küll,“ ütles ta noogutusega. „Ka meid tabas see ootamatult. Aga meie kuningas võitleb kuningriigi kaitsmiseks kõrvuti teie omaga ja need mehed siin värvati selleks, et tegelda langenutega.“
Ta tundis, kuidas Zach teda jõllitas. Ta sai aru, et osalt oli see tema häälde tulnud laulva tooni pärast ning tõenäoliselt ka sellest, et ta vastas mehele pilguga, nagu oleks see, mida ta ütles, tõeline ja… mitte pöörane.
„Kuningas saatis need mehed?“ küsis vanem mees.
„Nii see on,“ kinnitas Kiera talle.
Mees vaatas Zachi. „Nad ei näe väga sedamoodi välja.“
Kiera naeratas korraks, kuid tõmbus uuesti tõsiseks, kui mees uuesti tema poole vaatas. „Härra, mina…“ alustas ta.
Kuid siis ütles Zach: „Et vaenlane meid ei tabaks ning enda tarbeks ei kasutaks, on meie võimed hästi varjatud.“
Oh mu jumal. Kiera pidi kõvasti vaeva nägema, et mitte jääda, suu ammuli, vahtima. Ta kavatses kaasa mängida? Kehastada karakterit? Tõsiselt? Miks? Kuidas sai mees talle nüüd mitte meeldida? Emotsionaalne trauma või mitte, hädas oli ta vist küll.
Kui vanem mees kinnituse otsimiseks talle otsa vaatas, oli Kiera – väljastpoolt vähemalt – taas täiesti tasakaalukas. Zach kasutas võimalust, kui mees oli pea ära pööranud, ning kontrollis tema kukalt, aga Kiera teadis, et Zach pidi nägema ka osa, mis ikka veel kaetud oli.
„Härra, kas te ütleksite mulle, mis päev täna on?“ küsis Zach veel ühe korra.
„On suure lahingu kolmas päev,“ öeldi talle. „Käime päeva kaheksandat tundi.“
Heakene küll, oli festivali kolmas päev ja umbes kaheksa tundi oli möödunud hommikusest uste avamisest. Kiera noogutas Zachile kiirelt.
Tõtt-öelda raputas Zach pead. Kas ta pidas teda veidrikuks? Vahet ei olnud. Kõige olulisem oli vigastatud mees. Tegelikult oli nii, et mida veidramaks Zach teda pidas, seda vähema tõenäosusega mees temaga flirtis ja meelitas. Ning see oli hea. Sest kuumad kutid, kes ei teadnud midagi Leokinist või võluritest või muudest taolistest asjadest, mida Kiera imetles, ei saanud ealeski kuuluda tema võimalike kohtingukaaslaste nimekirja.
„Teil on vaja puhata, “ ütles ta vanemale mehele. Kiera liikus lähemale ning pani käe ta õlale. Mees lasi tal ennast selili panna ja seda tehes libistas Kiera mütsi ta peast ning asetas selle kõhule. „Tal on olemas kõik, mida sa vajad,“ ütles ta Zachile osutades. Ning lisas: „Teie tervis on tema kätes. Nii nagu kuningas on käskinud.“
Kiera kohtas Zachi hämmelduses pilku. Ning pilgutas talle silma.
Miks sa talle silma pilgutasid?
Mehe suu venis naeratuseks ja ta silmad pildusid sädemeid.
Ah siis sellepärast.
Järsku oli Kiera jalul ja taganes. Zach kortsutas kulmu. Ta ei tohtinud lahkuda. Zach hakkas tõusma, kuid mees valis just selle hetke, ütlemaks: „Leokiinlased on ilus rahvas.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
