ei jäänud märkamata pilklik toon ega vaenulikkus, mis lõi kahe naise vahel lausa sädemeid. Siin on kindlasti oma lugu. See ei peaks teda huvitama, kuid äratas sellegipoolest uudishimu.
Sam Parkeri silmad tõmbusid pilukile. „Kas David saatis teid siia, doktor McClane?“
Naine teadis, kes ta on. See ei ole suur üllatus. Ta püüdis naeratada, kuid naise kivinenud näoilme tõestas, et ta suudab mehelikule võlule vastu panna. Või siis ainult tema võlule. „Ma tahtsin teada, kas teil on olnud võimalus lõpetada oma hinnang Thomas Adlerile.“
„Ahaa, see selgitab asja,“ lausus Margaret Wilcox ta kõrval. „Ma ei arvanudki, et te olete tema tüüp.“
„Käitumishinnang. Õigus.“ Viivuks pigistas Sam silmad kinni ja näpistas ninajuurt. „See on minu kabinetis.“
Margaret turtsatas. „Tõlge? Seda pole veel tehtudki. Võib juhtuda, et te peate kaua ootama, doktor McClane. Sam ei lõpeta kunagi mitte midagi. Kui teil igav hakkab, tulge ja otsige mind üles.“ Heitnud Samile viimase mõnitava pilgu, ta pöördus ja lahkus, kontsad klõpsusid tsementpõrandal nagu kahurituli.
„Kena proua,“ lausus Ethan, kui naine oli silmist kadunud. „Sõber?“
„Must lesk.“ Sam vaatas blondiinile järele. Kuid enne kui Ethan jõudis pärida, mida ta oma märkusega mõtles, selgines Sami näoilme. Ta pöördus ja vaatas mehele otsa. „Nii et teie olete see hingetohter, kelle osariik saatis Thomase järele nuhkima.“
„Terapeut,“ parandas mees, tabades naise põlguse.
„Nojah.“
Ethan pingutas, et näoilmet neutraalsena hoida. Sel naisel võivad ju olla ilusad silmad, kuid kindel oli ka see, et ta on vihane ja kibestunud ja Ethanil ei olnud praegu energiat, et temaga sõneleda.
„Teie hinnang on mu kirjutuslau…“
Terav klaasiklirin katkestas naise kõne. Koridoris kajas vali kõmakas, sellele järgnes uus klaasiklirin. Silmi pärani ajades suundus Sam klirina poole.
„Proua Parker. Oodake!“
Naine ei paistnud teda kuulvat. Tema pilk oli kinnitunud uksele koridori lõpus. Haaranud uksenupu pihku, surus ta puusa vastu puitust ja pomises: „Kurat võtaks.“ Ta koukis kottis pükste esitaskust võtmerõnga, lükkas selle lukuauku ja keeras.
Tema selja taga heitis Ethan pilgu läbi pika neljakandilise ukseakna. Üks vari vilksatas pimedas ruumis.
Ethani adrenaliin tõusis haripunkti. Ta pani käe naise kitsale õlale. „Oodake!“
Uks andis praksatusega järele. Naine raputas käe õlalt, kuid Ethan trügis tema ja avatud ukse vahele, enne kui Sam sai sammugi astuda. Vari sööstis laborilaudade taha.
„Hei!“ hüüdis Sam, astudes Ethani selja tagant välja.
Kingad kriuksusid plaaditud põrandal. Ethan pillas koti maha ja tormas sissetungijale järele. Nooruk või täiskasvanu – Ethan ei saanud aru kumb – tõmbas kardinad eest ja libises avatud aknast välja. Lükanud raske kanga kõrvale, haaras Ethan teksastes jalast kinni. Hämariku raugevas valguses eristas Ethan ainult teksaseid ja kapuutsiga pusa, mis oli üle isiku näo tõmmatud. Sissetungija lõi jalaga, vabanes Ethani haardest, kukkus siis mütsatusega väljas maha. Avatud aknast kostis sissetungija jooksumüdin.
