üks neist.“ Zach pani koti õlale ja pöördus Troy poole. „Valmis.“
Kui nad näitustehalli keskpunkti poole kõndisid, jooksid neist Zachile peaaegu otsa komistades mööda kolm tegelast. Nad olid lühikesed, kandsid samasuguseid pruunijuukselisi parukaid ning õhus laperdavaid keepe.
„Munckinid?“ küsis ta. Ta oli seda filmi näinud. Arvatavasti.
„Kääbikud,“ ütles Troy.
„Ahah.“ Nendest oli ta kuulnud. Ta oli selles suhteliselt kindel.
„Kääbikuid sa ju ometi tead,“ lausus Troy naerdes.
„Mingit sorti päkapikud, eks ole?“
„Jeesus, vaata, et keegi neist ei kuule, et sa nii ütlesid,“ ütles Troy. Zachile otsa vaadates ta muigas. „Ja käi vahepeal kinos.“
„Ma käin kinos.“ Hästi, oli millalgi käinud kinos. Aga jah, sellest oli kaua aega möödas. Kaks tundi järjest ühe koha peal istumine ei olnud tema jaoks.
„Mine vaata mõnda filmi, mis ei räägi spordist,“ soovitas Troy.
„Kas sina oled „Kääbiku“ filmi näinud?“ küsis Zach.
„Kõiki kuut.“
Zach vaatas sõpra ja avas suu, et vastata, kuid siis langes ta pilk üle Troy vasaku õla. Ta jäi sõnatuks ning viimane kui üks mõte kadus peast, välja arvatud üks – ühe öö võiksin „Star Treki“ fänn olla küll.
Sest naine, kes võinuks panna ta kõigest sellest hoolima, seisis temast kolmekümne meetri kaugusel.
Naine seisis kahel jalal – ja kahel oma jalal, ilma karkude või platvormideta – ja kohmitses oma kleidi allääre kallal ja üritas seda rusuhunniku alt lahti tõmmata. Aga tema tähelepanu oli pööratud kahele naisele, kes kiirabitehnikutega rääkisid. Üks neist oli riietatud pealaest jalatallani lillasse ja istus maas ning võpatas, kui üks parameedikutest sõrmed ta külje sisse surus. Teine oli valges, veripunaste triipudega rüüs. Punane veri, mis pärines tema peahaavast.
Zach astus koheselt naise suunas, keda esimesena märganud oli.
„Zach, hei!“
Ta heitis pilgu Troyle. „Mul on keegi.“ Ta viipas naise suunas.
Troy vaatas tagasi. „Tundub, et Steve’l ja Reedil on asi kontrolli all.“
Zach raputas pead. „Ta vajab mind.“
Lähemale liikudes libises Zachi pilk naise jalgadest ülespoole. Õigemini ühest jalast, sest näha oli vaid parem külg. Ta kandis jalas madalat kuldset tuhvlit – tillukeses jalas, mis oli ühendatud õrna pahkluuga, mis oli omakorda ühendatud sileda säärega, mis viis edasi hästi vormitud reieni. Jalg polnud pikk, aga need sentimeetrid siledat nahka, mida ta nägi, panid südame võpatama. Need piilusid smaragdrohelise kleidi lõhikust, mis puusadest laienes, kuid taljest ja rindadest vastu keha liibus. Õlad olid paljad ning kaela ümber oli kuldne kee, mis hoidis kinni seljale langevast keebist. Pikki pruune juukseid hoidis näost eemal kuldne, roheliste kividega kaunistatud võru, mis naise liikudes päikesekiiri püüdis. Tal olid väiksed kõrvad ja väike nina, kuid suured ümmargused silmad.
Ta oli armsake. See oli parim sõna.
Ja mis kõige tähtsam, ta sätendas.
Sõna otseses mõttes.
Alates armsast otsmikust ja kenadest rindadest kleidi pihiku all kuni tillukese jalalabani, oli iga sentimeeter tema nahast kuld. Mitte kuldne. Kuld. Särav, kuldmündi kuld. Nagu mündid härjapõlvlase katlas vikerkaare lõpus või mereröövli aardekirstus.
