„Seal ma siis seisin ...“
Selliste sõnadega algavad paljudki ülistavad sõjameenutused. SEALi eriüksuslased viskavad nalja nende üle, kes endast niimoodi uhkeldades räägivad. Tavaline pilkelugu SEALidest sõjas algab tavaliselt sedasi: „Ma ei aja paska, aga seal ma siis seisin, põlvist saadik granaadi splintides ...“
See raamat ei ole mõeldud ülistava sõjameenutusena. SEALidena kuulusime kollektiivi, mis koosnes esmaklassilistest ja mitmekülgselt andekatest persoonidest, kes olid läbi teinud ilmselt kõige raskema sõjaväelise väljaõppe ning värbamisprotsessi üldse. SEALis on siiski kõige tähtsam meeskond. Tervik on kaugelt suurem kui osade summa. Oma professionaalsete sõjaväelaste kogukonnale viitame me sellest rääkides lihtsalt kui „meeskondadele“ ning iseend kutsume me „meeskonna poisteks“. See raamat kirjeldab SEALi lahinguoperatsioone ja väljaõpet nii, nagu meie seda nägime – meie isiklikust vaatenurgast –, ning käsitleb, kuidas meie kogemusi võiks rakendada ärimaailma juhtimispraktikas.
Meie SEALi operatsioonid polnud aga ju meie saavutused üksik-isikutena – meie lood räägivad SEALi rühmast ja sihtüksusest, mida meil oli õnn juhtida. SEALi täpsuslaskur Chris Kyle, kelle sulest on ilmunud samanimelisele filmile aluseks olnud menuk „Ameerika snaiper“, oli selle rühma ja sihtüksuse üks liige – Charlie rühma juhtsnaiper ja Bruiseri sihtüksuse point man2. Siin raamatus näidetena toodud lahingutes oli tal oma osa nagu ka paljudel tema meeskonnakaaslastel, kes rambivalgusesse ei sattunud, kuigi väärivad samuti tunnustust. Selles raamatus räägitud sõjajutud pole kaugeltki üksnes meie endi juhtumused, need on meie relvavendade ja juhtide lood, kellega me koos teenisime ja õlg õla kõrval võitlesime. Meeskonna lood. Lahingukirjeldustest tuleb välja, kuidas me meeskonnana kõikvõimalikke takistusi trotsisime ja neist üheskoos jagu saime. Lõppude lõpuks, ilma meeskonnata ei ole ka juhte.
Enne seda, kui USA sõjavägi asus ülemaailmsesse võitlusse terrorismi vastu, kestis Vietnami sõja järel kolmekümneaastane ajavahemik, mil neil ei tulnud osaleda põhimõtteliselt ainsaski lahinguoperatsioonis. Kui mõni üksik konfliktialge (Grenadal, Panamas, Kuveidis, Somaalias) kõrvale jätta, puutus tegeliku ja sisulise lahingutegevusega kokku üksnes käputäis USA sõjaväejuhte. SEALi meeskondades nimetatakse neid „kuivadeks aastateks“. Need, kes olid Vietnami džunglites kokku puutunud tõsise sõjaolukorraga, läksid erru ning nende lahingujuhtimise oskused vajusid aegade hämarusse.
Kõik see muutus 2001. aasta 11. septembril, kui USA vastu suunatud kohutavad terrorirünnakud tirisid Ameerika taas kord konfliktikoldesse. Sellele järgnenud kümnend, mis oli tulvil pidevat sõjapidamist ja raskeid lahinguoperatsioone Iraagis ja Afganistanis, nägi Ameerika Ühend-riikide relvajõududes uue juhtide põlvkonna esilekerkimist. Nemad ei saanud juhtideks klassiruumides hüpoteetilise väljaõppe ja teooria-tundidega, vaid rindel, praktilise ja reaalse sõjakogemuse käigus – eesliinil.3 Juhtimisteooriat katsetati otse lahingus, hüpoteesid pidid läbima tõelise tuleproovi. Terves USA sõjaväes kirjutati sõja ununenud õppe-tunnid uuesti üles – kirjutati verega. Osa väljaõppe käigus välja arendatud juhtimispõhimõtteid osutus tegelikes lahinguolukordades ebaefektiivseks. Seega, lihvides oskusi, mis olid efektiivsed, ning loobudes nendest, mis osutusid ebapraktilisteks, pandi alus uuele lahingujuhtide põlvkonnale, läbivalt kõigis USA armee väeliikides – maaväes, merejalaväes, mereväes ja õhuväes – ning ka meie liitlaste ridades. USA mereväe SEALid olid selle suure muutuse esirinnas ning tulid sõja triumfidest ja tragöödiatest välja selgeks settinud arusaamadega, mida läheb vaja selleks, et tulla edukalt välja neist rasketest olukordadest, mida lahingud endast kujutavad.
