kurat.“ Ta lõi terasest ust jalaga nii kõvasti, kui jaksas, ja lõi käega vastu siledat, jahedat pinda. „Pagana persevest! Kui ma su kätte saan, sa soovid, et ma poleks sind leidnud!“
Ainult see tal veel täna puudus. Tal oli juba eilsest õhtust küllalt sellest… mis põrgut see oli olnud. Ta isegi ei teadnud enam, sest naastes politseijaoskonnast, Will sabas, olid sõnad, mida ta oli uksel näinud, kadunud.
Ta oli terve öö üleval olnud, püüdes aru saada, kas need sõnad ikka olid seal olnud või oli ta neid ette kujutanud, kas ta hakkab aegamisi hulluks minema või keegi kiusab teda. Aga nüüd ta teadis, et sõnad olid olnud tõeliselt olemas. Sama tõeliselt olemas nagu sõnum tahvlil. Sama tõeliselt olemas nagu too värdjas, kes oli ta sellesse pugerikku lukustanud.
Ta vandus veel kord ja andis uksele järjekordse tugeva hoobi.
Valuvahk sai alguse varvastest ja sööstis mööda jalga üles. Ta nihutas keharaskust ja hüppas tervel jalal. Hõõrudes haiget saanud varbaid, andis ta viimaks alla tugevale kihule ning karjatas.
„Enne murrate jala, kui see uks viga saab.“
Sam tardus. Ja sulges ühe südametukse möödudes silmad.
Kurat. Tal oli täiesti meelest läinud, et ta pole üksi. Otsekui elu ei saaks enam hullemaks minna. Tema selja taga pimeduses rebenes mingi paber. „Kummikommi?“
Sam tõmbas rahustavalt hinge, mis ei teinud suurt midagi ta tormitseva pulsi aeglustamiseks. „Ei, doktor McClane, mul ei ole vaja suhu midagi, mis mind vaikima sunniks, tänan väga.“
Pimedusest kajas tasane naeruturtsatus. Ja liiga hilja taipas Sam, kui kahemõtteliselt see kõlas. Ta surus oige alla. Pagan võtaks, ta eksis. Tema elu võib muutuda hullemaks. Ilmselt ikka palju hullemaks.
„Ma ei ürita teid vaikima sundida, proua Parker. Arvasin vaid, et see võiks abiks olla.“
„Abiks?“ Sam pöördus mehe poole ja jõllitas vihaselt pimedust, ehkki ta teadis, et mees ei näe teda. „Kell on peaaegu viis. Nüüdseks on abi juba ammu läinud.“
„Loodame, et mitte.“ Roheline valgus läks põlema, Sam taipas, et see tuli mehe mobiilist. Tuluke valgustas mehe veetleva näo tasapindu ja nurki, kui mees numbreid valides alla vaatas. Jalga masseerides püüdis Sam meest mitte vaadata. Ta võib ju olla hullumise äärel, aga ta on siiski naine. Juba esimese pilguga märkas ta kohe, et McClane on elava inimesena tuhat korda kuumem kui piltidel, mis ta oli internetist eile õhtul välja otsinud.
Mis oli teda veelgi enam vihastanud.
Mees kortsutas ekraani uurides kulmu. „Kurat.“
Sam surus alla keelele tükkiva: ma ju ütlesin. „Las ma mõistatan. Levi ei ole.“
Kui mees pööras pilgu tema poole, pöördus ta tagasi näoga ukse suunas ja raputas taas uksenuppu. „Terve see kool on nagu hiiglaslik surnud tsoon. Kellelgi pole siin levi.“
Pagan, ta ei taha terveks ööks selle mehega siia kinni jääda. Ta lajatas käega vastu ust. „Kenny!“
Peale ventilaatorilabade vuhina klassis ei kostnud kõrvu midagi.
„Kes on Kenny?“
Uksele prõmmida oli sama kasutu kui soovida, et ta poleks kunagi siia tulnud. „Majahoidja. Aga tõenäoliselt on ta koolimaja teises tiivas ja isegi kui ta pole seal, kannab ta alati neid tobedaid kõrvaklappe, kui ta töötab.“
„Aga teised õpetajad?“ Doktor McClane astus ta kõrvale ja mehe sõrmed puudutasid uksel tema omi. Soojus keerles üle Sami naha. Ta astus kiiresti kõrvale, siis hammustas huulde, et mitte karjatada, kui valu varbas hullemaks läks.
