oli ikkagi nagu midagi puudu. Nendele suhteliselt vähestele inimestele, kellele usaldasin oma tundeid, rääkisin mind rahutuks tegevast tundest, et mul tuleks tegeleda millegi tähtsamaga, kuigi mul polnud mingit ettekujutust, mis see uus „miski“ peaks olema.
Umbes aasta hiljem kohtasin dr Hal Hugginsit, tõelist maadeavastajat meditsiini alal, kes mõistis täielikult, et väga paljud haigused algavad hambaarstitoolist. Dr Huggins pani kahtluse alla moodsa hambaravi paljud põhilised, kuid sellele vaatamata väärad arusaamad – mille eest paljud teda austasid, kuigi veelgi rohkem oli vist neid, kes teda sõimasid. Dr Hugginsil olid konkreetsed tõendid, et paljud üldiselt omaksvõetud hambaravimeetodid avaldavad olulist negatiivset mõju organismi kui terviku seisundile.
Dr Huggins oli minu kohatud arstide hulgas tõepoolest üks esimesi, kes ravis kogu patsienti. Ta oli hamba-, mitte üldarst, kuid käsitles siiski ka paljusid muid küsimusi peale patsiendi hambamure. Ta tegeles koos oma assistentide meeskonnaga toitumise, dieedi, toidulisandite ja elustiili küsimustega. Kui ta tegi patsiendi hambaid kontrollides ja ravides kindlaks muu terviseprobleemi, hoolitses ta selle eest, et patsient pöörduks eriarsti poole.
Sel ajal oli dr Hugginsil laialdane praksis; ta oli spetsialiseerunud hambatoksiinide, sealhulgas elavhõbeplommide ja krooniliste infektsioonipesade kõrvaldamisele. Kuigi hambatoksiinid ei olnud minu jaoks päris uus teema, polnud ma oma südamepatsientide hindamisel ja ravimisel pööranud sellele kunagi erilist tähelepanu. Ma ei olnud eales mõelnud võimalusele, et varasem hambaravi, eriti endodontne (nn juurekanali) ravi, võib põhjustada valusid rinnus, arteri sulgumisi ja südameatakke, mille all paljud minu patsiendid kannatasid.
Varsti pärast meie kohtumist kutsus dr Huggins mind oma kliinikusse vaatama, mida ta teeb. Ma läksin sinna, olles valmis midagi õppima, kuid ma ei olnud kaugeltki valmis selleks, mida seal nägin ja kogesin.
Hiljem külastasin dr Hugginsi kliinikut veel mitmel korral. Minu uudishimu ja hämmastus üha kasvasid, kui nägin üht patsienti teise järel reageerimas ravile viisil, mis oli täielikult vastuolus sellega, mida minu arstistuudium oli mind õpetanud ootama. Enamik tema patsientidest oli väga raskes seisundis. Kaugelearenenud hulgiskleroosi juhtumid, amüotroofne lateraalskleroos (Lou Gehrigi tõbi), Parkinsoni tõbi ja Alzheimeri tõbi olid tavalised. Paljud patsiendid ei saanud enam ratastoolita liikuda. Päris kindlasti polnud ma kunagi näinud ega isegi kuulnud, et sellistel patsientidel võiks esineda mingit olulist kliinilise seisundi paranemist – olenemata raviviisist või meditsiinilise sekkumise laadist. Aga selles kliinikus oli seisundi oluline paranemine reegel. Vaid harva juhtus, et patsiendi tervis ei läinud tavalise kahenädalase ravi jooksul oluliselt paremaks.
Kõiki patsiente jälgiti, tehes ulatuslikke ravieelseid ja -järgseid laborianalüüse. Normist erinevad vere- ja uriinianalüüside tulemused muutusid pärast kahenädalast haiglaravi tavaliselt normaalseks või normilähedaseks. Podagra-tasemele lähenevad kusihappesisalduse näidud langesid järsult, maksa- ja lihaseensüümide sisalduse normist erinevad väärtused paranesid kiiresti. Mida rohkem ma seda haiglat külastasin, seda rohkem lõid kõikuma minu arstihariduse alussambad. Dr Huggins tundis ilmselgelt füsioloogiat ja keemiat palju paremini kui ükski teine arst, keda olin kohanud, ning tema patsientide kliinilise ravi tulemused näitasid järjekindlalt tema raviviiside õigsust.
Kui kogu see teave oli minus settinud, sain aru, et paljud kroonilised degeneratiivsed haigused ei tähenda tegelikult pöördumatut kohtuotsust, mis kuulutab kannatusi ja enneaegset surma. Nägin oma silmaga, milliseid lihtsaid ja terviklikke meetodeid kasutati peaaegu kõikide selliste haiguste ravimiseks ja positiivsete tulemuste saavutamiseks.
Kuigi esimesed külaskäigud dr Hugginsi kliinikusse olid juba kõigutanud enamikku minu meditsiinialastest tõekspidamistest, pidid varsti muutuma ka nende põhialused.
