enama järele. Asetan oma käed ta kadunud vööjoonele; tema libistab oma käed mu puuvillase särgi alla. Need on niisked. Ta surub oma titekõhu kumeruse minu vastu ja me suudleme taas.
Aga nagu ikka, saab seegi hetk liiga kiiresti otsa. Juba tuleb Maisie mööda koridori kepseldes kempsust, hõikab valjult „Issi!“ ja Clara tõmbub putukatõrje- ja päikesekaitsevahendi otsingule suundudes aegamisi minust eemale.
Väntame Maisiega mööda kõnniteed minema, sellal kui Clara majaesisel terrassil seisab ja meile järele vaatab. Me oleme jõudnud mööduda vaid paarist majast, kui kuulen pahurat ja rämedat häält. Ka Maisie kuuleb seda. Samuti näeb tüdruk oma sõpra Teddyt nende maja ees muruplatsil istumas ja rohukõrsi kitkumas, üritades mitte kuulda oma ema peale karjuva isa häält. Meie naabrid, Theo ja Emily Hart, seisavad avatud uksega garaažis, kõik toimub väga kiiresti ja ma näen, kuidas Theo naise vastu garaažiseina surub. Vajutan järsult rattapidureid, kuid käsin Maisiel sõitu jätkata. „Jää punase maja juures seisma,“ ütlen tüdrukule, pidades silmas vaid poole kvartali kaugusel asuvat telliskivimaja.
„Kas teil on seal kõik korras?“ hõikan rattalt maha tulles üle tänava, valmis appi tõttama, kui mees peaks naist uuesti ründama. Ootan, et vastajaks oleks Theo – ja et ta ütleks midagi nappi ja ebaviisakat, ehk isegi ähvardavat –, aga selle asemel reageerib käsi teksadesse puhtaks pühkiv ja oma juukseid siluv Emily, kes garaažiseinast eemale astub, Theo kullipilguga ta selja taga passimas.
„Kõik on viimase peal,“ vastab naine ja ta naeratus on niisama võlts nagu rämpspostitus. „Ilus päev täna,“ lisab naine ja hõikab siis Teddyt, paludes poisil pesemiseks tuppa tulla. Teddy tõuseb silmapilk, olemata sugugi nii tõrges ja kartlik, nagu Maisie pesemisest kuuldes. Poiss teeb, nagu kästud, ja ma küsin endalt, kas tegu on pelga sõnakuulelikkuse või millegi enamaga. Näiteks hirmuga. Emily ei tundu olevat nõrk – ta on pikka kasvu ja heas füüsilises vormis naine –, kuigi tegelikult just seda ta ongi. See pole esimene kord, kui ma olen oma silmaga näinud meest teda jõhkralt kohtlemas ja käsi kasutamas viisil, mis vägivallast kaugel pole. Kui ta juba avalikult nii käitub, siis mis võib veel suletud uste taga toimuda?
Ma ei mäleta enam, mitu korda me Claraga sel teemal rääkinud oleme.
Sa ei saa aidata inimest, kes ei taha end aidata lasta.
Vaatan, kuidas Emily ja Teddy käest kinni hoides majja kaovad. Mööda tänavat minema sõites, kiirustades, et mind sissesõidutee otsa juures ootava Maisie juurde jõuda, märkan Theo tapvat pilku.
CLARA
LEIN puudutab mu elu väga mitmesugusel moel.
Mu hommikuid täidab kurbus, õhtuid melanhoolia. Omaette olles ma nutan. Ma ei suuda Maisiele tunnistada, miks Nicki siin ei ole, niisiis olen hakanud valetama, öeldes mu ees seisvale igatseva pilguga tüdrukule, et isa on väljas, ta on mingeid asju ajamas, on tööl. Toetun kulunud vastustele – ta tuleb varsti koju; ta tuleb hiljem koju – ja olen tänulik, kui Maisie naeratab ja vastusega leppides rõõmsalt minema kepsleb. Andes mulle sel moel amnestia, armuaega. Ma ütlen talle seda hiljem. Varsti. Mu isa tuleb ja mu isa läheb. Ta toob õhtusöögi ja istub mu kõrval lauas ja käsib mul süüa. Ta torkab toidu kahvli otsa ja surub kahvli mulle kätte. Ta pakub end Maisiet mänguväljakule viima, kuid ma keeldun, kartes, et minuta lahkudes ei tule Maisie enam tagasi. Ja niisiis püsime kodus ja sooldume kurbuses. Me marineerime ja upume selles. Me laseme kurbusel imbuda oma olemise igasse tahku ja see muudab meid hellaks ja nõrgaks. Isegi koer Harriet on kurb ja tõmbab end mu jalge ette põrandalappi meenutavaks keraks, sellal kui mina päev otsa istun, Felix süles, ja tuimalt teleriekraanilt Maisie multikaid vahin. „Max ja Ruby“, „Curious George“. Harrieti kõrvad kerkivad mööduvate autode mürinat kuuldes kikki; naabermaja ukse taga peatuvat pitsakullerit kuuldes viskub koer püsti, arvates tühikäigul undavat mootorit kuuldes ekslikult, et tegu on Nickiga. See ei ole Nick, tahaksin koerale öelda. Harriet, Nick on surnud.