„Kas te pole varem üheski koolis käinud?“ päris ta, kui valu vaibus. „Enamik õpetajaid kaob siit kohe, kui kell on neli saanud. Ma annan pea, et siin ei ole enam kedagi.“
Ja miks pagana päralt oli ta seda öelnud? Hea küll, ta on tõsiselt peast segane. Ta oli äsja öelnud võhivõõrale inimesele – mehele, kes on temast vähemalt kolmkümmend viis kilo raskem ja kes ilmselgelt teeb trenni –, et keegi ei tule neid otsima. Et keegi isegi ei tea, et nad on siin luku taha pandud.
Njah, see oli nutikas. Ta taganes, kuni põrkas seljaga vastu riiuleid.
Mees lülitas sisse telefoni taskulambi ja suunas valguse üle ukse, kui ta lukku uuris. „Aga see õpetaja, kellega te koridoris rääkisite? See blond must lesk?“
Must lesk. Suurepärane. Ta oli juba unustanud, et kutsus Margareti psühholoogi ees mustaks leseks. Ta võib ainult ette kujutada, mis tillukesi infokillukesi mees sellest vestlusest tema kohta on kogunud.
Ta tõrjus selle mõtte, kui taipas, et isegi Margaret on juba ära läinud. Ta jäi täna kauemaks ainult individuaalse õppekava koosoleku pärast. Aga mehel ei ole vaja seda teada. „Mmm… ta võib kusagil olla, ma arvan.“
Mees pöördus Sami poole. Ja hämaras valguses nägi Sam, kuidas ta silmad tõmbusid vidukile. Kuidas ta uuris naist, nagu oleks see laborirott, täpselt nagu kõik teised psühholoogid olid teda uurinud.
Ärevus ja hirm andsid maad vihale. Vihale, mis lisas talle jõudu. Vaata nii palju, kui tahad, hingeuuristaja. Ma ei karda sind.
Mees langetas pilgu, ohkas ja vajus põrandale, selg vastu terasust, pikad jalad ette sirutatud. Sam jäi sinna, kus ta oli, kuid seisnud pärast paariminutilist vaikust ühel jalal, et võtta raskus haiget saanud varbalt, andis ta lõpuks alla ja laskus samuti põrandale. Toetanud selja vastu riiuleid, tõmbas jalad konksu ja pani käsivarred põlvedele, jälgides hoolega mehe vähimatki liigutust, nii igaks juhuks.
„Ma lülitan tule välja, et akut säästa,“ ütles mees.
Sam ei vastanud. Ruumis oli pime. Sami pulss kiirenes jälle, kui ta ootas, et silmad harjuksid pimedusega. Ent isegi siis ei suutnud ta eristada muud kui ukse alt paistvat imepeenikest valguskiirt. Ja pimedas tunnetas ta eriti teravalt kitsast, kokkusurutud ruumi, McClane’i lähedust, ruumis kerkivat kuumust.
McClane ohkas. „Kuna me oleme kord juba siia jumal teab kui kauaks luku taha jäänud, võiksite mulle rääkida ajatäiteks sellest, kes teie peale viha kannab.“
Võttes arvesse neid huligaansusi, mida Sam oli viimasel ajal pidanud taluma, tuleks sellest üks pagana pikk nimekiri. Mida ta ei kavatse hingeuuristajaga jagada. „Ma ei tea.“
„Teil ei ole aimugi?“
„Ei, doktor McClane, mul ei ole aimugi, kes vihkab mind nii hirmsasti, et nad midagi niisugust teevad.“
„Ethan.“
„Mida?“
„Mu eesnimi on Ethan.“
Sam surus hambad kokku. Ta ei tahtnud teada mehe eesnime. Ta ei tahtnud teada mitte midagi tema kohta. Ja miks siin nii palav on? Ta tegi jakinööbid lahti ja tõmbas kleepuva pluusi rinnast eemale.
Sugenes vaikus. Vaikus, mis oli ühtaegu nii intiimne kui ka rahutukstegev. Ta püüdis end kaugemale nihutada, kuid lõi õla vastu riiulit ära. „Kurat.“
„Kas
