elanud? Mis on üldse truudus? Kas on võimalik armastada korraga rohkem kui ühte inimest?
Minu arvates peaksid sellised vestlused olema kõigi täiskasvanute lähisuhete lahutamatu osa. Paraku hakkab enamik paare nendest asjadest esimest korda rääkima alles siis, kui petmise kriis juba käes on. Katastroof justkui oskab meid tagant tõugata, otse asjade tuumani. Ma soovitan tormi mitte ära oodata, vaid tegeleda nende mõtetega juba siis, kui ilm on rahulikum. Kui me räägime usaldavas õhkkonnas sellest, mis meid aiast väljapoole tõmbab, ja sellega kaasnevast kaotushirmust, võib see hoopis soodustada lähedustunnet ja pühendumist. Meie kired, isegi need kõige keelatumad, annavad tunnistust meie inimlikkusest.
Kuigi oleks väga ahvatlev taandada kõrvalehüpped ainult seksile ja valetamisele, eelistan ma kasutada truudusetust väravana, mille taga asub suhete ja nende kinnituseks tõmmatud piiride keeruline maastik. Truudusetus seab meid silmitsi kire muutlike ja vastandlike jõududega – seal on ahvatlused, ihad, tähelepanuvajadus, armastus ja selle võimatus, kergendustunne, pettemanöövrid, süümepiinad, südamevalu, patusus, nuhkimine, hulluks ajav kahtlustamine, tappev kihk tagasi teha, traagiline lõpplahendus.
Nii et olge hoiatatud: kui te hakkate nende küsimustega tegelema, peate olema valmis laskuma ebaratsionaalsete jõudude labürinti. Armastus on segapuder ja truudusetus on seda veelgi enam. Aga see on ka väga eriline aken, millest avaneb vaade inimsüdame mõradesse.
Uut laadi häbi
Lahutus. See sõna kerkib ikka ja jälle pinnale kõigis tulistes vaidlustes, mida truudusetuse üle peetakse, olgu siis internetis või tavaelus. Kui sa mõtled petmisest, siis parem lahuta. Kui sa oled piisavalt õnnetu, et petta, oled järelikult ka piisavalt õnnetu, et lahku minna. Ja kui su partner sind pettis, helista otsekohe advokaadile.
Brooklynis elaval Jessical on vanust paar aastat üle kolmekümne. Ta on olnud Julianiga neli aastat abielus ja neil on kaheaastane poeg. Jessica võttis minuga ühendust nädal pärast seda, kui ta oli teada saanud, et Julianil on suhe ühe töökaaslasega. „Ma avastasin salajase Facebooki-konto, kus ta oli selle naisega kirjavahetust pidanud.” Digitaalajastu lapsena läks Jessica oma probleemiga kohe internetti. „Kõik asjad, mida ma lugesin, tegid mu enesetunde kohutavaks,” selgitab ta. „Need olid nagu mingi naisteajakirja viletsad nõuanded. Hakka minema ja ära vaata tagasi! Kui ta tegi seda ühe korra, teeb ta seda uuesti! Saada ta kuradile!”
„Mitte ükski veebisait, mida ma vaatasin, ei arvestanud asjaolu, et mul olid selle mehe vastu endiselt väga tugevad tunded,” ütleb Jessica. „Meil oli terve elu koos planeeritud ja ta on mu poja isa. Ma olen tema perekonnaga väga lähedane ja nad on mulle kogu viimase nädala suureks toeks olnud. Kõik need artiklid ja kirjutajad ning samuti mu enda vanemad räägivad, et see mees on saast ja et minu tunded tema vastu on valed. Mu isa läks isegi nii kaugele, et pakkus välja, et mul on Stockholmi sündroom! Ma tunnen, et mind mõistetakse hukka – et ma olen nagu „üks nendest naistest”, kes lihtsalt laseb oma mehel petmisest terve nahaga pääseda.”
Jessica on majanduslikult iseseisev naine, kellel on võimalik teha valikuid – erinevalt paljudest naistest, kellel pole mingeid õigusi ega võimalusi võrreldes oma meeste patriarhaalsete privileegidega. Ning just täpselt sellepärast, et Jessical on need õigused olemas, nõuab meie ühiskond, et ta kasutaks neid õigusi. Jessicat kuulates turgatab mulle äkki meelde ühest Maroko külast pärit naistegrupiga hiljuti peetud õpikoda. Kui ma selgitasin neile, et tänapäeva Ameerikas julgustatakse Jessica-suguseid naisi pead kuklasse lööma ja lahkuma, hakkas üks noor naine naerma. „Mais, madame,2 kui me peaksime maha jätma kõik mehed, kes teisi naisi jahivad, siis oleks kogu Maroko lahutatud!”
