leida vastus küsimusele: „Mis on petmine?” Truudusetusel pole kindlat definitsiooni ja digitaalajastu pakub meile keelatud kokkupuudete võimalusi aina laienevas valikus. Kas internetis vestlemine on petmine? Aga näiteks seksikate sõnumite saatmine? Või porno vaatamine, fetišigrupiga ühinemine, kohtinguäppides salaja tegutsemine, seksi eest maksmine, sületantsud, õnneliku lõpuga massaažid, tüdrukutevaheline „lõbutsemine”, endise partneriga suhtlema jäämine?
Kuna pole olemas üldiselt kokku lepitud definitsiooni, mida truudusetus täpselt tähendab, siis hinnatakse väga erinevalt ka seda, kui suurel määral seda esineb. Ameerika paaride hulgas murrab truudust erinevate uuringute järgi 26 kui 70 protsenti naistest ning 33 kuni 75 protsenti meestest. Ükskõik millised täpsed numbrid ka poleks, on kõik ühel nõul selles, et need numbrid on tõusuteel. Ja paljud sõrmed näitavad naiste suunas – just nemad pidavat selle tõusu eest vastutama, sest nn truudusetuselõhe väheneb kiiresti (üks uuring väidab, et naiste truudusetus on teinud pärast 1990. aastat 40-protsendise hüppe, meeste kõrvalehüpete tase on aga jäänud enam-vähem samaks). Tegelikult on lugu isegi nii, et kui truudusetuse definitsiooni alla mahutada mitte ainult seksuaalvahekord, vaid ka romantilised suhted, suudlemine ja muud seksuaalsed kontaktid, siis petavad naissoost üliõpilased märgatavalt rohkem kui nende meessoost kaaslased.
Andmete kogumist takistab üks lihtne asjaolu: kui asi puudutab seksi, kipuvad inimesed valetama. Eriti sel juhul, kui jutt käib niisugusest seksist, mida nad ei peaks tegema. Soolised stereotüübid kehtivad ikka, isegi anonüümsuse varju all. Ühiskond ootab meestelt seda, et nad oma seksuaalsete vägitegudega kiitleksid, liialdaksid ja neid suuremana näitaksid, naised aga kipuvad enda kogemusi vähendama, maha salgama ja väiksemana näitama (mis ei ole sugugi üllatav, kui arvestada asjaolu, et maailmas on veel üheksa riiki, kus naise võib kõrvalehüppe eest surma mõista). Seksuaalne ausus on paratamatult seotud seksuaalpoliitikaga.
Veelgi enam, me oleme ju kahel jalal kõndivad vastuolud. Enamik inimesi väidab, et kui nende partner valetaks petmise kohta, siis oleks tegu jubeda ja ebaõige asjaga. Ja needsamad inimesed ütlevad, et kui nad oma partnerit petaksid, siis ise valetaksid nad küll. Kuldne küsimus kõlab nii: „Kas sa oleksid valmis petma, kui teaksid, et sa ei jää sellega kunagi vahele?” Vaat siis hüppavad protsendinumbrid taevasse. Kokkuvõttes ei suuda mitte mingi statistika – ükskõik kui täpne see ka poleks – anda meile täielikku pilti tänapäeva truudusetuse keerulisest tegelikkusest. Sellepärast keskendungi ma lugudele, mitte numbritele. Just lood aitavad meil sügavamalt ja inimlikumalt mõista igatsusi ja pettumusi, pühendumist ja erootilist vabadust. Nendes lugudes kordub teema, et ühele partnerile tundub, et teine on ta reetnud. Aga kõik muud asjad kokku muudavad need draamad vastupandamatuks. Kuna meid ahvatleb vajadus kõike sildistada, kipume kuhjama igasuguseid kogemusi kokku üheainsa tähise või märksõna alla ja nimetame seda kõike „truudusetuseks”.
Kui see oleks vaid nii lihtne …
„Kas sa oled viimase kaheteistkümne kuu jooksul olnud vahekorras kellegi teisega peale oma abikaasa?” Kui truudusetust saaks määratleda nii lihtsalt, et vastad sellele küsimusele ei või jah, oleks minu töö palju kergem. Kõik need valusad vaidlused, mida minuga jagatakse, tuletavad mulle päevast päeva meelde, et kuigi jah, mõned patustamise vormid on tõepoolest ühemõttelised, on piiridest üleastumine üldiselt sama sogane vesi nagu kogu seksuaalsuse maailm.
Elias on abielus Lindaga. Mees on teinud naisele ettepaneku, et nad peaksid nõu asjatundjaga. Nad on sügavalt eri meelt selles, kuidas peaks petmist tõlgendama. Elias käib regulaarselt stripiklubides ning teatab enda kaitseks nii: „Ma vaatan, räägin, maksan, kuid ei puuduta. Mis mõttes ma petan?” Enda meelest on Elias täiesti truu. Linda aga arvab teisiti ning ajab mehe magamistoast välja diivanile.
