ja hiiglasliku metallkolaka vahele. Hiiglaslik metallkolakas, mis oli naise peast vaid mõne sentimeetriga mööda läinud. Zach võpatas ja värises, enne kui uuesti keskenduda suutis. Sellest ei olnud kuraditki kasu – uurida õnnetuskohta, mõeldes kõikidele asjadele, mis oleksid võinud juhtuda. Tegelda tuli sellega, mis oli juhtunud.
Ta surus metalltala vastu, kuid sai kiiresti aru, et ei ole võimeline seda ise liigutama. Kui see oleks olnud näiteks kellegi jala peal, oleks ta võinud abi kutsuda, aga tegemist oli seelikuga. Ta tõmbas välja taskunoa ja lõikas seeliku alumist osa, eemaldas selle ja vabastas naise mõne sekundiga. Kui ta peaks seeliku pärast pahandama…
Naine tormas minema samal momendil, kui vabaks sai.
„Hei!“ Zach järgnes talle.
Ta jooksis kahe naise juurde, kellele esmaabi anti. „Maya! Sophie!“
Üks naise sõbra juures töötav parameedik oli semu Reed. Zach kõndis sinnapoole ja Reed nägi teda tulemas.
„Vaatasid ta üle? Mille jaoks?“ Reed viipas kuldse jumalanna suunas.
Tolle tähelepanu oli pööratud naisele lillas. Ta kohendas jääkotti, mille Reed oli pannud naise õlale, ja põlvitas otse naise vigastatud käe kõrval. Otse Reedi ees, kes saatis Zachile pilgu, mis ütles: „Lihtsalt vii ta siit kuhugi ära.“
„Ma võin ta üle vaadata,“ pakkus Zach ja osutas Mayale.
See oli loomulikult naeruväärne. Reed oli esmaabi juba andnud ja puhastanud suure haava käsivarrel. Millegipärast tahtis Zach Mayat ise aidata.
Naine oli riietunud liibuvasse lillasse nahka ning oli väga ilus. Ning ei ajanud Zachi ärevusse. See oli naeruväärne. Milline mees suudaks vastu panna imeilusale naisele liibuvas nahkkostüümis? Aga ei, naine, kes ta keha surisema pani, oli rohelises sametis ja kuldse nahaga.
„Mul on siin kõik kontrolli all,“ ütles Reed. „Tema järele on vaja vaadata.“
Ta saatis terava pilgu printsessile, kes järsku üles hüppas ja valges rüüs naise juurde ruttas.
Sophie, kes lamas selili, ühe kulmu kohal rebend ja paisuv muhk.
Printsess rääkis kiirustades oma sõbraga ja proovis tupsutada haava, samal ajal kui teine parameedik Steve nende ümber liikudes proovis kindlaks teha, kas vigastusi oli veel. Vähim, mida Zach teha sai, oli oma kolleege aidata. Zach läks ohates printsessi juurde ja võttis tal käest kinni. Ta tõmbas naise jalule.
„Hei!“ Ta lükkas Zachi käe eemale. „Lõpeta.“
„Ma pean veenduma, et sinuga on kõik hästi.“ Kui ta naist sõbrast eemale hakkas viima, surus see oma jalad vastu maad, kuid Zach oli temast kaks korda suurem. Ning mitte emotsioonide võimuses.
Uudishimu ja veetlus ei olnud ju tegelikult emotsioonid? Ja ta ei saanud olla temast sisse võetud nagunii. Ta ju tegelikult ei teadnud – kogu selle näovärvi ja meigi pärast – isegi seda, kuidas naine välja nägi.
„Minuga on hästi.“ Ta rabeles vastu.
Ta proovis mehe sõrmi oma käelt lahti kakkuda, kuni nad jõudsid paari meetri kaugusele ning Zach pööras teda nii, et ta selg jäi vastu seni veel tervet müügiboksi. Ta surus naise vastu seda ja jäi naise näoga vastakuti, mingil moel eirates kuldseid rindu, mis selleks hetkeks järsult tõusid ja langesid ainult paar sentimeetrit tema lõuast allpool. Ja suust.
