küsimused, mida see laialdaselt levinud nähtus võiks tõstatada. Truudusemurdmine ütleb nii mõndagi abielu kohta – mitte ainult ühe või teise abielu, vaid abielu kui institutsiooni kohta. See sunnib meid sügavuti vaatama ka tänapäeva ühiskonda, kus me oleme harjunud oma õigusi enesestmõistetavaks pidama. Kas me tõesti arvame, et igal pool vohavat petmist võib seletada paari mädanenud õunaga? Maailmas elab miljoneid reeturlikke armukesi ja kindlasti pole nad kõik ebanormaalsed.
Poolt või vastu?
Petmise kirjeldamiseks ei ole neutraalseid sõnu kuigi palju. Moraalne häbistamine on olnud meie tõrksate impulsside peamine abinõu juba nii kaua aega, et meil polegi sõnu, millega nendest asjadest ilma halvakspanuta rääkida. Me kasutame väljendeid, mis hoiavad kõvasti kinni tabudest ja stigmadest, mida truudusetusega seostatakse. Ehkki luuletajad kõnelevad armastajatest ja seiklejatest, eelistab enamik inimesi selliseid sõnu nagu „truudusemurdjad”, „valetajad”, „reeturid”, „seksisõltlased”, „ringitõmbajad”, „nümfomaanid”, „seelikukütid” ja „litsid”. Kogu see sõnavara keskendub patustamise teljele ja mitte ainult ei peegelda meie suhtumist, vaid ka toidab seda omalt poolt. Inglise keele sõna adultery (abielurikkumine) on tuletatud ladinakeelsest sõnast, mis tähendab rikkumist. Isegi kui ma sean eesmärgiks käsitleda seda teemat tasakaalukamast vaatevinklist, tean vägagi hästi, et pean sageli kasutama sõnu, mis võivad kõlada häbistavalt.
Tasakaalukat ja erapooletut dialoogi ei esine ka terapeutide hulgas kuigi tihti. Petmist ja kõrvalsuhteid kirjeldatakse ülekaalukalt sellest vaatepunktist, millist kahju nendega on põhjustatud, keskendudes kas ennetamisele või paranemisele. Terapeudid kipuvad sageli laenama mõisteid kuritegevust käsitlevast sõnavarast ning nimetavad truuks jäänud abikaasat „kannatanud osapooleks” ja truudusetut partnerit „kahjutekitajaks”. Üldjuhul muretsetakse selle inimese pärast, keda reedeti. Truudust murdnud osapoolele pakutakse aga üksikasjalikke nõuandeid, kuidas ta võiks aidata oma partneril traumast üle saada.
Petmise ilmsiks tulek võib olla tõeliselt raputav sündmus; pole mingi ime, et enamik inimesi tahab olla ühe või teise poolt. Peaaegu iga kord, kui ma kellelegi mainin, et kirjutan praegu raamatut truudusetusest, küsitakse minult otsekohe: „Kas sa oled selle poolt või vastu?”, nagu mingeid muid variante polekski. Ma vastan selle peale: „Jah.” Salapärase vastuse taga peitub mu siiras soov algatada truudusetuse ja sellega kaasas käivate dilemmade teemal arutelu, mis sisaldaks märksa rohkem varjundeid ja vähem hukkamõistu.
Armastuse ja kire üksikasju ei saa paigutada sellistesse lihtsatesse sahtlitesse nagu „hea” või „halb”, „ohver” või „süüdlane”. Täpsustuseks: see, kui sa midagi hukka ei mõista, ei tähenda selle heaks kiitmist, ning vaks vahet on ka mõistmisel ja õigustamisel. Aga kui me kitsendame kogu arutelu ainult kohtumõistmisele, ei teki üldse mingit arutelu.
Siis ei oska me enam kuhugi paigutada ka selliseid inimesi nagu Benjamin. Pisut üle seitsmekümne aasta vanune, leebe olekuga härra ligines mulle ühel Los Angelese üritusel, kus ma esinenud olin. „Kas seda nimetatakse ikka petmiseks, kui su naine ei tea enam su nime?” küsis Benjamin. Ja selgitas siis: „Minu abikaasal on Alzheimer. Nüüd on ta juba kolm aastat hooldekodus olnud ning ma käin teda kaks korda nädalas vaatamas. Viimased neliteist kuud olen kohtunud ühe teise naisega. Tema mees on ka hooldekodus, samal korrusel. Me oleme teineteisele palju tröösti pakkunud.” Ilmselt on Benjamin üks kenamaid „truudusemurdjaid”, keda ma eales näinud olen, aga mingil juhul ei ole ta erand. Paljud inimesed hoolivad kogu südamest oma partnerite heaolust, hoolimata sellest, et nad neile valetavad. Ja paljud petetud armastavad jätkuvalt partnereid, kes neile valetasid, ja tahavad leida võimaluse, kuidas ikkagi kokku jääda.
