kindlaks teha, liiga vähe aega on möödas. Aga see on väga tähtis. Kas sa teed seda?“
Lõpuks Carra nõustus, ent ei soovinud rasestumisvastast vahendit. Ta küsis Melilt väga asise tooniga: „Kui palju?“
„Unusta see, Carra. See on tasuta. Helista, kui sul mind vaja on. Ma mõtlen seda tõsiselt – iga kell. Öösel või päeval. Ma kirjutan sulle üles siinse numbri ja minu kodunumbri. Sobib?“
„Aitäh,“ sõnas tüdruk nõrgalt.
Pärast kõike seda oli Melil kõige valusam vaadata, kuidas ta patsient jalgrattaga minema sõitis. Tüdruk polnud isegi nii vana, et autot juhtida. Ja ta pedaalis püsti seistes – tema valusa tagumiku jaoks oli iste liiast.
Mike Valenzuela helistas Briele. Ta ei suutnud sellele vastu panna. Sellest, kui ta viimati naise häält kuulis, oli möödas kaks nädalat. Jack hoidis rõõmuga teda kursis Brie taastumisega, sellega, millises seisus ta tundus olevat, ent Mike vajas enamat. „Kuidas sa end tunned?“ küsis ta.
„Üsna räsituna. Pisut äkilise ja närvilisena,“ vastas Brie. „Aga samas, sellest pole eriti kaua aega möödas.“
„Füüsiliselt?“ küsis Mike edasi.
„Ma… Ah… Ma arvan, et kõige hullem on möödas. Sinikad hakkavad aegamisi kaduma. Aga on hämmastav, kui kaua aega kulub paari ribi paranemiseks.“
„Jack ütles, et sa pikendasid puhkust,“ ütles Mike.
„Kas ta rääkis sulle, miks?“ küsis Brie.
„Ei. Ja sa ei pea mulle ütlema. Ma ei taha sulle ebamugavust valmistada.“
„Vahet pole,“ ütles Brie külmalt. „Sest ma ei saa nii töötada – kui ma süüdistan kahtlusalust vägistamises ja ta vägistab uuesti.“ Ta naeris kibestunult. „Mind!“
„Oh, Brie,“ ütles Mike kaastundlikult. „Issand, mul on nii kahju.“
„Kui ma võimaluse saan, kui nad ta leiavad, siis ma matan ta maha. Ma panen ta kogu eluks kinni. Ma vannun jumala nimel.“
Mike hingas sügavalt sisse. „Sa oled üks vapramaid naisi, keda ma kunagi tundnud olen. Olen sinu üle uhke. Kui ma sind kuidagi aidata saan…“
„Sinust oli kena helistada,“ ütles Brie leebemalt. „Suurem osa inimesi väljaspool minu perekonda pole piisavalt julged – nad kardavad vist seda, mida kuulda võivad. Kas Jack teab, et sa helistasid?“
Ei lähe kaua, enne kui Jack teada saab, mõtles Mike. Sam oli telefonile vastanud, küsinud, kes helistab, enne kui toru Briele andis. „Ma ei helistanud sulle selle pärast, et sa oled Jacki õde, vaid selle pärast, et sa oled mu sõber ja ma tahtsin teada, kuidas sul läheb. Ma ei hooli tegelikult, kas see Jackile sobib, mind huvitab ainult sinu arvamus.“
„Mulle sobib. Jacki kaitsev loomus valmistab mulle tavaliselt lihtsalt lõbu. Või tüütab mind. Aga mitte praegu,“ ütles ta. „See tundub natuke nagu kilbina, teadmine, milline ta on.“
„Ka mina oleksin kaitsev, kui sa oleksid minu õde,“ ütles Mike. „Ma tunnen isegi end kaitsvana, kuigi ma ei saa teha suurt midagi peale helistamise ja rääkimise. See juhtub ilmselt kõigiga, kes kuritööga kokku puutuvad, Brie. Kõik reageerivad mingil moel – ohvrist tema sõprade ja pereni. See kuulub paranemise juurde. Ka mina nägin, kuidas mu perekond ja sõbrad selle läbi tegid. See on üks põhjustest, miks ma siia üles tulin – see muutus rõhuvaks. Nende vajadus minu paranemise järele, et nad saaksid end paremini tunda.“
„Mul läheb see pidevalt meelest,“ ütles Brie. „Ma olen nii enesekeskseks muutunud. Ka sina oled kuritöö ohver.“
„Sa peadki praegu enesekeskne olema. Ennast kaitsev. Keskendunud.“
„Ja sina olid selline?“ küsis Brie.
