Tavapäraselt poleks Mike mõelnudki Jacki teavitamata Sacramentosse minna, ent praegune olukord oli teistsugune ja Mike polnud idioot – Jack tahaks teada. Ta ei öelnud siiski midagi ja lausa varjas jälgi, käitudes nii, nagu läheks ta lihtsalt päevaks ringi uudistama. Ta tõusis enne, kui Jack varahommikul baari taga puid lõhkuma hakkas – tema rituaal isegi suvel, kui polnud mingit vajadust tuld teha. Ta asus koidikueelsel tunnil läbi Ukiah’ lõuna poole teele, jõudes linna kella kümneks hommikul. Kui ta oli uksekella lasknud, nägi ta uksesilma taga varju, seejärel klõpsusid lukud ja uks avati. „Mike?“ küsis Sam. „Ma ei osanud sind oodata.“
„Ma otsustasin mitte ette helistada, söör,“ ütles ta. „Ma mõtlesin…“
Brie ilmus nurga tagant välja ja seisis isa selja taha. „Mike?“ küsis ta sama üllatunult.
Mike naeratas. „Sa näed hea välja,“ ütles ta kergendust tundes. „Suurepärane. Sa näed oivaline välja. Ma rääkisin, et ma ei helistanud ette, sest mõtlesin, et kui lihtsalt kohale tulen, siis õnnestub mul sind ehk mõneks ajaks majast välja meelitada. Kui ma oleksin helistanud, oleksid sa miljon vabandust välja mõelnud.“
Brie astus sammu tagasi. „Ma ei tea…“
„Kuidas oleks Folsomiga,“ ütles Mike. „Naudime mägesid, käime poodides, sööme lõunat, ehk astume isegi läbi viinapuuaiast või kahest. Kõigest mõni tund, et sa saaksid veidi värsket õhku ja harjutaksid end tasapisi avalike kohtadega silmitsi seisma. Sa pead lõpuks tagasi maailma astuma.“
„Võib-olla mitte nii vara…“
„See on vara ainult seetõttu, et sa pole seda teinud. Sa oled kaitstud, Brie.“
„Muidugi, aga…“
„Brie,“ sõnas Sam. „Sa peaksid selle võimaluse ära kasutama. Mike on treenitud vaatleja, aastatepikkuse kogemusega politseinik. Sa ei saaks olla paremates kätes.
Mike kummardas lugupidavalt Sami suunas peaga. „Tänan, söör. Sa võiksid samuti meiega tulla.“
Sam naeris. „Ei, ma arvan, et seekord mitte. Aga see on hea mõte. Brie,“ ütles ta, võttis tütre käe ja hõõrus seda justkui soojendades oma pihkude vahel, „sa peaksid vähemalt tunniks või isegi kaheks välja minema. Mike tuli nii kaugele…“
Brie vaatas teda teravalt. Ta silmis võis välgatada kaval helk. „Sa ei öelnud Jackile, et sa seda teed, või mis.“ See polnud küsimus.
„Muidugi mitte. Ta oleks püüdnud mind ümber veenda. Kui sul on vaja, et keegi su majast välja meelitab, siis oleks ta ise tahtnud seda teha.“ Mike muigas. „Ma ei saanud sellega riskida.“
Brie paistis hetkeks järele mõtlevat. Lõpuks ütles ta: „Ma vahetan parem riided ära.“
„Ei, sul pole viga midagi. Folsom pole sugugi uhkem kui su lühikesed püksid. Teeme selle lihtsalt ära. Sa jääd välja seni, kui sa end mugavalt tunned.“
„Isa…?“
„See on hea mõte, Brie. Mine veidikeseks välja. Söö lõunat, joo klaas veini. Ma olen siin, kui sa koju jõuad.“
Mike aitas Brie autosse ja hakkas sõitma. Brie oli vaikne, mida ta oligi oodanud. „Sa võid mõnda aega mures olla, aga ma arvan, et läheb kergemaks,“ ütles Mike. Autos valitses veel mõni minut vaikust. „Me tõmbume pärast traumat endasse. Muutume väga vaikseks, hoiame tunded endale.“ Taas ei mingit vestlust. Brie vaatas otse ette, pingsalt, hoides ühe käega õlarihmast, teine kaitsvalt kõhul.
