lahti lõiganud nagu poe sooduskupongid –, nemad läksid balletitundi, sellal kui mina jäin koju, Felix süles. Libistan tõmbleva käe üle ta juuste. Puudutan näole tekkinud habemetüügast. Tõmban keelega üle pöidla ja pühin ära vedelikutilga silma kohal. Surun oma huuled ta otsaesisele ja nutan.
Ma ei taha teda mäletada sellisena, lamamas siin, aseptilisel voodil, voolikud käsivarte, kõri ja nina külge teibitud; kleeplinditükid näole kinnitumas; masina kähedad piiksud meenutamas, et nendeta oleks Nick juba surnud. Tema nägu on muutunud ja korraga taipan, et see polegi minu Nick. Tehtud on kohutav viga. Mu süda teeb rinnus hüppe. Selle mehe nägu siin on kaetud muljumisjälgedega ja paistes ning pole enam äratuntav, mitte mulle, mitte ta õnnetule abikaasale, teisele naisele, kellele peagi ta mehe surmast teada antakse. Nad on siia ruumi toonud mingi teise mehe – pidades teda ekslikult Nickiks – ja tema naine, selle vaese mehe naine, uitab parasjagu haigla ühetoonilistes koridorides, küsides endalt, kus ta mees olla võiks. Ehk on temagi nimi Nick, aga minu Nick on koos Maisiega kuskil mujal. Silmitsen enda ees lamavat tundetut keha, vereplekilisi juukseid, kaamet ja vetruvat nahka, riideid – Nicki riideid, nagu ma vaid mõne minuti eest arvanud olin, kuid taipan nüüd, et näen täiesti tavalist sinist polosärki, mida võib kanda iga mees –, mis on ta keha küljest lahti lõigatud. See ei ole minu Nick; tean seda nüüd kindlalt. Pööran end kärmelt ringi ja kiirustan kardinate vahelt välja, et otsida keegi, ükskõik kes, kellele oma avastusest teada anda: see surev mees seal haiglavoodis ei ole minu abikaasa. Vaatan täielikus segaduses olevale õele otse silma ja tahan teada, mida nad mu abikaasaga on teinud.
„Kus ta on? Kus ta on?“ anun end naise käsivarre külge haakides ja seda raputades.
Aga mõistagi on see Nick. Mees haiglavoodis on Nick. Minu Nick ja nüüd vaatab viimane kui üks haiglas viibiv inimene mind haletsusega, olles mõttes tänulik, et see ei juhtu temaga.
Kui ma olen lõpetanud, juhatatakse mind teise ruumi, kus Maisie mu isa kõrval haiglalaual istub ja teda innukalt oma balletiõpetajat, preili Beccat puudutavaga kurssi viib: naine on ilus, ta on tore. Haiglatöötajad on mulle küll öelnud, et Maisiega on kõik korras, kuid teda oma silmadega nähes voogab minus üle tohutu kergenduslaine. Temaga on tõepoolest kõik korras. Mu jalad nõtkuvad põlvist ja ma klammerdun uksepiida külge, kinnitades endale, et see peab paika. Temaga on tõesti kõik korras. Tunnen peapööritust; tuba tiirleb ümber minu, nagu oleksin mina Päike ja tuba Maa. Felix on mu isa süles ja Maisie hoiab peos pulgakommi, kirsipunast, see on ta lemmik, mis värvib tüdruku keele ja huuled erkpunaseks. Tüdruku käsi on sidemes – kõigest pisike lõikehaav, kinnitatakse mulle – ja ta näol on naeratus. Lai. Särav. Naiivne. Ta ei tea, et ta isa on surnud. Et ta sureb just praegu, hetkel, mil me omavahel räägime.
Maisie pöördub pärastlõunase balletitunni veel hääbumata elevuses minu poole. „Vaata, emme,“ ütleb tüdruk, „tata on siin.“ Nii kutsub ta mu isa sellest ajast, mil ta oli kaks aastat vana ja „p“ ja „t“ tähe segamini ajas. Ta asetab oma pulgakommist kleepuva pihu mehe kolm korda suuremale käele. Minu silmadest purskuvad pisarad ei lähe talle kõige vähematki korda. Tüdruku kõhnad jalad kõlguvad üle läbivaatuslaua serva, üks ta kingadest on kokkupõrkega kaasnenud keerises kaotsi läinud. Sukkpüksipõlv on puru. Aga Maisie ei tee sellest väljagi. Üks ta patsidest on samuti lahti tulnud ning pooled korgitserina keerduvad kiharad valguvad õlgadele ja seljale, sellal kui teine pats püsib kindlalt palmikus.