„Ohhhh.“ Mike naeris. „Ma soovin, et sa oleksid mu rutiini näinud. Ma alustasin päeva voodist välja roomamisega, vigasena, kohutavates valudes. Võtsin valuvaigistit, jahutasin jääga õlga ja kubet, jõin Meli proteiinijooke, mis ajaksid tõugudki öökima, ja hakkasin siis poolekiloste raskustega harjutusi tegema – nii kerge, peaaegu mitte midagi. Ja see pani mind äärepealt nutma. Seejärel pidin pikali heitma. Mul kulus kaks kuud, enne kui suutsin istessetõusu teha – ja Mel aitas mul iga päev õlale füsioteraapiat teha, aga seda mitte enne kui pärastlõunal, mitte enne, kui olin joonud ühe õlle, et valu pisut tuimestada. Ta on väike, kas tead, aga sa ei tohi lasta end sellest pimestada – ta oskab tõmmata ja lükata ja hõõruda vigastatud lihast, kuni sa anud teda nagu lapsuke. Kogu mu elu seisnes oma keha tagasi saamises.“
„Ma soovin, et asi oleks ainult mu kehas,“ ütles Brie tasaselt.
„Mul olid ka hirmuunenäod,“ ütles Mike vaikselt, peaaegu vastumeelselt. „Ma tahan, et sa teaksid – mul pole neid enam.“ Ja ta mõtles: sa lihtsalt ei taipa veel, kui suur osa sellest on lõpuks su kehas. Tal oli vähemalt põgus arusaam sellest, mida vägistamis- ja rünnakuohvrid läbi elasid. Kulub kaua aega, enne kui Brie jälle tervislikku seksuaalelu elama hakkab.
Hiljem oli Mike üsna hämmeldunud, et Jack midagi tema kõne kohta ei maininud. See sai tähendada vaid üht: ei Brie ega Sam polnud seda maininud ja ta polnud kindel, miks. Ta kaalus hetkeks ise sellest Jackile rääkida. Ta oleks lihtsasti saanud oma muret selgitada – tal oli praegu Briega nii mõndagi ühist ja ta saab ehk naisele toetust pakkuda. Aga lõpuks ei öelnud ta midagi. Ta ei tundnud, et peaks oma tunnetest Brie vastu Jackile teada andma. Midagi polnud muutunud selles suhtes, mida ta naise vastu tundis, kui välja arvata see, et hetkel olid nad mõlemad vigased.
Juuli keskpaik oli kuum ja niiske ning Mike helistas Briele iga paari päeva tagant ja Jack ei öelnud ikka veel midagi. Mike’ile tundus, et Brie isegi ootas pisut tema kõnesid. Nad rääkisid harva kuritööst ja Brie taastumisest, pigem vestlesid nad igapäevastel teemadel. Mike’i kalalkäigust, sellest, mida Brie luges või telerist vaatas, ilmast, Samist ja Brie õdedest ja õetütardest, kirjadest, mis Ricky – linna nooruk, kes oli olnud Jacki ja Jutlustaja noor kaitsealune ja abiline baaris – kirjutas koju Ameerika Ühendriikide merejalaväekorpuse baasõppest.
Brie rääkis talle oma uutest foobiatest: pimedus, avalikud kohad, ööhääled, mida ta varem ilmselt kunagi kuulnudki polnud. Ta pani maja müüki – tal polnud enam mingit kavatsust seal üksi elada. Brie arvas, et saab ehk ühel päeval taas piisavalt tugevaks, et omapead elada, aga mitte seal, kus see kõik juhtus.
„Kas sa üldse väljas käid?“ küsis Mike.
„Nõustamises, rühmateraapias. Mõnikord käin isaga poes,“ vastas Brie. „Ma ei taha tegelikult majast lahkuda. Pean varsti leidma viisi, kuidas seda muuta, aga praegu tahan ma end lihtsalt turvaliselt tunda. See on isegi raske ülesanne.“
Mike kuulis Brie hääles uutest hirmudest hoolimata üha kasvavat jõudu; ta naeris regulaarselt ja tema häälekõla rahustas Mike’i. Mike narritas teda, rääkis talle nalju, mängis Briele telefoni teel isegi kitarri, et naine saaks teda edenemise eest kiita.
Jack oli aga liiga vaikne. Mike uuris temalt selle kohta, küsis, kuidas tal läheb. „Ma tahan teda lihtsalt tagasi, semu,“ ütles Jack mornilt. „Brie – tal oli alati selline pagana elujõud.“
Mike haaras Jacki õlavarrest. „Ta tuleb tagasi.