Maisie osutab millelegi telekaekraanil ja naerab, vasekarva kiharad varjavad ta silmi. Ta on igati rahul võimalusega vaadata telekast kaheksa tundi jutti rääkivaid jänkusid, süüa hommikusöögiks, lõunaks ja õhtuks pakkide viisi mikrolaineahjus tehtud plaksumaisi – küsides minult: kas nägid seda? ja mina noogutan elutult, kuigi ma ei näinud midagi. Ma ei näe mitte midagi. Nick on surnud. Mida mul veel näha on?
Kui ma pole kurb, siis olen vihane. Vihane Nicki peale, kes mu maha jättis. Kes oli hooletu. Kes kihutas, kui Maisie autos oli. Kes kihutas, punkt. Kes kaotas auto üle kontrolli, vuhises läbi õhu ja põrkas vastu seda puud ja kelle keha jätkas edasiliikumist ka auto äkilise peatumise järel. Ma olen ka puu peale vihane. Ma vihkan seda puud. Löögi jõud painutas auto ümber Harvey Roadil seisva vana tammepuu ja Nicki suhtes diagonaalis tagumisel istmel istunud Maisie ei saanud mingi ime läbi üldse viga. Ta lihtsalt istus seal, kui auto duralumiinium ta ümber kaevanduskäiguna kokku vajus ja tüdruk autokere sisse lõksu jäi ning Nick juhiistmel oma viimased iseseisvad hingetõmbed tegi. Põhjus: Nicki valitud kiirus, päike, kurv. Just seda mulle räägitakse, seda fakti korrutatakse oksendamiseni ajalehtedes ja uudistes. Ühe ohvriga lõppenud avarii Harvey Roadil. Õnnetuse põhjuseks on hooletu sõidustiil. Uurimist ei algatata. Kui Nick oleks elus, siis esitataks talle terve rida süüdistusi kiiruse ületamise ja lohaka sõidustiili eest ja see oleks alles algus. Mulle öeldakse konkreetselt, et juhtunus on süüdi Nick. Nick põhjustas oma surma ise. Tema on see põhjus, miks ma pean nüüd üksi toime tulema kahe lapse, purunenud auto ja haiglaarvetega. Nagu selgub, on suremine võrdlemisi kallis lõbu.
Kui Nick oleks vaid kiirust vähemaks võtnud, siis poleks ta praegu surnud.
Kuid lisaks Nicki raskele jalale ja hoolimatusele on teisigi asju, mis mind vihale ajavad. Näiteks tema esiukse taha laiali loobitud jooksukingade kuhi. See ajab mind raevu. Need vedelevad endiselt seal ning hommikuti, järjekordsest unetust ööst väsinu ja unisena, komistan ma neile otsa ja olen maruvihane Nicki peale, kel ei jätkunud oidu enne surma oma jalanõusid ära koristada. Kurat küll, Nick.
Samu tundeid tekitas tema köögivalamusse jäetud kohvitass ja hommikusööginurgas lohakalt vedelev ajaleht, mis lehekülgede kaupa põrandale vajus. Korjasin need üles ja virutasin puust lauale, tundes viha kogu selle segaduse põhjustanud Nicki vastu.
See on Nicki süü; see on tema süü, et ta nüüd surnud on. Järgmisel hommikul hakkab Nicki äratuskell kell kuus lärmi lööma nagu alati – harjumuse jõud, mida järgib ka Harriet, kes lootuses jalutama pääseda end püsti ajab. Täna ei lähe keegi Harrietiga jalutama; homme ei lähe keegi Harrietiga jalutama. Proua, teie abikaasa sõitis liiga kiiresti, oli politseinik öelnud enne Felixi ja minu patrullautosse juhatamist ning haiglasse sõidutamist, kus ma andsin allkirja dokumendile, milles ütlesin lahti oma abikaasa silmadest, südamest ja elust. Otse loomulikult, kinnitan endale. Nick sõidab alati liiga kiiresti. Päike, ütles mees süüdistavalt ja kordas siis uuesti: Ta sõitis liiga kiiresti.
Ega keegi viga saanud? küsisin nürilt ja ootasin politseinikult eitavat vastust. Ei saanud. Oi, küll ma olen ikka rumal. Kui keegi viga ei saa, siis politseinikku lähedaste järele ei saadeta. Ja siis tekitab mu enda rumalus minus viha. Viha ja piinlikkust.
Lasen Maisiel oma magamistoas magada. Isa hoiatab mind, et see ei ole hea mõte. Kuid ometi teen ma seda. Ma lasen tal oma toas magada, kuna voodi on ühtäkki liiga suur ning ma tunnen end selles väikese ja eksinu ja üksildasena. Maisie on rahutu magaja. Ta räägib unes, pomiseb vaikselt midagi issi kohta ja ma silitan lapse juukseid, lootes, et ta peab minu puudutust oma isa omaks. Ta peksab unes jalgadega. Hommikul ärgates on ta pea jalutsis ja vastupidi.
Kui me õhtul poole kaheksa paiku magama asutame, Felix oma korvis voodi minupoolses servas, küsib Maisie minult mitmekümnendat korda „Kus issi on?“
