neile märku anda. Ma ei teadnud isegi seda, kus me nende suhtes täpselt asusime. Meie ümber olid üksnes mustavad aknaraamid ja võõraste hoonete katused, kus võisid varitseda vaenlase võitlejad, valmis meid järgmisel hetkel ründama ja põrgutulega üle külvama. Meile oli selge, et peame otsekohe tagasi pöörduma ja oma rühmaga liituma.
Veel enne, kui me jõudsime mehe käed raudu panna ja teda läbi otsima asuda, kuulsin ma aga mingit liikumist. Läbi öövaatlusprillide tänava lõppu vaadates, nägin ma äkki seitset-kaheksat meest ümber nurga pööramas. Nad polnud meist kaugemal kui 35 meetrit. Nad olid täies relvis ning liikusid kiirel sammul meie poole. Murdosa sekundi jooksul ei saanud ma hästi aru, mida mu silmad nägid. Siis ma aga mõistsin: selgelt joonistusid välja AK-47 automaatide kontuurid, RPG-76 granaadiheitja ja vähemalt üks kuulipilduja. Need inimesed polnud meid tervitama tulnud. Need olid rünnakuks valmistunud relvastatud vaenlase võitlejad.
Niisiis olime kahekesi – mina ja demineerija – jäänud kaunikesti täbarasse olukorda. Maha surutud iraaklane, see võimalik kinni nabitud terrorist polnud veel läbi otsitud ning olukord oli väga riskantne. Meil oli vaja kiiresti taganeda ning ülejäänud rühmaga liituda. Nüüd, kui meie poole liikus relvastatud vaenlaste rühm, olime kahekesi vähemusse jäänud. Lisaks oli mind hädasti vaja tagasi lahingujuhi ülesannetesse, tegelema vangide asjakorralduse, ründeüksuse ning sõidukite juhtimise ja julge-oleku tagamise ja suhtlusega kaugemal asuvate tugijõududega. Kõike seda oli vaja teha otsekohe.
Ma olin Iraagis ka varem teeninud, kuid sellisesse olukorda polnud ma kunagi sattunud. Kuigi filmides ja videomängudes näeb lahinguid sagedasti, polnud siin tegemist mingi filmiga ja kindlasti mitte ka mänguga. Need mehed olid hambuni relvastatud ja ohtlikud ning nende eesmärk oli tappa Ameerika Ühendriikide ja Iraagi vägede sõdureid. Nende kätte vangi langedes võisime arvestada jõhkra piinamise ning pea maha-raiumisega videokaamera ees, nii et seda võiks näha terve maailm. Meie tapmine oli nende kõige suurem soov ning selle saavutamiseks olid nad ise valmis kümnete kaupa elusid loovutama.
Veri tormas mu soontes ja adrenaliin hüppas lakke. Ma teadsin, et kaalul on iga nanosekund. Selline olukord võis jalust nõrgaks võtta ka pädevaima juhi ja kogenuima lahinguveterani. Mu peas kõlasid mu otsese ülema, meie sihtüksuse ülema kaptenmajor Jocko Willinki sõnad, mida olin aastase intensiivse väljaõppe ja ettevalmistuse käigus korduvalt kuulnud: „Võta rahulikult. Vaata ringi. Langeta otsus.“ Meie SEALi rühm ja sihtüksus olid väljaõppe käigus kümnetest muserdavatest, kaootilistest ja ränkrasketest olukordadest välja tulnud, et just täpselt sellisteks hetkedeks valmis olla. Ma teadsin, kuidas rakendada lahinguseadusi, millest Jocko meile rääkinud oli: julgestamine ja liikumine, lihtsustamine, prioriteetide paikapanek ja elluviimine ning hajutatud juhtimine. Lahinguseadused polnud tähtsad mitte lihtsalt selleks, et niisugusest täbarast olukorrast välja tulla, vaid selleks, et hoopis ise peale jääda, vastase üle täielik kontroll saavutada ja võita. Need reeglid määrasidki mu järgmised käigud.
Prioriteedid paika: kõigist pakilistest ülesannetest esimesena tuli järgmise paari sekundiga kontrolli alla võtta pealetungivate vaenlase võitlejate rühm, vastasel juhul polnud muudel asjadel enam mingit tähtsust. Meid löödaks lihtsalt maha. Mis veelgi hullem, vaenlase võitlejad jätkaksid rünnakut ja võiksid tappa ka ülejäänud SEALi ründeüksuslased. Kontrolli saavutamine oli minu esimene prioriteet.
Elluviimine: pikemalt kõhklemata avasin ma meie poole liikuvate vaenlase võitlejate pihta Colt M4 automaadist tule, tabades esireas sammunud RPGga mässulist kolme-nelja lasuga otse rindu. Ta vajus pikali ning ma suunasin relva kiiresti järgmisele vaenlasele ja siis veel järgmisele. Relvatorust paiskuvad sähvatused ja automaadivalangud andsid kõigile läheduses viibijatele teada, et käimas oli tulevahetus. Vaenlase võitlejate rühm polnud sellega arvestanud. Puhkes paanika. Need, kes veel joosta suutsid, taganesid kiiresti tuldud teed pidi. Mõni roomas, teised vedasid endaga nurga taha kaasa haavatuid ja surevaid kaaslasi, et kaduda mu vaateväljast, samal ajal kui mina tulistamist jätkasin. Ma teadsin, et olin tabanud neist vähemalt kolme või nelja. Kuigi lasud olid olnud täpsed ja olid vaenlaste rakukest otse keskmesse tabanud, olid 5,56millimeetrised padrunid lihtsalt liiga väikesed, et nendega suurt inimhulka maha võtta. Praegu olid vaenlased nurga taga, mõni neist kindlasti surnud või rängalt haavatud ja peatselt hinge heitmas. Need aga, kes polnud pihta saanud, kavatsesid kindlasti end pisut koguda ja siis uuesti rünnata, kaasates ilmsesti oma ponnistustesse veelgi rohkem võitlejaid.