Sellel uuel lahingujuhtide põlvkonnal on rääkida kõiksuguseid sõjalugusid. Aastatepikkune edu operatsioonidel, mille hulgas on ka see kangelaslik rünnak, mis tegi lõpu Osama bin Ladenile, on kasvatanud rahva huvi mereväe SEALide vastu ning me oleme seetõttu saanud rohkem tähelepanu, kui suurem osa meist ealeski oleks ihanud. Sellesse rambi-valgusesse sattumise tõttu on valgust heidetud ka nendele meie organisatsiooni tahkudele, mis peaksid tegelikult saladuseks jääma. Selles raamatus oleme hoolikalt katsunud seda eesriiet rohkem mitte kergitada. Me ei räägi riigisaladuseks kuulutatud programmidest ega riku vaikimis-kokkuleppeid, mis puudutavad meie operatsioonidel saadud kogemusi.
Mälestusteraamatuid on kirjutanud paljud SEALid – mõni neist on elukogenud ja auväärne meeskonnaliige, kes on tahtnud edasi anda meie omade kangelastegusid ja saavutusi, aga mõni on kahjuks ka selline SEAL, kelle tegudest ei tõusnud ühiskonnale mingit tulu. Nagu paljud meie kaasvõitlejad, suhtusime ka meie SEALe käsitlevatesse raamatutesse negatiivselt.
Miks me siis ikkagi otsustasime raamatu välja anda? Välikomandöridena kogusime õnnestumiste ja ebaõnnestumiste käigus ülimalt väärtuslikke teadmisi. Tegime vigu ja õppisime neist vigadest, avastasime, mis töötab ja mis mitte. Me õpetasime välja SEALi ohvitsere ja jälgisime, kuidas rakendades neid põhimõtteid, mida meie olime keerulistes lahingu-olukordades omandanud, saatis neid samasugune edu. Seejärel nägime erasektoris koos ettevõtetega töötades taas, kuidas meie lahingus õpitud põhimõtted aitasid võidule viia ka neid ettevõtteid ja firmajuhte, keda me koolitanud olime. Paljud inimesed nii SEALi meeskondadest kui ka ettevõtetest, kellega olime koos töötanud, palusid meil oma kogutud teadmised sellisel viisil üles tähendada, et seda oleks õppematerjalina võimalik kasutada.
Kirjutasime selle raamatu selleks, et need juhtimispõhimõtted ka tulevaste põlvkondade jaoks talletada. Selleks, et need ei vajuks unustusse ning üha uute sõdade käigus poleks nii elutähtsaid õppetunde vaja uuesti nullist omandama hakata – ja uuesti verega üles tähendada. Kirjutasime raamatu selleks, et need juhtimisteadmised aitaksid endistviisi kõiki kollektiive ka väljaspool sõjatandrit, ükskõik millistes olukordades – iga ettevõtet, meeskonda või organisatsiooni, kus inimesed pingutavad mingi eesmärgi või ülesande täitmise nimel. Kirjutasime selle raamatu kõikide juhtide jaoks, et nad saaksid meie õpitud põhimõtteid rakendades juhtida ja võita.
Kes me oleme, et sellist raamatut kirjutada? Võib ju tunduda, et igaüks, kes usub, et on suuteline juhtimisõpikut kirjutama, peab ennast ühe õige juhi võrdkujuks. Aga meie oleme küll täiuslikkusest kaugel. Me õpime ja areneme juhtidena iga päev, nagu peaksid tegema kõik juhid, kes on enese vastu lõpuni ausad. Meil lihtsalt vedas, et saime pead murda erinevate juhtimisprobleemide kallal, mis meile väärtuslikke teadmisi õpetasid. See raamat kroonib meie püüdlusi neid teadmisi edasi anda – mitte pjedestaalilt teistele ülalt alla vaadates, vaid tagasihoidlikult positsioonilt, kust on näha ka kõik meie armid ja puudused.
Meie nimed on Jocko Willink ja Leif Babin ning me oleme endised SEALi ohvitserid. Operatsiooni Iraagi Vabadus ajal teenisime me koos Iraagis, Ar-Ramādīs, kus kogesime omal nahal, kuidas sõda meid proovile paneb ja meile alandlikkust õpetab. Meil oli õnne, et saime kokku panna, välja õpetada ja juhtida äärmiselt esinduslikke ja võidukaid meeskondi, kes osutusid oma töös erakordselt tugevat muljet avaldavaiks. Me nägime oma silmaga, kui ohtlikuks võib saada loorberitele puhkama jäämine –viibisime lahinguväljal, kus varitses pidevalt reaalne oht, et hambuni relvastatud vaenlase võitlejate suur vägi võib meie positsioonid üle võtta. Me teame, mis tunne on ebaõnnestuda: kaotada, ebameeldiva üllatuse osaliseks saada, olla ülekavaldatud või lihtsalt kellelegi alla jääda. Need olid kõige valusamad õppetunnid, ent ilmselt ka väärtuslikemad. Saime teada, et juhil peab olema usku oma ülesandesse ning vankumatut visadust võidu saavutamiseks, eriti kui ümberringi kõheldakse, kas võit on üldse võimalik. SEALi ohvitseridena leiutasime kõikvõimalikke erinevaid juhtimisalaseid teooriaid ja praktilisi võtteid juhtkonnale ja organisatsioonidele, mida enne neis veendumist ja talletamist läbi proovisime. Seejärel arendasime välja ja juhtisime SEALi ohvitseride väljaõppeprogrammi ning aitasime selle teooria tulevaste põlvkondade jaoks kirja panna.
Meie
