pilk langes osariigi meistrivõistluste korvpallimeeskonna pildile, ta kangestus.
„Kas saan teid aidata?“
Ethan pööras pea paremale, kabinetiukse poole, kus üks hallipäine naine silmitses teda kahtlustava pilguga, nagu oleks tal kavatsus midagi pihta panna. Hale naeratus kergitas Ethani suunurki. Sunnitud naeratus, nagu ta isegi teadis. „Jah. Ethan McCane on mu nimi. Mul on kokkulepitud kohtumine direktor Burke’iga.“
Sekretär lükkas punaste raamidega lugemisprillid ninal kõrgemale. „Ah jaa. Teie olete see psühholoog.“ Põlgus pudenes ta sõnadest, kui ta pöördus, viibates, et Ethan järgneks. „Istuge siin ja oodake. Härra Burke’il on nõupidamine.“
Ülimalt sõbralik. Kindlasti on vees midagi.
Tänusõnu pomisedes järgnes Ethan sekretärile kitsasse eesmisse kabinetti. Keskel laiutas kõrge lett. Paremal oli kolm tooli seina äärde lükatud.
Kuna sekretär istus ja asus uuesti arvuti taga tööle, ilmutamata vähimatki huvi vestelda, pani Ethan koti toolile ja uuris teadetetahvlit uudiste ja infoga koolis toimuvate ürituste kohta. Uks ta selja taga avanes, enne kui ta lõpetas lugemise talvemuusikali kohta.
„Ma ei tea, kuidas te ootate, et ma teen oma tööd nii nigela eelarvega, nagu te olete määranud õppetarvete ostmiseks,“ kaebas naishääl.
„See ei ole erasektor,“ vastas mees. „Ja mul ei ole praegu aega, et teiega vaielda. Mul on järgmine kokkusaamine.“
Kostsid sammud, siis ilmus mees avatud uksele, nördinud ilme näol selgelt kõigile näha. Ta oli keskmist kasvu, alla viiekümne, tumedate, meelekohtadel kergelt hallinevate juuste ja täishabemega, ja ta vaatas Ethani poole, otsekui oleks Ethan see, kes tahab karjudes majast välja tormata, mitte vastupidi. „Teie olete kindlasti doktor McClane. David Burke. Astuge sisse.“
Rõõmuga.
Ethan haaras koti.
„Millal teil on aega minuga vaielda?“ päris naine kabinetis. „Ma paneksin aja teie kalendrisse kirja, et te saaksite oma vastuväited ette valmistada.“
Direktor ohkas. „Kuidas oleks homsega? Ma võin isegi varem kohale tulla, teil on siis piisavalt palju aega kisa tõsta. Kas see sobib teile?“
Naine ei vastanud kohe, ja kui Ethan kabinetti astus, saatis ta mehe poole vihase pilgu.
Naine oli noorem, kui Ethan oli hääle järgi arvanud – võib-olla alla kolmekümne. Tumedad lokkis juuksed olid klambriga kuklasse kinnitatud. Tema põsesarnad olid kõrged, nina sirge ja tal oli väga vähe meiki näol, mis ei varjanud sugugi tumedaid rõngaid silmade all. Kuid isegi põrnitseva pilgu ja ilmselgete väsimustunnustega oli ta kaunitar. Ja ta silmad… need olid hüpnotiseerivad. Nagu soe sulašokolaad, millesse on mett puistatud. Silmad, mis hõikasid vaata mind, ehkki ta püüdis oma välimust maha teha, pisendada, halvemaks muuta, kandes kõige inetumat halli pükskostüümi, mida Ethan oli näinud.
Ethan naeratas – see oli tõeline naeratus – ja esimest korda sellest saadik, kui ta oli nõustunud selle juhtumiga tegelema, ei tundunudki otsus siia tulla nii halb. Eriti kui teda ootab iga päev ees selline silmailu.
Naine tõmbas silmad kissi ja ta lummavas pilgus lõi särama uudishimu. Kuid selle asemel et esitada küsimusi, mis ta peas ringlesid, keskendus ta uuesti direktorile. „Kui te äkki unustate meie kohtumise või jääte just siis haigeks, David, olen ma teie koduukse taga.“
„Selles ma ei kahtlegi,“ pomises Burke, kui naine kabinetist lahkus. Ta ei heitnud Ethanile pilkugi, pühkis mehest mööda, justkui polekski teda seal. Kuid tema möödudes hõljus meheni magusat lavendli ja vanilli lõhna, mis saatis Ethani kõhtu kuuma sähvatuse.
