Babin ja Jocko Willink
See raamat räägib juhtimisest. See on kirjutatud juhtidele nii suurtest kui ka väikestest kollektiividest, meestele ja naistele ning üldse igaühele,kes püüab areneda. Kuigi siin on põnevaid lugusid SEALi lahingu-operatsioonidest, pole tegemist sõjamälestuste raamatuga. Pigem on see meie kogemuste varal saadud teadmiste kogumik, mis peaks aitama teistel juhtidel võitjaks tulla. Kui see osutub kasulikuks käsiraamatuks juhtidele, kes üritavad koostada, välja õpetada ja juhtida tulemuslikke ja võidukaid meeskondi, siis on see oma eesmärgi täitnud.
Juhtimisraamatuid on ilmunud kuhjade kaupa ning enamik neist keskendub meie hinnangul individuaalsetele meetoditele ning isiksuseomadustele. Meile on silma jäänud, et sama tehakse ka paljude ettevõtete juhtimiskoolitustel ning juhtimis- ja konsultatsioonifirmades. Ilma meeskonnata – kollektiivita, kus kõik ülesande õnnestumise nimel töötavad –ei saa aga olla ka mingit juhtimist. Ainus loogiline mõõt, millega juhi tööd hinnata, on tema meeskonna edu või ebaedu. Kõikvõimalikest juhtide kohta käivatest mõistetest, kirjeldustest ja iseloomustustest on olulised ainult kaks: efektiivne ja ebaefektiivne. Efektiivsed juhid juhivad edukaid kollektiive, kes viivad oma missiooni täide ja võidavad. Eba-efektiivsed juhid seda ei tee. Selles raamatus kirjeldatud põhimõtete ja ideede mõistmine ja õige elluviimine võimaldab igaühel saada efektiivseks juhiks ja oma lahinguvälja valitseda.
Iga juht ja iga meeskond võib mingil hetkel seista silmitsi eba-õnnestumisega. Ka sellest on siin raamatus palju juttu. Meie pole kindlasti ilmeksimatud juhid. Keegi ei ole seda, olgu ta nii kogenud kui tahes. Samuti pole meil vastuseid kõigile küsimustele – neid ei ole ühelgi juhil. Oleme teinud suuri vigu. Sageli õpetasid need vead meile midagi olulist, tõid meid maa peale tagasi, võimaldasid meil areneda ja paremaks saada. Oskus vigu tunnistada, omaks võtta ning planeerida, kuidas neid ületada, on juhtidele õnnestumise korral ülimalt tähtis. Parimaid juhte ei tiivusta endi ego või isiklikud põhjused. Nemad keskenduvad lihtsalt oma üles-andele ja sellele, kuidas seda võimalikult hästi sooritada.
Juhtidena kogesime nii triumfe kui ka tragöödiaid. Suurem osa meie lahingukogemustest ja siin raamatus jutustatud lugudest on pärit meie sõjaväekarjääri hiilgeajast: Bruiseri sihtüksuse SEAL Team Three lahingu-päevilt 2006. aastal Ar-Ramādīs, Iraagis, mis sai tuntuks Ramadi lahinguna. Jocko oli ametis Bruiseri sihtüksuse ülemana. Leif ja Charlie rühma SEALid, kelle hulgas oli ka juhtsnaiper ja point man, „Ameerika snaipri“autor Chris Kyle, ning nende relvavennad Delta rühmast tegid kaasa ühe kõige rängema ja pikemaajalise linnalahinguoperatsiooni SEALide ajaloos. USA armee 1. brigaadi 1. soomusdiviisi Ready Firsti brigaadi lahingurühmal oli oma strateegia – „Hõiva, puhasta, hoia ja ehita“ –, millega sõja ja mässuliste küüsis vaevlev Ramadi järk-järgult vabastati ning vägivald radikaalselt kontrolli alla saadi ja Bruiseri üksuslastel oli selles tähtis roll. Nende operatsioonidega tagati turvalisus tolle aja kõige ohtlikumas ja tulisemas Iraagi piirkonnas ning pandi alus Anbari ärkamise liikumisele, mis lõpuks USA jaoks Iraagi sõja kulgu muutis.
2006. aastal, kui Bruiseri sihtüksus Ramadisse jõudis, oli Al-Anbāri provintsi sõjast räsitud pealinn Iraagi ülestõusu ohtlikuks epitsentriks. 400 000 elanikuga Ramadi linn oli täielik sõjatander, tulvil rusu-hunnikutest maju ja pommiauke – arme, mida jätkuv vägivald oli endast jätnud. Tollel ajal oli USA vägede kontrolli all üksnes umbes kolmandik linnast. Ülejäänud osa linnast hoidsid oma kontrolli all hästi relvastatud ja otsusekindlad jõhkrate mässuliste jõugud. Iga päev valati vaprate USA sõdurite ja merejalaväelaste verd. Camp7 Ramadi raviasutusest liikus läbi peaaegu katkematu rängalt haavata saanute ja hukkunute vool. Kangelaslikud USA sõjaväekirurgide tiimid võitlesid meeleheitlikult iga elu eest. Ajakirjandusse lekkinud USA luureraportis öeldi Ramadi ja Anbari provintsi kohta süngelt, et need on meie jaoks „põhimõtteliselt kadunud“. Ei leidunud peaaegu kedagi, kes pidanuks võimalikuks, et USA väed suudavad selle olukorra enda kasuks pöörata ning sellest võitjana välja tulla.
