karjus: „Te ei hirmuta mind! Arvate, et olete karmid kutid? Te olete argpüksid. Näidake ennast, te väiksed koletised!“
Grimly tormas temast mööda, lüües ta peaaegu jalust maha, tema meeletu haukumine täitis jaheda ööõhu. Sam lõi õla vastu uksepiita ja haaras vaba käega piidast, et jalule jääda. Valu põrus rikošetina mööda käsivart alla ja Grimly lakkamatu haukumine kostis maja tagant.
„Rumal koer.“ Tema hoolimatu veiderdamine viib Sami hukatusse. Ta astus välistrepile.
Rumal koer…
Ta samm aeglustus ja mingi osa Sami rinnas kangestus, pannes kõik tokerdades seisma. Ta on rumal koer. Lihtsalt rumal koer. Ja see, et koer on ohtlik, oli küll viimane asi, mida ta tahtis, et mõni noor kaak arvaks.
Ta süda hakkas puperdama. Ta vaatas uurivalt varjulises eesõues ringi. Üksik tänavalamp vasakul valgustas tühja tupikteed. Vana tamm, lehtedeta, seisis nagu igerik skelett. Sellel tunnil – kolmapäeva keskööl – ei liikunud mitte miski.
Grimly haukumine kostis maja küljelt üha valjemini ja meeletumalt. Logisevast välistrepist alla sööstes jooksis Sam koerale järele, hoolimata sellest, et maapind oli märg ja mudane või et ta oli paljajalu. Ainus asi, mis teda kannustas, oli see, et ta jõuaks koerani enne kui nood noorukid. Raskelt hingates jõudis ta lõpuks garaažini ja nägi kõrvalukse ees üles-alla hüppavat Grimlyt, kes metsikult haukus räpase akna all.
„Grimly!“ Kergendatult, et koeraga oli kõik korras, aeglustas Sam sammu. „Tule kohe tagasi!“
Grimly haukus edasi. Nördinult läks Sam koera selja taha ja sirutas käe ta kaelarihma järele. „Ma ütlesin, tule juba.“
Sam sikutas, kuid Grimly tõmbas tagasi ja haukus veel kõvemini. Sam lasi kaelarihmast lahti. Ta jalg libastus mudasel rohul. Kuidagimoodi sai ta enne kukkumist tasakaalu tagasi. Vandesõnu pomisedes enda, oma koera, terve selle olukorra peale, ajas ta end püsti, siis jäi liikumatult seisma, sest taipas, mis oli Grimly tähelepanu hõivanud.
Ukse ülemisest nelinurksest aknast tilkus punane värv nagu veri. Värviga olid kirjutatud järgmised sõnad: „VÕTA NÕU KUULDA VÕI MUIDU.“
Sam keeras viuhti ringi ja vaatas üle lageda tagaõue ja kauguses tumenevate mägede. Ka seal ei liikunud midagi. Nii kaugele kui silm ulatas, olid näha vaid mändide ja ebatsuugade varjud. Kuid mets on parim koht, kuhu peituda, veelgi parem koht, kus oodata, ja Sam ei kahelnud, et teismelised, kes ta elu põrguks tegid, on seal. Kusagil.
Viha tuli tagasi, kuum ja pakiline. Lapsikud tembud on üks asi, kuid see oli vandalism ja tal sai sellest villand.
Tal oli endiselt juhtmeta telefon käes, ta valis numbri ja tõstis telefoni kõrva äärde. „Jah,“ lausus ta, kui operaator vastas. „Politseiülem Bransonit palun. Samantha Parker räägib.“
Operaator pomises, et politseiülemal on muudki teha kui isiklikke kõnesid vastu võtta, kuid Sam ei kuulanud. Will oli perekonnasõber. Kui Sam paar kuud tagasi koju tuli, et ema eest hoolitseda, oli mees öelnud, et kui ta midagi vajab, võib igal ajal helistada, ja praegu vajas ta meest rohkem kui kedagi teist. Ta saab võtta sõrmejäljed. Sõrmejälgede järgi saab hälvikud kinni nabida. Ja seekord esitab ta süüdistuse. Ta ei kavatse enam head inimest mängida.
Sam pöördus tagasi ukse juurde ja silmitses tilkuvat kirja, oodates Willi saabumist. Tema auto oli pargitud garaaži keskele, täpselt nii, nagu ta oli selle jätnud, puutumata. Kuid pintsel, mida oli kasutatud, ja purk punast värvi pingil, mille ta oli jätnud isa vana tööpingi juurde, olid uued.