Sam tuli akna juurde ja tõmbas kardinad eest. Hämar valgus imbus läbi klaasi ruumi. „Kurat.“
Ethan pöördus et näha, mida ta vaatab. Suured, musta pealispinnaga lauad olid ümber lükatud. Toolid lebasid külili, pingid ümber laborikohtade uppis. Klaasikilde ja puruksrebitud pabereid oli terve põrand täis ning vastik keemilise aine lõhn levis terves ruumis.
„Mis see on?“ päris Ethan nina krimpsutades.
Keemiaõpetaja tormas labori etteotsa. „Gaasitoru.“
Ta põlvitas pika leti taha. Kuni tema tegeles peakraaniga, lükkas Ethan aknad lahti, et värsket õhku sisse lasta. Ventilaatorilehvik laes klõpsas tööle, tasane surin katkestas vaikuse.
„Sellest peaks piisama,“ lausus Sam jalule tõustes.
Ethan ei olnud selles nii kindel. „Me peaksime kellelegi helistama. Päästeametisse, gaasifirmasse…“
Sam pööras end aegamisi ringi, vaadeldes kahjustusi. „Kraan ei olnud nii kaua lahti. See peaks selginema hetk…“
Ta kangestus ja uudishimutsedes, mida ta nüüd nägi, vaatas Ethan naise pilku järgides valge tahvli poole. Suurte punaste tähtedega oli kirjutatud: VÕTA NÕU KUULDA.
Halva eelaimuse sosin sööstis Ethani selgroogu pidi alla, sellele järgnes mälestus peaaegu kahekümne aasta tagusest ajast. Külm, pime öö. Kose kohin. Pidev lainete laksumine. Jääkülm vesi täidab kopse. Ja kaldalt kajav naer, võigas ja pahatahtlik.
Sosin kasvas ta kõrvus möirgeks. Kuid ta meenutas endale, et need sõnad polnud määratud talle, et selles linnas ei tea mitte keegi, kes ta on. Kuni ta hoiab keele hammaste taga, et saa keegi mitte kunagi tõtt teada.
Ta pilk langes Samile ja piinatud ilme tõttu naise silmis nihkus mure temalt endalt naisele. Ta astus lähemale, kuid enne kui ta jõudis küsida, kas kõik on korras, pöördus naine kõrvale ja jäi siis liikumatult seisma.
Ethan vaatas üle õla ja silmas tagaseinas avatud ust, kust paistis ainult pimedus.
„Pagan võtaks.“ Sam astus üle toolide ja purunenud katseklaaside.
„Oodake!“ Ethan sirutas käe ta poole, kuid Sam põikas kõrvale. „Te ei tea, kas keegi on veel seal.“
Naise sammud praksusid purunenud klaasil, kui ta pimedusse kadus. Ethan järgnes talle kiiresti. Samal hetkel, kui ta ületas ukseläve, läks tuli põlema, valgustades toapugerikku, mille seinu ääristasid riiulid kemikaalidega, millest enamik oli õnneks endiselt püsti.
„Jumal tänatud,“ pomises Sam kusagilt seestpoolt. „Ma kartsin, et nad on need ka puruks tagunud.“
Ethan liikus sügavamale toapugerikku, mis oli tema kodu vannitoast väiksem. Ukse kõrval paremal pool seisis lukustatud ustega klaaskapp, kus olid pudelid ja katseklaasid sildiga „Ohtlik“. Mõni kanister oli avariiulitel ümber lükatud, kuid ei paistnud, et miski oleks purunenud.
Ethan seadis plastpudeli roosade kristallidega püsti. „Mis sorti asju te hoiate siin…“
Uks lajatas kõva paugatusega kinni.
Ethan vaatas prahvatuse peale selja taha. „Mida kur…“
„Kurat.“ Seksikas õpetaja pühkis temast mööda ja pani käe uksenupule. „Seda ei saa…“
Tuli kustus ja läks pimedaks ning teiselt poolt ust kostis naeruturtsatus. Salapärane, pahaendeline naeruturtsatus, mis vingerdas sisse läbi prao ja ajas Ethani kuklakarvad püsti.
Seda turtsatust oli ta kindlasti juba varem kuulnud.
Kaheksateist
