läkitades oma rohelistest silmadest pilgu minu poole. Charles on minu teine eesnimi, mille mulle andis mu isa, kes on samuti Charles. Aga Clarale see ei sobi.
„Liiga tavaline,“ ütleb ta uuesti ja raputab pead, nii et juuksesalgud ta triibulise särgi seljal kiiguvad.
„Aga näiteks Birch?“ pakub Clara ja ma puhkan valjusti naerma, teades, et see on meie vaidluste tuumaks: sellised nimed nagu Birch. Või Finbar. Või Sadler, mille ta pakkus välja eile ja üleeile.
„Ei tule kõne allagi,“ ütlen naise juurde astudes ja teda selja tagant emmates, toetan oma lõua ta kondisele õlale ja põimin käed ümber paisunud keskkoha. „Minu poeg küll Birch ei ole,“ kinnitan ja tunnen läbi T-särgi, kuidas laps põtkib ja mulle emakast patsi lööb. Ta on minuga nõus. „Sa oled mulle selle eest veel tänulik,“ lisan, teades, kuidas kuuenda klassi poisid armastavad nokkida neid, kes kannavad selliseid nimesid nagu Birch ja Finbar ja Sadler.
„Rafferty?“ pakub Clara ja ma ägan; mu sõrmeotsad nihkuvad mööda naise selga alla, nimmepiirkonda, ning asuvad valutavaid liigeseid ja närve muljuma. Ishias, ütles sünnitusarst ja kirjeldas, kuidas pehmenenud kõõlused, muutunud raskuskese ja lisandunud kaal valu põhjustavad. Polnud kahtlustki, et pisi-Brian pidi olema oluliselt suurem kui Maisie, kes sünnihetkel kolm kilo ja nelisada grammi kaalunud oli.
Clara naaldub vastu mu puudutavat kätt. See ühekorraga on ega ole meeldiv tunne. „Kas see on mingi nööri nimi?“ küsin õrnalt ta selga muljudes, nähes vaimusilmas Clara hoolega pakitud ning punase ja rohelise nööriga kinni seotud jõulupakke.
„See on raffia,“ ütleb naine ja ma naeran talle kõrva.
„Mida mul veel öelda?“ küsin. „Raffia, Rafferty. Mis seal vahet on?“
„Vahe on täiesti olemas,“ ütleb ta ninatargalt ja tõrjub mu käed oma seljalt eemale. Praeguseks talle aitab massaažist, aga õhtul, kui Maisie on magama pandud, sirutab Clara end uniselt meie madratsile välja ja nõuab massaaži, suunates mu sõrmeotsi punktidesse, mis kõige enam valu tekitavad. Madalamalt, nõuab naine, ja rohkem vasakule, ohates, kui me leiame koos punkti, kus väikese Rafferty pea on ema vaagnasse pressitud. Ta ei saa enam selili lamada, kuigi selili lamamine on ainus asi, mida ta teha soovib. Aga ämmaemanda sõnul ei ole see lapsele hea. Nüüd on meie kahe vahel magamise ajal suur padi, mis võtab minust rohkem ruumi, ja ma tean, et üsna pea magan põrandal. Maisie on samuti viimasel ajal hakanud asjade vastu huvi tundma, avaldades ema kasvava kõhu pärast muret, teades, et peagi tuleb tal pisipoisiga oma kodu, mänguasju ja vanemaid jagada.
„Äkki sa istud?“ ütlen Clarale, nähes, et ta on väsinud ja tal on palav. „Ma pesen ise nõud lõpuni,“ ütlen, kuid Clara ei istu. Ta on kangekaelne. See on üks neist paljudest asjadest, mis mulle tema juures meeldivad.
„Ma olen peaaegu lõpetanud,“ ütleb naine ja jätkab panni küürimist.
Ja niisiis korjan ma pühapäevalehe tükid kokku söögilaualt, mille taga Maisie vaikselt istub ja koomikseid ehk naljapilte vaatab, nagu ta neid nimetab, kuna Clara seda väljendit kasutab. Ta itsitab ja ma küsin: „Mis sulle nalja teeb?“, pühkides samal ajal ta lõualt sinna kleepunud hommikuhelveste tüki. Maisie ei vasta, kuid osutab tillukese kleepuva sõrmega ajalehe poole, mingit preerialooma lapikuks istuva hiiglasliku elevandi kujutisele. Ma ei saa naljale pihta, kuid naeran siiski tüdruku pead sasides kaasa. „See on naljakas,“ ütlen, kui foto viimasest terroristirünnakust ajalehe teekonnal prügikasti Maisie silmade eest mööda hõljub. Näen, kuidas ta pilk kujutisega kaasa liigub ja koomiksilt esilehefotole ümber lülitub: põrgulik tulekahju; kokku varisev hoone; rusuhunnik kohas, mis kunagi oli tänav; nutvad inimesed, pead käte vahel; M16 automaatidega relvastatud korrakaitsjad ringi kõndimas.