Sami pilk rändas sõnumile aknaruudul. Süda tagus katkendlikult vastu roideid. Aegamisi libistas ta sõrmega üle tähtede.
Peale jaheda klaasi ei puudutanud ta sõrm midagi.
Kõris pitsitas. Ta ei hoolinud enam sõrmejälgedest, pani käe uksenupule ja keeras.
See ei liikunud.
„Sam?“
Sami süda jättis löögi vahele ja Willi tuttav hääl telefonis ei aidanud, et lakkaksid mööda selga alla jooksvad jäised hirmujudinad.
Sest keegi oli olnud lukustatud garaažis. Keegi võis selsamal hetkel olla majas sees.
TEINE PEATÜKK
Ethan McClane vajas hädasti üht sigaretti.
Ei, vajada ja tahta on kaks eri asja. Ta tahtis sigaretti. Vajas aga üht valusat hoopi vastu pead, et oli üldse nõustunud selle rumala mõttega.
Ta pistis suhu kirsimaitselise kommi, see ei teinud suurt midagi suitsunälja leevendamiseks, ja ta pööras pilgu keskkooli vanadest tellistest seintele. Mis tobedus. Kui ta turvaliselt oma BMW-s istus, ei paistnud, nagu seal oleks palju muutunud, kuid ta polnud lootnudki midagi erilist. Õu oli endiselt suur ja tühi, välja arvatud paar tamme, mis olid suuremad, kui ta mäletas. Mõned lapsed viibisid väljas, lobisesid pärastlõunase päikese paistel. Kõrval asuvalt väljakult kostis hõikeid, seal harjutas jalgpallimeeskond.
Tuttav vaatepilt näis vaikne ja rahulik, kuid Ethani sisemus tõmbus tonnist närvidest pingule. Peaaegu kakskümmend aastat on möödas, ent paljas mõte selles Oregoni osariigi loodeosa vaikses linnas viibimisest ajas tal südame pahaks.
Võta end kokku. Tuleta meelde, miks sa siin oled. Seekord ei ole asi isiklik.
Ta tõmbas päikseprillid eest ja heitis need konsoolile. Niipea kui kohtunik Wilson talle selle juhtumi pärast helistas, oleks ta pidanud mõtlema, kuidas sellest välja vingerdada. Tal on praegu isiklik erapraksis. Ta ei tööta enam riigi palgal. Ei pea andma hinnangut ega ravima alaealisi seaduserikkujaid, kui ei taha. Kuid ta oli sellele jõulisele vanale kohtunikule võlgu selle eest, et too oli käitunud leebelt ühe ta poisiga. Ja kui ta mõtles sellele piisavalt palju, pidi ta tunnistama, et talle tuleks kasuks see juhtum tasuta käsile võtta. See võiks sundida teda omaenda deemonitele otsa vaatama, et ta saaks mineviku lõplikult seljataha jätta.
Loomulikult juhtus see kõik enne, kui ta tegelikult siia jõudis.
Pagan, ta vajab suitsu. Ja lobotoomiat.
Ta tõukas BMW ukse lahti, haaras kõrvalistmelt koti ja ronis autost välja. Ta oli Thomas Adlerit vaid korra kohanud. Kohe pärast seda, kui poiss oli Portlandis sissemurdmiskatsel kinni võetud. Thomase süüdistustenimekiri oli pikk: vargus, kallaletung, vandalism, – kuid selle asemel et saata Thomas pärast ta viimast seaduserikkumist kolooniasse, oli kohtunik Wilson otsustanud, et Thomas vajab tegelikult keskkonnavahetust ja nõustamist. Nüüd elab Thomas koos oma võõraks jäänud vanaemaga väikelinnas ja Wilson oli palunud Ethanil aidata poisil uue keskkonnaga kohaneda.
Ethan ei ole naiivne. Ta teadis tänu aastatepikkusele tööle riigi heaks, et on lapsi, keda ei saa enam aidata. Ta lootis, et Thomas ei kuulu nende hulka.
Karge novembrituul puhus äsja maha langenud lehti krabisema ta jalge all, kui ta meeli tervitasid küpsete õunte külluslik lõhn kõrval asuvast õunaaiast ja värskelt kaevatud mulla lõhn. Koolimajale lähenedes sundis ta end naeratama teismelisele tüdrukule, kes trepil istudes teda ettevaatlikult silmitses. Tüdruk nihutas end ta eest kõrvale, nõjatus lähemale poisile, kes oli üleni mustas nagu goot ja istus tema kõrval, ning sosistas midagi, mida Ethan ei kuulnud.
Sõbralik.