Sellel minu elu pöördelisel päeval veeretas põetaja hambaarstikabinetti väga haige ja loiu patsiendi. See naine oli üks paljudest kaugelearenenud hulgiskleroosi põdevatest ratastoolipatsientidest, kes olid lõpuks kuidagi jõudnud dr Hugginsi kliinikusse. Röntgeniülesvõte tema suust näitas hammaste ulatuslikku patoloogiat – isegi minu üsna kogenematu silma jaoks. Palju hambaid oli puudu, suus olid mõned implantaadid ning suretatud närvi ja ravitud juurekanaliga hambad, ka lõualuu kogumass näis olevat kahanenud. Kuigi tema üldine terviseseisund oli halb, tehti tema hammastele sel päeval mitmetunnine kirurgiline operatsioon. Mõned hambad tõmmati välja, varem väljatõmmatud hammastest lõualuusse jäänud õõnsusi puhastati ja mõned elavhõbeamalgaamist plommid asendati bioloogiliselt kokkusobivate komposiitplommidega.
Sel ajal mõtlesin endamisi, et see oli küll kaugelt liiga suur töö nii haige ja ilmselt ka nõrga patsiendi jaoks. Pealegi teadsin, et mõned minu noored ja terved sõbrad, kellel hambaarst oli eemaldanud ühe külastuse ajal mitu tarkusehammast, pidid pärast seda veetma mitu päeva voodis, enne kui jõud järk-järgult tagasi tuli ja algas tervenemine.
Selle patsiendiga ei olnud asi nii. Peaaegu kohe pärast kirurgilise operatsiooni lõppu ta naeratas, tegi natuke naljagi, teatas, et tema energia on taastunud, ja ütles isegi, et tahab minna õhtul koos põetajaga linna peale, et proovida süüa biifsteeki nende väheste korras hammastega, mis olid jäänud tema vasakusse suupoolde. Tagasihoidlikult väljendudes olin lihtsalt pahviks löödud. Ma teadsin vaistlikult, et toksiinide eemaldamine kehast on hea asi, aga kas tõesti nii hea ja nii kiire toimega?
Rääkisin oma hämmastusest ja umbusust dr Hugginsile. Ta naeratas ja üksnes osutas tilgutikotile, millest lahus ikka veel patsiendi veeni tilkus. Ma ei pidanud seda mingiks vastuseks, kuna olin ise pannud tuhandeid haigeid tilguti alla ega olnud kunagi näinud sellist hämmastavat mõju patsiendi seisundile. Ta ütles, et see on C-vitamiini lahus, mida haigele manustatakse.
C-vitamiin? Ma olin veel rohkem hämmastunud. Nagu iga teine inimene, nii teadsin ka mina, et C-vitamiin on küll hea asi, kuid organism võib seda saada vaid täisväärtuslikust toidust või toidulisanditest ning tavaliselt mitte rohkem kui 50–250 milligrammi korraga. Selles tilgutikotis oli 50 grammi (50 000 milligrammi) C-vitamiini ja seda manustati kogu operatsiooni vältel.
Kuigi ma ei teadnud, miks C-vitamiin oli sellele patsiendile nii hästi mõjunud, taipasin kohe, et olin leidnud uue relva oma ravivahendite arsenali. Kuid isegi siis ei teadnud ma veel, kui võimas see uus relv on. Aga see tähistas minu teise ja kindlasti tähtsama arstihariduse omandamise algust. Kui vaatan sellele praegu tagasi, siis saan aru, et mu varasem väljaõpe oli andnud mulle vaevalt midagi enamat kui suhteliselt korraliku aluse kõigele, mida pidin juurde õppima pärast kohtumist dr Hugginsiga. Kummalisel kombel oli üks hambaarst õpetanud mulle kliinilise meditsiini ja füsioloogia kohta rohkem kui kõik varem minu elus kohatud meditsiinidoktorid kokku.
Kui ma hakkasin uurima teaduskirjandust C-vitamiini kohta, siis minu hämmastus üksnes kasvas. Sain teada, et C-vitamiin on midagi hoopis enamat kui vitamiin, mida inimene peab saama ühe tillukese annuse iga päev, et mitte haigestuda vaegushaigusesse skorbuuti. Võib öelda, et see on kõige olulisem toitaine, mida me saame sisse süüa.
Vastupidiselt peavoolu arstide pimesi korratavale mantrale „seda ei ole teaduslikult uuritud“ leidsin väga palju teavet, millest enamik pärineb kõige tunnustatumatest ja lugupeetavamatest meditsiiniajakirjadest. Artikkel artikli järel rääkis sellest, et C-vitamiinil on ainulaadne võime hävitada, neutraliseerida või muul viisil välja ravida uskumatult paljusid erinevaid nakkushaigusi, eriti viirushaigusi. Peale selle näib, et ei ole ühtegi mürgistust ega toksilist kahjustust, mille tagajärgi õigesti manustatud C-vitamiini annus ei raviks.
Dr Frederick Klenner hakkas 1940. aastatel esimesena kasutama C-vitamiini megagrammiseid veenisiseselt manustatavaid annuseid selleks, et tõhusalt ravida paljusid nakkushaigusi või saavutada isegi patsiendi täielik tervenemine. Mõnda neist haigustest peetakse isegi praegu ravimatuks, nagu lastehalvatus, teetanus ja entsefaliit. Ta oli