Meil oli vaja sealt minema saada. Keerulise plaani väljamõtlemiseks polnud aega. Samuti polnud mul seda luksust, et oma kaaslasele, demineerijale enda kõrval mingeid konkreetseid näpunäiteid jagada. Liikuda tuli otsekohe. Nüüd, kui olime lahendanud kõige tähtsama ülesande – peatanud rünnakule liikuvad relvastatud vaenlase võitlejad – ning selle ohu vähemalt ajutiselt kontrolli alla saanud, oli meie järgmine prioriteet taganeda ja taasliituda oma ründeüksusega. Selleks kasutasime koos demineerijaga – meeskonnatöös – taktikat „kata ja liigu“. Samal ajal, kui mina julgestasin, jooksis tema positsioonile, kust sai mind julgestama asuda. Siis liikusin mina uuele positsioonile, kust teda julgestada. Sedasi, vangi endaga kaasa tirides, kalpsasime tagasi oma rühma poole. Lõpuks jõudsime ristuval kõrvaltänaval asuva betoonseina varju. Hoidsin relva laskevalmis, et vajaduse korral katet teha, samal ajal kui demineerija kiiresti vangi läbi otsis. Temalt relvi leidmata jätkasime taganemist, kuni jõudsime tagasi oma rühma juurde, kus andsime vangi üle nendega tegelema määratud meeskonnale. Seejärel sain ma taas lahingujuhi ülesanded üle võtta ning andsin masinarühma ülemale käsu liigutada meie 0,50kaliibrilise raskekuulipildujaga Humvee positsioonile, kust suudaksime tõrjuda edasisi rünnakuid suunast, kust vaenlase võitlejad tulnud olid. Järgmisena käskisin SEALi sidemehel informeerida meist mitme kilomeetri kaugusel asunud lahingukeskust, et nad koordineeriksid õhuväge meile appi tõttama.
Järgmise poole tunni jooksul üritasid mässulised meile peale tungida, tulistades meie poole sadu laske. Meie püsisime neist aga sammu võrra eespool ning lõime nende rünnakud ikka ja jälle tagasi. Selgus, et mees,kelle me kinni nabisime, ei olnud see, keda olime tabada üritanud. Ta peeti küsitlemiseks kinni, viidi kinnipidamisasutusse, kuid lasti siis vabaks. Oma sihtmärki me tollel ööl ei tabanudki. Väidetavasti oli see Iraagi Al Qaeda rakukese emiir lahkunud mõnda aega enne meie saabumist. Ometi õnnestus meil tappa vähemalt käputäis tema võitlejaid ning koguda väärtuslikku luureteavet tema operatsioonide ja organisatsiooni kohta. Kuigi operatsioon ei täitnud oma esmast otstarvet, näitasime nii terroristile kui ka tema käsilastele, et polnud ainustki peidupaika, kus nad võinuksid ennast turvaliselt tunda. Tõenäoliselt sundis see teda (vähemalt mõneks ajaks) järgmise rünnaku sepitsemise asemel omaenese naha päästmisele keskenduma. Ja sellega olime me juba aidanud kaitsta ameeriklaste elusid, samuti Iraagi julgeolekujõudude ja süütute kodanike omasid. See oli vähemasti mingigi lohutusauhind.
Minu puhul seisnes suurim kasu saadud juhtimisalases õppetunnis. Osa sellest oli elementaarne, nagu mõistmine, et edaspidi tuli enne iga lahinguoperatsiooni palju tähelepanelikumalt kaarti uurida, et objekti põhiline asukoht ja seda ümbritsev ala meelde jätta – olukordadeks, kus kaarti polnud parasjagu käepärast. Osa oli protseduuriline, näiteks pandi rühma kõigi liikmete jaoks paika selged juhtnöörid, kui kaugele võis kargajaid ilma ülejäänud rühmaga koordineerimata jälitada. Osa õppetunnist olid strateegilised teadmised: lahinguseaduste mõistmise ja rakendamise abil oli meil õnnestunud mitte üksnes raskest ja ohtlikust olukorrast välja tulla, vaid see ka oma kontrolli alla saada. Terve põlvkond SEALi lahingu-juhte sai koos minuga selgeks, et need reeglid kehtisid sama tõhusalt nii ägedates tulevahetustes kui ka tunduvalt rahulikumates ja vähem pingelistes olukordades. Need reeglid aitasid mind kuudepikkuse Ramadi linna-lahingu ajal, kogu mu SEALi ohvitseri karjääri vältel ning hiljemgi.
Needsamad põhimõtted on edu tagamisel otsustava tähtsusega ükskõik millisele meeskonnale, lahinguväljal või ärimaailmas – igas olukorras, kus on tegemist inimeste rühmaga, kes peab ülesande täitmiseks ja