Püha kurat! Kes oleks võinud arvata, et talle meeldib kuldne värv? Sest põhjus pidi seisnema selles. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes kandsid keepe; või tüdrukud, kes käisid koomiksifestivalil. See pidi olema särav kuldne. Võibolla oli ta eelmises elus olnud mereröövel ja temas oli sajanditepikkune iha sätendava aarde järele. Sest rüüstamine ja röövimine tundusid järsku päris mõnusad.
Ta käed kibelesid tüdrukut üle kogu keha puudutama. Mis veel rääkida surinast keelel. Ja isegi kui nad ei oleks viibinud kriisiolukorras, kus tema tähelepanu nõudsid muud asjad kui mõte sellest, kuidas kuldsevärviline nahk maitsta võinuks – tegemist oli kannatanuga. Ta ei võinud kannatanuga mehkeldama hakata. See oli erakorraliste olukordade reegel number üks.
Kuid siis jõudis ta sõõrmetesse naise lõhn ning magus hõng vaid tugevdas maitsmisiha. Ta lõhnas nagu suhkrukomm.
Jeesus. Suhkrukommid? Tõsiselt?
„Sa pead kõrvale hoidma ja laskma poistel oma tööd teha,“ ütles ta karmilt. Sa ei saa praegu kedagi aidata.“
Naise silmad liikusid sõprade poole. Suu tõmbus pingule.
„Hinga,“ ütles Zach talle. Ta tõmbas korra käega piki ta käsivart, peatus siis koheselt, sest neetud küll – kuldne nahk tundus tõeliselt hea.
Naine vaatas talle üksisilmi otsa. Noogutas. Ja hingas.
„Zach, mis on…“ selja tagant lähenes Troy. „Oih.“
„Meil on siin väike probleem. Ei midagi tõsist,“ ütles Zach rahulikult, pilku naiselt pööramata.
„Saan aru.“ Troy hääles oli üllatus. Võibolla isegi lõbusus.
Zach ei hoolinud sellest. „Üllatus ja lõbusus“ olid paremad kui see, mida tema tundis. Arvestades, et ta oli samal ajal erutatud ja kaitsev, segaduses ja mures naise pärast, keda ta alles kohanud oli. Kes kandis keepi.
„Sellal kui poisid hoolitsevad su sõprade eest ja ravivad nende vigastusi, vaatan mina, et sinuga oleks kõik hästi,“ ütles ta naisele.
„Minuga on kõik korras,“ jäi ta endale kindlaks.
Ainult sellepärast, et tal praegu kuskilt ei valutanud, ei tähendanud siiski, et ta ei pruukinud olla vigastatud. Adrenaliin võis teha hulle asju.
„Hästi. Aga me peame ikkagi kindlad olema. Kuidas oleks, kui alustaksime sinu nimega?“
Ta neelatas ja limpsas huuli ning Zach mõtles, et on väärt ühte kuradi medalit selle eest, et ei vaadanud keeleotsa liikumist. Rohkem kui kaks sekundit.
„Kiera,“ öeldi talle lõpuks.
„Kas see on sinu…“ Ta silmitses naise kostüümi ülalt alla. „Haldjanimi.“
Hea küll, võibolla mitte haldja. „Sinu nõianimi?“
See oli ohtlik mäng, kindel see, kuid tema šansid õigesti arvata olid nagunii üks miljonile. „Sinu kääbikunimi?“
Ta mühatas selle peale. Päris mühatades. Ja see oli kõige armsam asi, mida Zach kunagi kuulnud oli.
„Sa arvad, et ma olen kääbik?“
„Ei, päris kindel, et mitte. Aga ma ei tea ikkagi, kes sa oled.“
„Kirenda, Leokini sõjaprintsess.“ Ta suunurk kaardus kergelt üles. Samuti väga armsalt.
Aga sõna Leokin peale tahtis ta oiata. Ta teadis „Leokini maailma“. See oli uus ülemaailmne arvutimängude fenomen, mis oli endasse imenud ta õe ja muutnud ta paari viimase kuu jooksul antisotsiaalseks