„Mina olin kaheksast lapsest neljas ja mul oli kolm vanemat venda,“ ütles Mike, kui nad Sierra mäestiku jalamile sõitma hakkasid. „Selleks ajaks, kui ma lasteaeda läksin, oli mul ka kolm nooremat õde, nii et minu emal olid käed tööd täis. Minu kodus oli palju Vana Maailma traditsioone ja väärtusi – isal oli raskusi meie kõigi toitmisega, ometi arvas ta, et ta valitses kõigi nende poegadega maailma, ja ma olen kindel, et ta oleks neid juurde tahtnud. Aga see oli lärmakas ja segane maja ning kui ma esimest korda kooli läksin, polnud mu inglise keel eriti hea – minu kodus, minu naabruskonnas, räägiti vaid hispaania keelt. Ja kuigi minu isa on nüüd edukas, siis tollal peeti meid vaeseks.“ Ta heitis Briele põgusa pilgu. „Esimesel koolinädalal peksid mõned suuremad lapsed mu läbi. Mul olid sinikad näol ja teistes kohtades, aga ma polnud nõus kellelegi juhtunust rääkima.“ Ta keskendus teele. „Isegi mitte vendadele, kes ähvardasid sinikaid juurde tekitada, kui ma ei räägi neile, kes seda tegi ja miks. Ma ei rääkinud paar kuud üldse.“
Brie keeras pea tema poole ja jäi vaatama. Mike vaatas talle silma. „Töötades kuritöö ohvriks langenud lastega, olen ma õppinud, et see on tavaline. Niiviisi vaikida. Ma õppisin ka seda, et pole midagi, kui sa asjad enda jaoks selgeks mõtled, enne kui rääkima hakkad.“
„Mis sind rääkima pani?“ küsis Brie.
Mike itsitas endamisi. „Ma ei tea, kas mäletan seda õigesti, aga arvan, et ema pani mind üksi köögilaua taha istuma ja ütles: „Me peame rääkima sellest, mis sinuga juhtunud on, Miguel. Ma ei saa lasta sul sinna kooli tagasi minna, enne kui ma tean.“ Midagi sellist. Mind pani rohkem häbenema see, et need poisid mind argpüksiks peavad, kui see, et mind ei lasta tagasi, kuigi ma kartsin uuesti peksa saada. Olin juba siis tuulepeast ürgmees.“ Ta naeris.
„Kas su ema teatas sellest võimudele?“ küsis Brie.
„Ei.“ Mike naeris jälle. „Ta rääkis mu vendadele. Ta ütles: „Kui ta veel üheainsagi sinikaga koju tuleb, siis ma annan teile tappa ja seejärel annab isa teile tappa.“
„No see on üsna hirmus,“ ütles Brie.
„Vana Maailm. Traditsioon.“ Mike muigas. „Ära muretse, Brie. Ähvardusi oli palju rohkem kui peksmisi. Ma ei mäleta peksmisi. Isa tõmbas meil rihmaga üle tagumiku, aga ei vigastanud kunagi kedagi. Ema kasutas puulusikat. Mitte teie õrnakest ameerikalikku puulusikat, vaid käsivarrepikkust lusikat. Issand, kui rihm lahti tõmmati või lusikas riiulilt napsati, siis me jooksime elu eest. Järgmine Valenzuelade põlvkond on seda laadi kasvatusmeetoditest loobunud. Muide, see pole otseselt mehhiklastele omane, vaid sellele põlvkonnale. Seadus ei keelanud tollal halvasti käituvat last lüüa.“
Brie vaikis hetke. Siis ta küsis: „Kas sa abiellusid hispaanlannadega?“
Mike vaatas teda uudishimulikult. „Jah,“ ütles ta. „Mõlemad korrad. Noh, segatuna mehhiklastega.“
„See kultuur tõmbab sind… Tõmbab väga tugevalt…“
„Ma armastan oma perekonna traditsioone, aga ma ei usu, et see kuidagi minu abieludesse puutus. Ma käisin kohtamas ka paljude naistega, kel polnud Hispaania juuri. Minu abielud olid põgusad noorpõlve ebaõnnestumised.“
„Mis juhtus?“
„Nojah, esimesel korral olin liiga noor ja tema ka. Mina olin merejalaväes ja tema töötas minu isa heaks. Ma kirjutasin talle, abiellusin temaga puhkusel olles, naasin kohustuste täitmiselt selleks, et teada saada, et tema oli ühest teisest noormehest huvitatud. Ma oleksin võinud vihast segi minna, aga tegelikult – ka mina polnud truu. Selleks ajaks, kui ma kakskümmend üks sain, olin abielus olnud ja lahutatud. Ema häbenes silmad peast.“
„Ja teine naine?“