„Mis see on?“ küsib Maisie ja tema kleepuv sõrm sihib seekord püssiga meest Süüria tänaval, punane veri on tõmbunud tolmukarva pruuniks ja esimese hooga pole aru saada, et tegu on verega. Ja siis, vastust ootamata, liigub Maisie sõrm mehe kõrval seisva pisarais naise juurde. „Ta on kurb,“ ütleb tüdruk, kahvatul näol, mis suvesoojuse lähenedes uhkete tedretähnidega kattub, huvitatud ilme. Nähtu ei tekita temas muret. Ta on liiga väike, et ajalehes nähtud nutva naise pärast muretseda. Aga ta paneb naist siiski tähele ja tüdruku segaduses ilmest peegeldub küsimus: täiskasvanud ei nuta. Miks siis see naine nutab?
Ja siis esitab Maisie oma küsimuse valjusti: „Miks?“ ning tema ja Clara vaatavad mulle korraga otsa; Maisie pilk on uudishimulik ja Clara oma keelav. Miks see naine kurb on? tahab Maisie teada, kuid Clara soovib sellele jutuajamisele lõppu teha.
Clara jaoks peitub Maisie puhul teadmatuses õndsus.
„Aeg riidesse panna,“ ütleb Clara panni loputamist lõpetades ja seda nõudekuivatusrestile asetades. Ta astub paari kiire ja lühikese sammuga üle ruumi, et ülejäänud ajaleht oma märgade kätega kokku korjata, pingutades, et saada kummardades kätte tükid, mis mu käest põrandale pudenesid. Minu pühapäevahommikune harjumus, mis ühtlasi Clarale kõige rohkem närvidele käib: ajalehe põrandale pillamine. Naine surub käed kummardudes vastu keskkohta, nagu kartes, et kui ta liiga sügavale paindub, siis pudeneb meie laps välja.
„Ma ise,“ ütlen Clarale, kes kokku korjatud varisenud maja, nutva naise ja üüratu relva kujutiste jäägid käest laseb, lootes sel moel nähtud pilti Maisie vaimusilmast kustutada. Aga mina näen Maisie uudishimulikku pilku ja tean, et tüdruk ootab endiselt mu vastust. Ta on kurb, meenutavad need silmad mulle ja küsivad anuvalt, Miks?
Asetan peo Maisie käele ja lapse oma peaaegu kaob selle alla ära. Ta vingerdab köögitoolil. Nelja-aastase jaoks on paigal püsimine peaaegu võimatu. Kõhnad jalad kiiguvad laua all; tüdruk niheleb ja kõigub oma toolil. Ta juuksed on sassis ja pidžaamal kalgenduvad piimaplekid, mis järjest vängemalt lehkama hakkavad, kui nendega midagi ette ei võeta, levitades seda maha kallatud piima lehka, mida nii sageli lastest hoovab. „Maailmas on palju inimesi,“ ütlen Maisiele, „mõned on halvad ja mõned on head. Ja pahad inimesed solvasid seda naist ja kurvastasid teda. Aga sul pole vaja muretseda, sinuga seda ei juhtu,“ luban kärmelt enne, kui Maisie jõuab hakata ette kujutama kokku varisenud maju ja M16 automaate meie turvalises eeslinna keskkonnas. „Emme ja issi ei lase sinuga midagi paha juhtuda,“ ütlen ja Maisie lööb näost särama ning küsib, kas me võiksime parki minna. Kurb naine on unustatud. Relvad on unustatud. Tema peas on nüüd kohta vaid kiikedele ja ronimisredelitele ning ma noogutan ja vastan jaatavalt. Ma viin ta parki ja jätan Clara koju puhkama.
Pöördun Clara poole ja ta pilgutab mulle silma; ma olin tubli. Ta kiidab mu väikese kavaluse heaks.
Aitan Maisie laua tagant alla ja me otsime üheskoos ta kingad üles. Tuletan talle meelde, et ta enne minema hakkamist pissil ära käiks. „Aga issi,“ viriseb tüdruk, „mul ei ole pissihäda,“ kuigi muidugi on. Ta trotsib potil käimist ja uinakuid ja kõike, mis on roheline, nagu nelja-aastased ikka.
„Sa pead proovima ära käia,“ ütlen ja vaatan, kuidas ta vannitoa poole sibab ja ukse pärani jätab, kasutades seejärel potile ronimiseks ja pissimiseks väikest astepinki.
Ta on ära olnud tervelt kolmkümmend kaheksa sekundit, mitte rohkem, kui Clara minu juurde tuleb, oma rasedakõhu vastu mu keha surub ja ütleb, et hakkab minust puudust tundma; ta sõnad on otsekui nõidus või must maagia, mis mind sulama paneb. Ta omab minu üle võimu; ta on mu ära loitsinud. Järgmised nelikümmend viis minutit mõtlen ma Maisiega mänguväljakul mürades sellele, kuidas mu rase naine minust kodus puudust tunneb. Soojus, mis mind täidab, paneb mu naeratama. Ma ei tea, millega ma olen selle ära teeninud.
Clara on pikka kasvu, vaid mõni sentimeeter lühem kui kuni 182 sentimeetrit,
