silmad oleksid samal kõrgusel. „Sa võid kohe sinna minna ja neid haiglas näha. Massachussettsi üldhaigla. Kui sa ei ole pereliige, siis ei pruugita palju öelda, aga kui perekondadega ühendust saad, võid sa koos nendega oodata. Õige?“
Ta noogutas taas, kuid Zach polnud kindel, kas teda kuuldi. Ta tahtis olla veendunud, et keegi oleks koos Kieraga. Oli tavaline, et õnnetusest pääsejaid tabas šokk. Tunne, et see oleks võinud mina olla, võis iga hetk kohale jõuda, kui juba ei olnud. Aga näha kedagi, kellest sa hoolisid, viga saamas, oli kõige hullem.
Zach võttis Kiera käsivarred taas oma käte vahele, hõõrus neid üles-alla ja lihtsalt ignoreeris seda, kui hea tundus naise nahk tema karmide peopesade all. Peaaegu. Rohkem kui muretseda oma tunnete pärast naise vastu, oli tarvis teda lohutada.
„Kas sa tead, kus Massachusettsi üldhaigla asub?“ Teda häiris mõte, et naine sinna üksinda kohale sõidab. Ta oli selleks ilmselgelt liialt rusutud.
Kiera noogutas. „Jah.“
„Sa saad sinna minna?“ küsis ta.
Taas noogutus.
Selge. Nii et…
„Zach! Lähme!“
Zach vaatas Reedile otsa. Tema kolleegidel oli tarvis abikäsi, nii et tal tuli mingi aeg siin olla. Ta ei saanud jääda poputama ja muretsema naise pärast, kellele meeldis ümber riietuda. „Kiera, ma pean minema, aga…“
„Ja muidugi.“ Ta raputas pead ja vaatas ringi. „Mine.“
„Aga…“ Aga ei midagi. Naisega oli kõik korras ning Zachi vajasid inimesed, kellel see nii ei olnud. „Hästi.“
Ta peast käis viivuks läbi mõte naist hüvastijätuks suudelda. Aga see olnuks hullumeelne. Nad olid just kohtunud. Keset kriisi. Mingil juhul ei tohi Zach teda suudelda.
Lõpuks lasi ta käed lahti ja astus tagasi. Aga asjaolu, et ta Kierat enam ei puudutanud, ei mõjunud vähimalgi määral tahtele teda puudutada. Sundides end lahkuma ja Reedi juurde minema, proovis ta minnes mõtteist raputada rohelisi ja kuldseid magusalõhnalisi lilli.
Kuid naine seisis ikka veel samas kohas. Hoides käsi enda ümber. Segaduses.
Persse.
„Ma kohe tulen,“ ütles ta Reedile.
Reed vaatas teda. „Sõber…“
„Ma tean.“ Ja teadiski. Ta ei oleks pidanud laskma ennast häirida. Aga ainuke moodus selleks oli olla kindel, et Kiera eest hoolitsetakse.
Zach läks jooksusammul tagasi. „Hei, printsess, mis toimub?“
Kiera vaatas teda ja ähmane pilk selgines. See mõjus talle rumalalt hästi.
„Ma ei saa kuidagi…“
Lause jäi õhku rippuma ja Zach kortsutas kulmu. „Sa ei ole valmis sõitma?“
„Me tulime Sophie autoga ja ta võtmeasjandus jäi tema kätte.“
Ah. Väike probleem. „Kas sa ei saaks kellelegi helistada?“
„Ma ei võtnud telefoni kaasa.“
„Sa võid minu oma kasutada.“
„Kedagi ei ole kodus. Ma elan koos Maya ja Sophiega,“ ütles ta. „Ilmselgelt ei ole nad… seal.“
Kurat küll, nad oli kohtunud esimest korda. Kallistamine ja suudlemine ei olnuks kohased. Neetud.