Eesmisest kabinetist kostsid summutatud hääled, millele järgnes uksepaugatus. Kõmatuse haihtudes võttis Burke lauanurgalt toimiku ja ohkas. „Vabandage. Ärritatud õpetajad on tihti hullemad kui pahurad postitöötajad.“
„Nii hull kohe?“ Kuna direktor ei võtnud istet, pani Ethan oma koti ühele laua ette seatud toolidest ja torkas käed püksitaskutesse.
„Te ei tea pooltki. See naine ei ole enne õnnelik, kui saab mu munad regulaarselt kruustangide vahele pigistada.“
Ethan turtsatas. Imelikul kombel kõlas see selle naise puhul ühtaegu nii valuliku kui ka meeldivana. „Veab teil.“
Burke ulatas talle toimiku. „Mulle ei meeldi küll nii kiiresti meie jutuajamist lõpetada, aga pean veerand tunni pärast ringkonna kantseleis olema. Meil on homseks kõik valmis. Kui te ei sekku õppetöösse, teeme meie omalt poolt koostööd, kui vähegi saame.“
„Ma oskan sulanduda.“ Ethan lõi toimiku lahti ja libistas pilgu üle pealmise lehe. „Kas need on õpetajate hinnangud Thomase käitumise kohta?“
„Jah, ainult Sam Parkeri oma on puudu.“
„Ja see mees on…?“
„Keemiaõpetaja.“ Burke pani kuue selga ja viipas lõuaga ukse poole. „Te olete temaga juba kohtunud.“
„Ahaa.“ Ethan kergitas suunurka. „Rahulolematu õpetajanna. Jah. Ma arvan, et mäletan.“ Justkui ta suudaks unustada sädelevate silmadega tüdrukut.
„Ta läks tagasi oma klassiruumi. Tõenäoliselt saate ta kätte, kui vajate tema hinnangut enne homset.“
Ethan ei vajanud seda. Tegelikult mitte. Alustuseks oli tal piisavalt materjali. Ent mõte näha jälle noid silmi oli kena kõrvalepõige, et ta ei peaks uuesti üle elama kogu seda jubedust, mis temaga selles linnas juhtus.
Burke kohendas kuuekraed ja suundus ukse poole. „Annette annab teile Adleri tunniplaani ja kaardi, et te ära ei eksiks. Kui midagi ette tuleb, teatage mulle. Näeme homme hommikul.“
Ethan jättis direktoriga hüvasti, sai linnaku kaardi ja külaliseloa Annette’ilt, halliseguste juustega sekretärilt, kes silmitses teda endiselt, nagu tal oleks kaks pead, ja lonkis siis mööda pikka koridori, kus olid kulunud seinad ja õpilaste logisevad kapid. Plakatid kuulutasid peatselt toimuvat tantsuõhtut. Laest alla rippuv loosung tuletas õpilastele meelde, et nad end vaimude nädalaks vastavalt riidesse paneksid. Koridori lõpus pühkis koristaja, kõrvaklapid peas, harjaga põrandat. Mees tõstis Ethani lähenedes pea, tõmbas silmad vidukile, pöördus siis kiiresti eemale.
Veel üks sõbralik elanik. Vastuvõtt siin muutub iga hetkega üha lahkemaks.
Ethan heitis pilgu kaardile, jätkas piki koridori ja keeras siis paremale. Poolel teel märkas ta keemiaõpetajat vormika blondiini kõrval, kellel oli seljas lühike seelik ja all tikk-kontsad, millel ükski terve mõistusega naine ei suuda terve päeva seista.
Tõenäoliselt kuulsid nad tema tulekut, sest mõlemad pöördusid tema poole, niipea kui ta nurga tagant välja astus. Ja samal hetkel, kui Sam Parkeri lummavad silmad kinnitusid Ethani pilku, moodustus mingi kõva ja tihke tomp tema keskmes.
Pagan, neile silmadele peaks tõesõna olema hoiatus kaasa pandud.
Blondiin peatus keset lauset ja mõõtis Ethanit kuuma pilguga. „Te paistate olevat eksinud, iludus.“
Ethan vaatas suurustlevat briljantsõrmust blondiini vasakus käes ja pihale