Terve 2006. aasta suve ja sügise juhendas Jocko Bruiseri sihtüksust, kui tema SEALi rühm Ready Firsti brigaadi jõupingutustele kaasa aidates USA maaväe sõdurite ja merejalaväelastega õlg õla kõrval võideldes vaenlase kontrolli all olevaid alasid puhastas. Leifi juhtimisel osalesid Charlie rühma SEALid paljudes ägedates tulevahetustes ja snaiprite ülimalt efektiivsetel julgestusoperatsioonidel. Ka Delta rühm osales lugematuis ränkades lahinguis. Üheskoos tapsid Bruiseri SEALid – snaiprid, laskurid ja kuulipildurid – sadu vaenlase võitlejaid ning takistasid sellega USA sõdurite, merejalaväelaste ja Iraagi julgeolekujõudude pihta suunatud rünnakuid.
Bruiseri SEALid olid kõige ohtlikumatesse vaenlase kontrolli all olevatesse linnaosadesse suunduvatel Ready Firsti brigaadi operatsioonidel sageli USA maaväe sõduritena esirinnas. Me hõivasime hooneid, varitsesime katustel ning tegime katet, kui sõdurid ja merejalaväelased lahingupiirkondadesse liikusid ning sõjaväe lahingupioneerid palehigis rabasid, et vaenlase territooriumile kindlustatud tugipunkte püstitada. Bruiseri SEALide ning Ready Firsti brigaadi sõdurite ja merejalaväelaste vahel tekkis side, mida seal teeninud mäletavad kogu oma elu. Vere, higi ja vaevaga viisid Ready Firsti lahingurühm ja Bruiseri sihtüksus oma missiooni ellu. Ramadi verine ülestõus suruti maha, hõimude šeigid ühinesid USA vägedega ja nii sai alguse Anbari ärkamine. Bruiseri sihtüksuse lahkumisele järgnenud kuude jooksul õnnestus Ramadis lõpuks kontroll saavutada ning langetada vägivald tasemele, mis varem näis kujuteldamatu.
Traagiline oli aga see, kui kõrget hinda Bruiseri sihtüksus nende operatsioonide õnnestumise nimel maksis: kaheksa SEALi said haavata ning kolm kõige paremat SEALi, keda võib ette kujutada, kaotasid elu. Marc Lee ja Mike Monsoor langesid lahingus, Ryan Job jäi vaenlase snaipri-lasust pimedaks ning suri hiljem haiglas operatsioonist taastudes lahingus saadud haavadesse. Need kaotused olid meile korvamatud. Ja need olid kõigest kolm meest peaaegu sadakonnast Ready Firsti brigaadi lahingurühma kuulunud USA sõjaväelasest, kes sõjas elu kaotasid. Igaüks neist oli kohutav, meeletu kaotus.
Kahtlejatest-kõhklejatest hoolimata saavutati Ramadis võit, linn saadi kontrolli alla, elanikkonnale tagati turvalisus. 2007. aasta alguseks olid vaenlase rünnakud 2006. aasta keskmisest, 30–50 rünnakult päevas kahanenud umbes ühele nädalas, siis juba ühele rünnakule kuus. Stabiilsus jäi Ramadis püsima aastaiks, ning kui ajalooliselt rahulik kurdide kontrolli all olev Iraagi põhjaosa välja arvata, oli Ramadi üks riigi turvalisimaid alasid.
Need operatsioonid olid võidukad, aga ka ülimalt mõtlemapanevad. Sealt saadud kogemuste pagas – nii heas kui ka halvas mõttes – oli tohutu.Ramadi lahingu õppetundidest moodustus terve pikk nimekiri, mille suutsime kõik talletada ja edasi anda. Neist olulisim oli arusaam, et lahinguväljal on kõige tähtsamaks teguriks juhtimine. Ükskõik millise meeskonna edu puhul on see kõige tähtsam põhjus. Juhtidest rääkides ei pea me silmas mitte üksnes tipus troonivaid väeülemaid, vaid iga tasandi juhte – vanemallohvitsere, neljaliikmelise või kaheksaliikmelise all-üksuse juhte ning ka nooremveebleid, kes võtsid vastutuse, haarasid ohjad ja juhtisid. Kõik nad mängisid meie rühma eduloos suurt rolli. Meil vedas, et saime võimaluse juhtida niivõrd imelist SEALide kollektiivi, kes selles raskes võitluses võidu saavutas.
Lahingust koju saabudes asusime juhtimisinstruktoritena teist tähtsat ülesannet täitma. Palju aastaid koosnes mereväe SEALi väljaõpe peaaegu ainult töö käigus õppimisest ja mentorlusest. Noorte ohvitseride koolitus olenes täielikult neid juhendavate mentorite tugevusest, kogemustest ja kannatlikkusest. Mõni mentor oli suurepärane, teised mitte. Kuigi heade juhtide mentorlus on otsustava tähtsusega, jäävad juhtimisalased teadmised ja arusaamad selle meetodi puhul siiski märkimisväärselt lünklikuks. Meie abiga hakkas see aga muutuma, kui me arendasime välja õppekava juhtide koolitamiseks, et kõik SEALi ohvitserid saaksid alla tugeva põhja.
Terve lääneranniku SEALide väljaõppe eest vastutava ohvitserina oli Jocko suunata üks realistlikemaid