Ilmselgelt oli see mingit sorti kehavärv, kuid et see oli talle meenutanud härjapõlvlasi ja mereröövleid, murdis Zach pead, kas ka siin ei võinud olla tegemist võlukunstiga. Sest ta tõesti ei olnud härjapõlvlaste ja mereröövlite tüüpi mees.
Ta oli sellist tüüpi mees, kes mõtles, kui põhjalik oli naine kehavärviga olnud. Kas ta oli värvinud ainult selle osa nahast, mis näha oli, või läinud lõpuni välja ja värvinud kõik?
Just siis pööras naine ümber ja nende pilgud kohtusid.
Ja järsku unustas Zach, kuidas hingata.
Naise kuldse näo suuri silmi piirasid tumedad paksud kontuurid, mis olid peaaegu poolmaskina ümbritsetud rikkalike, sädelevate roheliste, valgete ja mustade keerdudega; ja tema ripsmed olid kaks korda pikemad kui tavalised ripsmed. Kuid kõigele sellele vaatamata suutis Zach keskenduda vaid tohututele mustadele pupillidele, mida ümbritses sügav prantsuse rösti kohvipruun… ning asjaolule, et silmad olid väga murelikud.
Sädelevad kuldsed rinnad võisid panna küll ta südame kiiremini lööma, aga pilk naise silmades äratas temas hoolivuse, mis oli tugevam kui mis tahes iha.
Naine ajas selja kiiresti sirgu. „Oh jumal, kas sa saaksid mind vabaks aidata? Ma pean sõprade juurde minema.“ Ta tiris oma seelikut.
„Muidugi.“ Ta oli valmis tegema kõike, mida naine palus.
„Me olime koos, aga ma jäin neist maha siia boksi, aga siis sadas lagi alla, asjad hakkasid lendama, nemad said viga ja mina ei saa aru, mis toimub.“ Ta rääkis kiiresti, põsed adrenaliinisööstust õhetamas.
Instinktist haaratuna astus Zach lähemale ja võttis naise käsivarre oma käte vahele, proovides teda nii, päästjale keskenduma pannes, rahustada. „Kas need on su sõbrad?“ küsis ta ning viipas lilla ja valge naise suunas.
Ta noogutas. „Maya ja Sophie.“
„Kumb nendest on lillas riietuses?“
„Maya.“ Ta hääl värises vastates.
Zach lasi end põlvedest allapoole, et saaks naisele silma vaadata ja taipas nii tehes, et oli oma 1,90 pikkuse juures temast pea 30 sentimeetrit pikem. „Hei,“ ütles ta kindlalt ja tasaselt. „Ma olen siin, et aidata.“
Mis puutus õnnetustega kaasnevat ärevust ja ängi, oli tal palju kogemusi. Ta mõistis adrenaliinivoolu, mis tõmbas kopsudest hapniku ja pani haihtuma ratsionaalse mõtlemise. Liigagi hästi. Kuid oma minevikukogemuste tõttu oli ta Bostoni parim kriisiabiandja. See ei olnud nii tähtis kui töö pantvangikriiside läbirääkijana, aga amet nõudis päris palju samu oskusi.
Naise pilk oli kleebitud tema omasse ning seal oli midagi, mida ta oli harjunud õnnetuskohtadel nägema – segu tänulikkusest ja lootusest. Aga tavaliselt tuli seda ette väikeste laste puhul. Sellistega, kes vaatasid teda, nagu olnuks ta üks neist superkangelastest, kelle pärast inimesed täna siis kokku olid tulnud.
Naine hakkas pead noogutama. „Hea küll. Minuga on kõik korras. Lihtsalt päästa mind lahti.“
„Olgu,“ vastas ta rahulikult. „Ega sa viga ole saanud.“
Ta raputas pead. „Ei. Ma ei usu.“
„Sa ei saanud millegagi vastu pead või midagi?“
„Mul on kõik korras.“
„Hea