Ashlee avastas hiljuti, et tema tüdruksõber Lisa on mõnikord kohtunud ja seksinud endise poiss-sõbra Tomiga. „Ta ütleb, et seda ei saa pidada petmiseks, sest Tom on kutt! Aga minu meelest muudab see kogu loo veel halvemaks. Mitte ainult see, et ta teeb seda minu eest salaja, aga ta ka saab midagi, mida mina ei saa talle pakkuda. Kas ma olen tal lihtsalt nagu lesbifaas?”
Shannon tunneb, et tema poiss-sõber Corbin on ta reetnud, kuna ta avastas, et mees ostis hiljuti paki kondoome. Nemad kondoome ei vaja, sest nad proovivad lapseootele jääda. „Ma ei teinud midagi!” protestib Corbin. „See oli lihtsalt idee! Kas sa tahad nüüd nuhkida mu mõtetes samamoodi nagu mu telefonis?” „Kondoomide ostmine ei ole minu meelest mingi idee!” annab Shannon vastu. Nojah, aga kas see on truudusetus?
Ja kuidas suhtuda pornosse? Enamik inimesi oleks ühel nõul selles, et Playboy vana number madratsi all ei lähe reetmisena arvesse, aga kui me vahetame trükiajakirjad monitoride vastu, võivad piirid pisut uduseks muutuda. Paljude meeste meelest langeb porno vaatamine samasse kategooriasse masturbeerimisega – mõned väidavad isegi uhkusega, et see aitab neil vältida petmist. Naised ei kipu sellesse päris samamoodi suhtuma. Tõsi, Violet arvas alati, et ta on porno suhtes üsna vabameelne ja avatud. Nii et kui ta astus Jaredi töötuppa ning avastas mehe monitorilt iharalt hingeldavat blondiini vaatamas, pööritas ta lihtsalt silmi ja tegi nalja, et mees peaks endale mõne uue hobi otsima. Aga kui blondiin küsis: „Jared, kus sa läksid? Kas sa jõudsid lõppu?”, sai Violet aru, et mees kasutas Skype’i. „Kõige hullem on see, et ta püüab mind veenda, et see ei ole petmine,” räägib Violet mulle. „Ta nimetab seda isikupärastatud pornograafiaks.”
Pidevalt ühendatud ja võrgustatud ajastul on meil ka lõputult võimalusi flirtida. Tänapäeval kasutab 68 protsenti ameeriklastest nutitelefoni. Nagu koomik Aziz Ansari on teravmeelselt märkinud, tähendab see, et „sa kannad taskus 24/7 vallaliste baari”. Kuid asi ei piirdu vallalistega. Abielus inimeste jaoks on oma veebisaidid, näiteks kurikuulus AshleyMadison.com. Internet demokratiseerib kõike ning pakub meile kõigile ligipääsu oma keelatud ihadele.
Selleks, et üle aisa lüüa, pole enam vaja isegi kodust lahkuda. Kõrvalsuhtega saab tegeleda isegi sel ajal, kui lamad oma partneri kõrval voodis. Minu patsient Joachim võttis oma mehe Deani kaissu ning märkas, et too vahetas samal ajal mingi teise kutiga Manhuntis sõnumeid. Kit ja tema tüdruksõber Jodi istusid koos diivanil ja vaatasid telekat, kui äkki kuulis mees Jodi telefonist tuttavat häält – siuhti! „Ta ütleb, et tegi seda lihtsalt uudishimust, et see on nagu mäng ja et ta ei tee sellel pinnal midagi,” räägib Kit mulle. „Aga me ju leppisime kokku, et kustutame mõlemad Tinderi ära, see kuulus nagu meie suhtesse astumise juurde!”
Nagu meie seast lahkunud psühholoog Al Cooper tabavalt märkis, on internet muutnud seksi „leitavaks, kättesaadavaks ja anonüümseks”. Kõik need märksõnad sobivad sama hästi ka truudusetuse kohta, kuid ma lisaksin veel ühe sõna: „ebaselge”. Enam ei pruugi vahetada suudlusi, vaid võib saata teineteisele riistapilte; tunnike motellitoas on asendunud hilisõhtuse Snapchati-sessiooniga; salajase lõunasöögi asemele on tulnud salajane Facebooki-konto. Kuidas me siis peaksime teadma, mis on petmine ja mis mitte? Kõigi nende varjatud tegevuste miiniväljal tuleb meil hoolikalt järele mõelda, kuidas me truudusetust digitaalajastul mõtestame ja sõnastame.
Kes tohib tõmmata piirid?
Abielurikkumist määratleda on ühtaegu üsna lihtne ja üsna keeruline. Tänapäeva lääne ühiskonnas ei dikteeri paarisuhete kõlbelisi põhimõtteid enam religiooni autoriteedid. Truudusetuse definitsioon ei kuulu enam paavstile, vaid inimestele endile. See tähendab rohkem vabadust, aga ka rohkem ebakindlust. Paarid peavad sõlmima oma kokkulepped ise.
Kui inimene tõstab käe ja tunnistab: „Ma petsin”, ei hakka ilmselt keegi selle tõlgendamise üle vaidlema. Kui sa tabad oma partneri teise inimesega voodis või avastad mitu aastat kestnud kaksikelu tähistanud e-kirjade rodu, on asi jälle päris ilmselge. Aga kui üks partner otsustab, et teise käitumine