„Aga takso?“
„Mul ei ole raha.“
Zach silmitses teda uuesti, vaadates üle kurvid, mis olid, nagu talle kohale jõudis, juba pähe kulunud. Loomulikult võinuks ta takso jaoks raha anda. Aga siis oleks ta üksi kodus. Ta võinuks viia Kiera haiglasse, kuid seal ei räägiks temaga keegi ja ooteruumis passimine kestaks jumal teab kui kaua. Üksinda.
Ja Kierat üksinda jätta ei oleks ta suutnud.
„Sa pead minuga kaasa tulema.“ Ta sirutas käe ja haaras naise oma, enne kui suutis endale öelda, et käest kinnihoidmine oli halb mõte.
Sest nii see oli. Kiera kätt oli hea hoida ning hea oli ka see, kuidas ta oma sõrmed tihedalt tema omade ümber surus ja talle sõna lausumata järgnes. Ja mõte, et sai naisega kauem aega koos veeta, tundus hea. Ning kõik see oli tegelikult halb. Aga ikkagi tiris ta Kierat läbi näitustehalli otse kaose epitsentrisse.
„Mida me teeme?“ küsis ta.
„Ma pean minema kannatanuid aitama. Ja ma tahan, et sa minu kõrval püsiksid.“
„Mina? Miks?“
Zach vaatas talle otsa. Keep voogas naise seljal ning esimest korda märkas ta kuldset mõõka, mis vasakul puusal rippus. Kurat. See oli päris seksikas. „Sest sa oled oivaline äss sõjaprintsess ja inimesed siin vajavad sinusugust oivalist ässa, kes korra majja lööb.“
Naine vaatas teda üllatunult, aga kui ta pilku ära ei pööranud, nägi Zach midagi, mis mõjus kuumemalt kui kommi järele lõhnamine – sädet, millest kiirgas otsusekindlust.
„Kord majja lüüa. Selge. Sellega saan ma hakkama.“
Zach naeratas. „Ning mul oleks vaja pisut abi tõlkimisel.“
„Tõlkimisel? Ma räägin pisut hispaania keelt, aga see on ka kõik.“
„Nohikute keelt mõistad?“ Ta lootis, et ei olnud teinud vale sammu, kutsudes Kierat ja kõike muud siin – nohiklikuks.
Aga tegelikult saadeti tema suunas kerge naeratus. „Aa, nohikut. Seda räägin ma vabalt.“
Teine peatükk
Zach muigas talle vastu. „Seda mul vaja ongi.“
Kiera tundis, kuidas ta süda võpatas. See muie. Kurat.
Loomulikult taipas ta kohe, millega tegu – puhas adrenaliin. Kuid see ei teinud võpatust nõrgemaks. Ja see ei olnud viska-mind-üle-õla-ja-vii-mind-voodisse adrenaliin. Vaid viska-mind-üle-õla-ja-vii-mind-siit-välja adrenaliin. See mees oli kõndinud enesekindlalt läbi tolmu ja segaduse ning ta vabastanud. Loomulikult tundis ta mehe vastu kiindumust ja külgetõmmet.
Oli see siis adrenaliinist tekkinud ettekujutus või mitte, aga see muie oli tappev. Ühe hetke jooksul tundis ta isegi peapööritust. Ja iiveldust. Kiera kortsutas kulmu. Ei, iiveldust mitte naeratuse pärast. Lihtsalt… tasakaalu kadumisest. Või uimasusest. Või millestki muust.
Zach pigistas ta kätt ja Kiera ahmis sügavalt õhku. Talle meeldisid need käed nii väga. Kui mees oli temast kinni hoidnud ning kätega mööda ta käsivarsi üles-alla tõmmanud, oli ta maha rahunenud. Tema puudutus oli olnud soe ja kindel, just see, mida ta oli sellel hetkel vajanud. Mees oli teadnud täpselt, kuidas panna teda keset kaost turvaliselt tundma, ning sama hästi töötas see kindlasti ka nüüd. Zach oli suur mees. Nojah, suur selles mõttes, et ta oli
