmul vaadanud, heitis puldi voodile, siis püüdis logiseval redelil tasakaalu hoides – taas – ajada äsja ostetud kardinaid kardinapuule. Kangas jäi pidama varda roostesel laigul ning ta lükkas jõulisemalt. Toas kajas rebeneva riide kärin,