„Kus issi on?“ küsib tüdruk silmi kissitades ja vaatab Nicki otsides minust mööda. Ma ei suuda talle öelda, mis Nickiga juhtus. Kujutan endale ette, kuidas ta armas ja süütu lapsepõlv kolme sõna raskuse all kokku variseb: issi on surnud. Ta vaatab ainiti ukse poole, oodates Nicki tulekut, ja ma näen, kuidas ta oma pisikest kõhtu patsutab ja ütleb, et ta kõht on tühi. Nii tühi, et ta võiks terve põrssa ära süüa, ütleb tüdruk. Ma peaaegu parandan klišeed, mida ta kasutas, „terve hobuse“, kui taipan korraga, et sel pole enam tähtsust. Maisie silmad on lootusrikkad, ta naeratus lai.
Kuni enam ei ole.
Valjuhääldajate vahendusel kuulutatakse välja Sinine Häire ja koridorides algab silmapilk sagimine. Arstid ja õed pistavad jooksul, elustamisvahenditega käru lükatakse mööda linoleumiga kaetud põrandat. Selle tekitatud heli on vali, mööda põrandat liikuvad rattad tekitavad kõuekõminat, metallist sahtlites hoitavad tarvikud kolisevad. Maisie toob kuuldavale hirmunud karjatuse, hüppab laualt alla ja vajub põlvini ning tõmbab end põrandale kerra. „Ta on siin,“ vingub tüdruk ja minagi vajun põlvili, haaran ta käte vahele ja tunnen, kuidas laps väriseb. Minu ja mu isa pilgud kohtuvad.
„Ta leidis meid siit üles,“ hüüatab Maisie, kuid ma vastan talle, et issit ei ole siin, surun Maisie kaissu ja silitan tüdruku sassis juukseid, ent mu pähe kerkib paratamatult küsimus, mida Maisie sellega öelda tahab. Ta leidis meid siit üles ja paari sekundiga on lootus Nicki näha asendunud hirmuga.
„Mis on, Maisie?“ küsin. „Mis lahti on?“
Aga ta üksnes raputab pead ja surub silmad kõvasti kinni. Ta ei räägi mulle.
NICK
ENNE
CLARA seisab oma triibulises sirge kaelusega keskelt punnis T-särgis köögivalamu juures. Meie laps. Särk on venivast, elastaani sisaldavast materjalist, niisiis liibub see siledana vastu kõhukumerust. Selja tagant vaadates ei saaks arugi, et ta rase on. Tumedad teksapüksid liibuvad vastu ta kehakumerusi, veniv elastikust vahetükk, mis meie last toetab, on pika T-särgi all peidus. Seisan Clara kõrval ja jälgin nagu hüpnotiseeritult, kuidas ta nuustikuga praepanni nühib ja selle külge kinni jäänud munatükke eemaldab; ta keskkoht eendub lõputult kaugele ning põrkab vastu valamut. Punane Tabasco kaste on T-särgi triipudele jälje jätnud ja voolab üle kõikjale ette jääva kumeruse.
Peagi jäävad ta rasedasärgid talle väikeseks.
Me oleme hakanud oletama, et tema üsas kasvab kaitsemängija, profipoksija, Blackhawksi hokimeeskonna ründemängija. Midagi selles stiilis.
Clara paneb nuustiku käest ja masseerib oma nimmepiirkonda, mis meie lapse raskust toetades kaardu tõmbub. Seejärel võtab ta uuesti nuustiku kätte ja asub taas panni kallal tegutsema. Kraanist paiskub õhku kuuma auru, mis paneb Clara higistama. Tal on viimasel ajal kogu aeg palav. Ta jalad on paistes nagu raskusjõu tagajärgedega võitleval vesitõve all kannataval keskealisel naisel ega mahu enam kingadesse. Triibulise T-särgi kaenlaalustes hakkab sinine toon higi mõjul kollakaks tõmbuma.
Aga ma ei suuda temalt sellegipoolest pilku pöörata. Minu Clara on oivaline.
„Jackson,“ ütlen ja sunnin end oma pilku naiselt kõrvale pöörama ning korjan hommikusööginõud laualt kokku: Maisie tühjaks söömata hommikuhelveste kauss, minu puhas taldrik. Kallan jäägid prügikasti ning panen kausi ja taldriku koos lusikaga nõudepesumasinasse.
„Liiga levinud,“ vastab Clara, pööramata pilku praepannilt või roostevabast terasest valamusse langevalt, värskelt välja vahetatud kraanist jooksvalt kuuma vee joalt. Meie kodu on sajandivahetusel ehitatud renoveerimisprojekt, kus töö kunagi ei lakka. Clara tahtis uuemat maja; mina soovisin midagi iseloomuga, isikupärasemat. Hingega kodu. Mina jäin peale, kuigi on rohkesti hetki – remonditöödega täidetud õhtutel ja nädalavahetustel –, mil ma soovin, et see poleks nii läinud. „Ta oleks alati ja igal pool üks kolmest Jacksonist,“ ütleb naine ja ma nõustun, teades, et tal on õigus.
Teen uue katse. „Brian,“ pakun seekord, teades, et ma pole viimasel ajal kohtunud ühegi Brianiga, kes oleks noorem kui kahekümne viie aastane. Minu Brian oleks ainus Brian, kes oleks laps, sellal kui kõik ülejäänud oleksid kolmekümnendates