Olid ajad, mil lahutust peeti häbiväärseks. Tänapäeval on meil aga uut laadi häbiasi – see, kui sa saaksid lahkuda, aga otsustad jääda. Esimene näide on Hillary Clinton. Paljud naised, kes Hillaryst muidu väga lugu peavad, pole suutnud iial leppida tema otsusega jääda oma mehe kõrvale, kui tema võimuses oleks olnud lahkuda. „Kuhu ta eneseväärikus jäi?”
Kahtlemata on lahutus mõnikord möödapääsmatu, mõistlik või lihtsalt parim lahendus kõigile asjaosalistele. Kuid kas see on ainus õiglane valik? Oht peitub selles, et valu ja alanduse keerises kipume liiga rutakalt kokku põimima enda reaktsioone petmisele ja seda, mida me kogu selle suhte osas tunneme. Ajalugu kirjutatakse ümber ja sillad põletatakse koos pulmapiltidega, ning lapsed hakkavad jagama elu kahe kodu vahel.
Jessica ei ole valmis Juliani välja viskama. „Inimesed teevad vigu. Ma ei ole ise ka mingi pühak – kuigi ma ei ole kellegi teisega maganud, ei saa ka mina kõigi asjadega hakkama. Kui midagi on halvasti või kui mul on stress, jään ma vait ja joon liiga palju. Kui me ei lubaks oma partneritel komistada, oleksime kõik üksi ja õnnetud.” Jessica on nõus andma mehele uue võimaluse.
Lahutama kiirustamine ei tee mööndusi eksimisele ega inimeste haprusele. See ei jäta ruumi ka paindlikkusele, parandamisele ega paranemisele. See ei tee järeleandmisi sellistele inimestele nagu Jessica ja Julian, kes soovivad juhtunu abil õppida ja areneda. „Me mõlemad tahame asjad korda saada,” ütlevad nad mulle. „Pärast seda, kui see juhtus, on meil olnud täiesti uskumatud vestlused. Oleme rääkinud tõepoolest südame põhjast ning konstruktiivselt – me ei olnud juba mitu aastat niimoodi juttu ajanud.” Aga siis küsivad nad: „Kas meil oli tõesti vaja see kõrvalsuhte asi läbi teha lihtsalt selleks, et suudaksime teineteisega täiesti ausad olla?” Ma kuulen seda küsimust sageli ning jagan nende paaride kahetsust. Aga jah, see on üks suhete sõnatuid tõdesid – paljude paaride jaoks ei piisa millestki nõrgemast või vähemast, et oma partneri tähelepanu pälvida ja kopitanud süsteemi raputada.
Kui me käsitleme truudusemurdmist hukkamõistvalt, selgelt erapoolikult ja survestavalt, seisame lõpuks silmitsi probleemiga, et selline käsitlus muudab juba eos võimatuks igasuguse sügavama mõistmise ning seetõttu ka lootuse ja paranemise, olgu siis koos või eraldi. Kellegi ohvriks tegemine muudab abielud hapramaks. Muidugi, kui Julian petab Jessicat sel ajal, kui naine parasjagu kodus väikese lapse mähkmeid vahetab, siis on Jessical kasu sellest, kui ta leiab endas üles vihatunde, mis on täiesti kohane reaktsioon nende suhte moonutamisele.
Aga mida enam ma räägin nendega, kes on truudusetust kogenud – olgu siis ühelt või teiselt poolt, või hoopis armukese või lapsena –, seda tugevamini tunnetan vajadust vaadelda elu ja armastust teisest vaatenurgast, jättes süüdistused kõrvale. See, kui me toidame kibedaid, vaenulikke ja kättemaksuhimulisi tundeid, ei too meile midagi kasu. Näiteks võin tuua ühe naise, keda tema abikaasa aastaid kestnud seksiseiklused olid niivõrd nördima pannud, et ta jutustas nendest oma viieaastasele pojale – „sest laps peab teadma, miks emme nutab”.
Kuigi truudusemurdmisest on saanud üks olulisemaid motiive, miks inimesed abielu lahutavad, jäävad paljud paarid petmisest hoolimata kokku. Aga kui kauaks ja mis tingimustel? Kas neil on selle tulemusena võimalik paarina tugevamaks kasvada? Või matavad nad petmise häbitunde ja usaldamatuse kuhja alla? See, kuidas nad petmist käsitlevad, kujundab tulevikus nende suhet ja elusid.
Lääne ühiskonnas on tänapäeval enamikul meist elu jooksul kaks või kolm olulist pikaajalist suhet või abielu. Ja mõned meie seast kogevad neid suhteid ühe ja sama inimesega. Kui mõni paar tuleb minu juurde kõrvalehüppe tagajärgi klaarima, ütlen neile sageli nii: „Teie esimene abielu on läbi. Kas te sooviksite üheskoos teist abielu alustada?”
2. peatükk
Kuidas piiritleda truudusetust
Kas internetis saab petta?
„Mul polnud selle naisega seksuaalsuhteid.”