Kõigi nende inimeste pärast olengi pühendunud eesmärgile läheneda truudusetuse teemale kaastundlikumalt ja realistlikumalt. Sageli suhtuvad inimesed petmisesse nagu traumasse, millest pole võimalik tagasi pöörduda, ning tõepoolest, mõned petmised annavadki suhtele surmahoobi. Aga mõnikord võib petmine saada innustuseks muutusele, mida suhe hädasti vajas. Reetmine lõikab nagu noaga, aga armid võivad paraneda. Petmisest võib paari jaoks välja kooruda isegi midagi loovat ja ülesehitavat.
Kuna ma usun, et truudusetuse kriisist võib kujuneda midagi head, küsitakse minult tihti: „Noh, kui paaril on probleeme, kas sa soovitaksid neile petmist?” Mida ma siis vastan? Paljud inimesed on leidnud positiivseid, elumuutvaid kogemusi ka väga rasketest haigustest. Aga samamoodi nagu ma ei soovitaks kellelegi vähki, ei soovita ma ka petmist.
Kas sa oled truudusetust kogenud?
Kui truudusetuse teema mind alles huvitama hakkas, esitasin esinemas käies publikule küsimuse, kas kellelgi on petmisest oma kogemus. Polnud üldse üllatus, et keegi ei tõstnud kätt. Pole just palju inimesi, kes tunnistaksid avalikult, et nad on üle aisa löönud või et neile on sarvi tehtud.
See jäi mulle meelde ja ma sõnastasin küsimuse edaspidi teisiti: „Kui paljud teist on truudusetust ühel või teisel viisil kogenud?” Nüüd tõusis enamik käsi ja samamoodi on need tõusnud igal pool, kus ma olen publikult niimoodi küsinud. Üks naine nägi pealt, kuidas tema sõbranna mees rongis tundmatut kaunitari suudles. Nüüd ripub nende sõpruse kohal raske küsimus, kas ta peaks sellest sõbrannale rääkima. Üks teismeline tütarlaps avastas, et tema isa kaksikelu on kestnud sama kaua, kui tema on maailmas elanud. Üks ema ei suuda mõista, miks tema poeg on jäänud kokku „selle lipakaga”, nagu ta nimetab oma miniat, keda enam pühapäeviti lõunasöögile ei kutsuta.
Saladuste ja valede kaja kõmab üle põlvkondade ning selle kiiluvees purjetavad vastamata armastused ja purunenud südamed. Truudusetus ei puuduta kunagi ainult kahte või kolme inimest, see mõjutab terveid inimeste võrgustikke.
Ringiuitajad ise ei kipu tavaliselt avalikus kohas kätt tõstma, aga nad jutustavad oma lugusid mulle nelja silma all. Inimesed kutsuvad mu kõrvale näiteks pidudel või käivad mu vastuvõtul, et anda hoiule oma saladused ja kahtlused, patustamisihad ja keelatud armastused.
Enamik lugudest on palju banaalsemad kui need, mis jõuavad ajalehtedesse. Seal pole rasedusi ega suguhaigusi, ning tavaliselt ei kipu endine armuke kedagi jälitama ega raha välja pressima. (Ilmselt lähevad need paarid juristide ja mitte terapeutide juurde.) Muidugi olen ma näinud omajagu eneseimetlejaid, seksuaalseid kõigesööjaid ja hoolimatuid, isekaid või kättemaksuhimulisi inimesi. Ma olen kohanud petmise äärmuslikke näiteid, mille puhul üks abikaasa pole midagi kahtlustanud, kuni teda on tabanud šokeeriv avastus: partneril on ka teine perekond, salajased pangakontod, hulk pööraseid juhusuhteid või hoolikalt välja töötatud kaksikelu süsteem. Minu vastas on istunud nii mõnigi mees või naine, kes valetab mulle häbitult terve teraapiatunni.
Aga palju sagedamini näen ma pühendunud partnereid, keda ühendavad minevik ja väärtushinnangud (mille hulka kuulub tihti monogaamia) ning kelle lood rulluvad lahti märksa tagasihoidlikumal inimlikul trajektooril. Üksildus, aastad ilma seksita, vihavimm, kahetsus, hooletusse jäetud abielu, kadunud noorus, tähelepanu igatsemine, tühistatud lennud, liiga palju alkoholi – just nendest kividest laotakse enamasti truudusetuse vundament. Paljud inimesed kogevad oma käitumise kohta sügavalt vastuolulisi tundeid ja tulevad minu juurde selleks, et abi otsida.
Üleaisalöömise motiivid võivad olla vägagi erinevad, nagu ka reaktsioonid ja võimalikud tagajärjed. Mõned petmised väljendavad vastupanu, mõned aga juhtuvad just siis, kui me üldse vastupanu ei osuta. Keegi võib ületada piiri ainult lihtsa üheöösuhte pärast, keegi teine aga tahaks emigreeruda. Mõni truudusemurdmine on pisike mäss, mille võib lõkkele lüüa tüdimustunne, iha kogeda midagi uut või vajadus tunda, et sul on endiselt tõmbejõudu. Mõni teine juhtum võib aga tuua päevavalgele tunde, mida sa pole kunagi varem tundnud –
